Elizabeth Jane Howard "Valguse aastad" (Cazalet I)

"Valguse aastad" algab Teise maailmasõja eelõhtul, 1937. aasta Inglismaal. Loo keskmes on Cazalet'i perekond, kus on vanatüdrukust tütar ja kolm poega (Hugh, Rupert ja Edward). Kõigil kolmel vennal on ka naised-lapsed, nii et kokku tuleb päris suur (ja sõbralik) suguvõsa. Pealtnäha on nende kõigi elu idülliline, eriti kui suvevaheajaks maale vanavanemate juurde sõidetakse, kuid tegelikult on kõigil inimestel oma igapäevased rõõmud, mured ja hirmud. Lisaks on õhus Saksamaalt tulev uue sõja oht.

Usa teleshows "Seinfeld" kasutati selle seriaali kirjeldamiseks väljendit "show about nothing", mis tõlkes tähendab, et see seriaal on mittemillestki. Nimetatud kirjeldus saatis mind raamatu esimesest leheküljest viimaseni, sest kui hakata sisust rääkima, siis tegelikult midagi ei juhtugi. Ei ole ühte ja põrutavat sündmust, mis teose automaatselt atraktiivseks teeks. 

Sündmustevaegusele vaatamata haaras raamat mu nii endasse, et enam käest panna ei suutnudki. Ma arvan, et põhjus on autori oskuses luua ehedad ja tõepärased tegelased ning realistlikud igapäevasituatsioonid. Keegi pole läbinisti hea või halb, kõigil on omad head ja vead, nii nagu päriseluski. Ma elasin inimese tegemistele kaasa isegi siis, kui ta mulle eriti sümpaatne polnud ja see on haruldane juhus. Tavaliselt nii ei juhtu, kui tegelane mulle ei meeldi, siis on mul temast ka ükskõik.

Loetule annab huvitava perspektiivi ajalooline taust. Mina lugejana tean, mis Inglismaad (ja kogu maailma) järgnevatel aastatel ees ootab. Tean, et pole lihtsalt võimalik, et pere sellest sõjast ilma ühegi kaotuseta välja tuleb. Küsimus on vaid selles, kellele liisk langeb. 

Mulle väga meeldis. Soovitan kõigile, kes naudivad rahulikke, ajaloolisi perekonnalugusid. Loodan, et kirjastus tõlgib ja avaldab ka järgmised osad. 

pealkiri: "Valguse aastad"
autor: Howard, Elizabeth Jane

tõlkija: Alari, Ann
keel: eesti

kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 544
ilmumisaasta: 2020 (esmatrükk 1995)
ISBN-13: 9789985348796

inglise keeles: "The Light Years"

saksa keeles: "Die Jahre der Leichtigkeit"

Goodreadsi hinnag: 5/5

Aitäh, kirjastus Varrak, raamatu eest!

J. K. Rowling "Harry Potteri" sarja seitse raamatut

 

No, kes siis Harry Potterit ei teaks? Orvuks jäänud võluripoiss, kes maagilise maailma kõige suurema kurjamiga jõudu katsuma hakkab. 

Eestikeelne tõlge on küll ülihea, kuid olen juba aastaid tahtnud sarja ka originaalis lugeda ja nüüd, kus mu noorim sellest huvituma hakkas, võtsin kätte. Minul sai sari läbi, kuid lugemise käigus otsustasin, et temal praegu kolmandast edasi lugeda ei luba, sest lugu läheb liiga tõsiseks ja süngeks. Las kasvab natuke.

Kas on olemas selline nähtus nagu lugemismälu? Ma arvan, et on. Samamoodi nagu mõni lõhn võib meile õdusaid hetki meenutada, suudab ka unustamatut lugemiselamust pakkunud raamat, meile neid tunde tagasi tuua. Mõne raamatu puhul on mul lausa kahju, et ei saa loetut unustada, et siis ülelugemisel uuesti, värskelt kogeda.

Potterit lugedes meenus, kuidas alustasin sarja lugemist hoopis kolmandast osast. Leidsin selle Tartus Riia tänava antikvariaadist, oli selline veidi kulunud kaanepaberiga, aga ostsin ikkagi ära, sest tahtsin nii väga teada, mis asi see Potter on, millest kõik räägivad (siiani ei tea, miks ma seda raamatukogust ei võtnud, võibolla oli piinlik lasteraamatut laenutada). Niipea kui see läbi sai, läksin poodi esimese kahe osa järele. Viienda raamatu ostsin selle ilmumispäeval, keskpäeval jõudsin poest koju, viskasin end voodisse pikali ja iga peatüki järel lubasin endale, et panen raamatu kõrvale ja loen homme edasi - keskööks oli viimane rida loetud. Enne viimase osa ilmumist töötasin Usas raamatupoes, kus inimesed said end ilmumiseöö pidustustele kirja panna, küsisin ikka, et mis nad arvavad, kuidas see lugu lõppeb. Ülekaalukas arvamus oli, et Harryst ja Hermionest saab paar. Ise lugesin viimast raamatut juba eestikeelsena Saksamaal, oma esimest last oodates.
Sel korral lugedes keskendusin rohkem pisidetailidele, lugu oli ju üldjoontes teada ja nautisin igat hetke. Loomulikult soovitan ka.

1. J. K. Rowling "Harry Potter and the Sorcerer's Stone" (Harry Potter I)

2. J. K. Rowling "Harry Potter and the Chamber of Secrets" (Harry Potter II)

3. J. K. Rowling "Harry Potter and the Prisoner of the Azkaban" (Harry Potter III)

4. J. K. Rowling "Harry Potter and the Goblet of Fire" (Harry Potter IV)

5. J. K. Rowling "Harry Potter and the Order of the Phoenix" (Harry Potter V)

6. J. K. Rowling "Harry Potter and the Half-Blood Prince" (Harry Potter VI)

7. J. K. Rowling "Harry Potter and the Deathly Hallows" (Harry Potter VII)

Sandra Brown "Low Pressure"

Kaheksateist aastat tagasi tapeti Bellamy vanem õde Susan. Esimene kahtlusalune oli ta tookordne poiss-sõber Dent Carter, kuid tema osalust ei suudetud tõestada ja lõpliku süüdlasena mõisteti vangi hoopis teine mees. Bellamy oli juhtunu ajal vaid teismeline, kuid mäletas piisavalt palju, et selle põhjal raamat kirjutada. "Low Pressure-ist" sai müügihitt ja see soojendab vana, unustatud loo üles.

Idee poolest krimi- ja kirelugu, kuid ühel liinil on rohkem puudusi kui teisel. Mõrvalugu oli iseenesest huvitav, kuid mind häiris ohvri halvustamine. Susan oli elu ja meeste seltskonda nautiv noor neiu. Temast ei meenutatud kordagi midagi head, kogu aeg rõhutati ta ebaviisakat käitumist ja meeste magatamist. Jäi mulje, et kõigi arvates oli ta (nii hirmsa) surma ärateeninud.

Suhe oli pastakast/klaviatuurist välja imetud. Ma ei otsi seesugusest kirjandusest sügavust, kuid asjas peab mingigi loogika olema. Bellamy õhkas Denti järele juba siis, kui ta Susaniga käis, täiskasvanutena polnud nende vahel mitte mingisugust sädet.

Üks viletsamaid Sandra Browne, mida lugenud olen. Mind hoidis lugemas vaid soov mõrvarit tuvastada. Oleks see poole peal selgunud, oleksin raamatu ka selle koha peal käest pannud. 

pealkiri: "Low Pressure"
autor: Brown, Sandra
keel: inglise

kirjastus: Grand Central Publishing
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 467
ilmumisaasta: 2013 (esmatrükk 2012)
ISBN-10: 1455525189
ISBN-13: 9781455525188

eesti keeles: "Madalrõhkkond"
saksa keeles: "Kalter Kuss"

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 

Samal autorilt olen lugenud veel:
Sandra Brown "Seeing Red"
Sandra Brown "The Switch"

Stephen King "Later"

Jamie Conklin on väike poiss, kes näeb vaime ja saab nendega rääkida (jah, täpselt nagu tolles filmis).  Kuna surnud ei valeta, siis saab nende käest igasugu asju küsida. Näiteks vestleb ta surnud kirjanikuga tema saaga lõpuraamatust, sest mees suri enne ära kui jõudis oma sarja lõpuni kirjutada ja otsad kokku tõmmata. Surnud pommipanija käest uurib ta, kuhu ta oma viimase pommi jättis.

Kui tavaliselt kaovad vaimud pärast surma umbes kolme päeva jooksul, siis see pommipanija oma ei kavatse kuhugi minna ja jääb Jamiet kummitama (siinkohal meenus mulle Joe Hilli "Südamekujuline karp"). 
Kuigi Jamie ütleb mitmel korral, et tegemist on õudusjutuga siis see hirmutamise osa jäi nõrgaks. Ma andsin siiski hea hinnagu, sest leidsin raamatust täpselt seda, mida tol hetkel otsisin - ühe õhtupooliku endassehaarvat lugemist. 

 

pealkiri: "Later"
autor: King, Stephen
keel: inglise

kirjastus: Hard Case Crime
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 272
ilmumisaasta: 2021
ISBN-10: 1789096499

ISBN-13: 9781789096491

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Später"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5  

 

Samalt autorilt olen lugenud veel:

Stephen King "The Institute"  

Stephen King "Needeful Things"

Stephen King "The Outsider" 

Stephen King "The Gunslinger" (Dark Tower I) 

Stephen King, Richard Chizmar "Gwendy's Button Box" 

Stephen King "Pet Sematary"

Stephen King "It" 

Stephen King "Doctor Sleep"

Stephen King "The Shining"  

Stephen King "The Revival"  

Stephen King "Joyland"

 

Karla Cornejo Villavicencio "The Undocumented Americans"

Karla Cornejo Villavicencio sündis Ecuadoris. Isa-ema jätsid ta väikese lapsena kodumaale maha ning tulid ise Ameerikasse raha teenima. Alles hiljem tõid nad tütre järele ja elavad Usas illegaalselt (vähemalt raamatus kirjeldatud  ajal, praegust olukorda ma ei tea). Oma raamatu kirjutamist ja illegaalsete immigrantide intervjueerimist, alustas Villavicencio vahetult pärast seda, kui Donald Trump Usa presidendiks valiti, sest tema valimiskampaania retoorika ja lubaduste põhjal võis oletada, et selle kogukonna elu läheb raskeks.

Suurema osa raamatust moodustavad erinevate inimeste lood, kuid sinna vahele on pikitud ka autori enda mälestusi ja mõtteid. Ta rändab mööda riiki ringi ja viib meid nii New Yorgi juhutööliste, kui Michiganis asuvasse Flinti linna. Mõned aastad tagasi oli Flintis suur skandaal. Selgus, et joogivesi sisaldab pliid ja on tarbimiseks kõlbmatu ja ohtlik, kuid ametnikud on probleemi pikalt mahavaikinud. Kui asi avalikuks tuli, siis teavitasid elanikke ka ukselt-uksele käivad inimesed, kuid riigis illegaalselt viibiv inimene ei ava uksele koputavale võõrale ust. Seda lihtsalt ei tehta, kui on hirm, et ICE (immigratsiooni) ametnikud ringi liiguvad ja inimesi ära viivad. Nii saidki illegaalsed immigrandid probleemist hoopis hiljem teada ja jõid vett edasi. Lõpuks hakati elanikele pudelivett jagama ja raamatusse on jõudnud lugu mehest, kes oma vett kahe koeraga jagab. Ma tean, et minu kirjapandud lause on mittemidagiütlev, kuid autor on selle väga südamlikult kirja pannud.

Väikese raamatukese lõpuks kujuneb kirev pilt väga erineva tausta ja elusaatusega inimestest. Probleemidest esikohal on muidugi legaalse staatuse, teisel tervisekindlustuse, puudumine. Kurb on lugeda, kuidas vähihaiged surevad, sest ei suuda ravikulusid katta.

Pärast raamatu lõpetamist vaatasin Youtubes olevat Yale'i ülikoolis tehtud intervjuud autoriga, kus ta selgitas, mismoodi raamat kujunes. Sain aru, et enamik intervjuusid viis ta läbi hispaania keeles ja hiljem tõlkis need inglise keelde. Tõlge on väga hästi õnnestunud, sest ta tegelased on säilitanud oma individuaalsuse. Tunnistan ausalt, et autori enda keelekasutus segas mind veidi. Ma pole vandesõnade vastu, kuid mulle ei meeldi, kui neid on liiga palju ja ilma otsese vajaduseta. Kuid lõpuks harjusin.

Seegi raamat jõudis minuni tänu Barack Obama lugemissoovituste nimekirja ja meeldis mulle väga. Soovitan teilegi, kui teema huvi pakub.

pealkiri: "The Undocumented Americans"

autor: Villavicencio, Cornejo Karla
keel: inglise

kirjastus: One World
formaat: taskuformaadis kõvakaaneline
lehekülgede arv: 208
ilmumisaasta: 2020
ISBN-10: 0399592687

ISBN-13: 9780399592683

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4.5/5

Andrzej Sapkowski "Põlguse aeg" (Nõidur II)

Minu tutvus Sapkowski loomingu ja nõidur Geraltiga algas aastaid tagasi raamatuga "Der Letzte Wunsch" e.k. "Viimane soov". See oli huvitav ja tempokas lugemine, mis tekitas kohe tahtmise ka põhisarja lugeda, kuid see ei läinud kohe mitte. Olin Geralti juba unustanud, kui Netflix tuli välja "The Witcher" sarjaga, pärast mille äravaatamist jõudsin ringiga raamatute juurde tagasi.

"Põlguse aeg" on raamatusarja teine osa, milles tegutsevad juba eelnevalt tuttavad tegelased - Geralt, Yennefer, Ciri ja Tulikas. Sisust on tegelikult keeruline rääkida, sest tervikpilti kui sellist, lugedes ei tekkinud. Autor on meile justkui puzzletükid kätte andnud, aga pildiga karbikaane endale jätnud. Kuna ma ei tea, mis peaks lõpuks välja tulema, siis ei oska ma neid infotükke kuhugi paigutada. 

Lugemine kulgeski tõusude ja mõõnadega, poliitikast rääkivad peatükid olid igavad ja nõudsid läbinärmist,  tegevust täis osad, lausa lendasid. Madalpunkt saabus raamatu lõpus ühe stseeniga, mille olemasolu vajadusest ma üldse aru ei saanudki. 

Eraldiseisva raamatuna pole seda kindlasti mõtet lugeda, sest siis ei saa kohe üldse mitte midagi aru, osana sarjast loomulikult. 

pealkiri: "Põlguse aeg"
autor: Sapkowski, Andrzej

tõlkija: Alver, Margus
keel: eesti

kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 328
ilmumisaasta: 2020
ISBN-13: 9789985349649

inglise keeles: "The Time of Contempt" 

saksa keeles: "Die Zeit der Verachtung"

Goodreadsi hinnag: 3/5

Suur tänu kirjastusele Varrak!

Barbara Ehrenreich "Nickel and Dimed: On (Not) Getting by in America"

 

Raamatu autor on Usa ajakirjanik, kes tahtis eksperimendi korras järele proovida, kas ja kuidas on võimalik miinimumpalga peal elades hakkama saada. Katse kestis kolm kuud ja selle aja jooksul töötas ta nii ettekandja, majade ja hotellitubade koristajana, kui vandekodus ning Walmartis.

Teos ilmus esmakordselt 2001. aastal, kuid on omamoodi ajatu, sest probleemid pole kindlasti ei kadunud ega kuigipalju muutunud. Näiteks selgitab autor, et vaesed on tihtipeale sunnitud elama olukorras, kus nende eluaseme ja toidukulud on suuremad, kui need olla võiksid. Nad elavad kallimates motellitubades sest ei saa palgast korteri üürimiseks nõutavat tagatisraha kokku ja söövad rämpstoitu, sest puudub juurdepääs köögile, milles odavamat ja tervislikumat einet valmistada või säilitada.

Barbara Ehrenreichi nimi oli mulle tuttav, sest ta kirjutas eesõna raamatule "Maid: Hard Work, Low Pay, and a Mother's Will to Survive", millest ilmus postitus siinsamas blogis mõned nädalad tagasi. Esmapilgul on need kaks raamatut väga sarnased, sest mõlemas kirjeldatakse elu ja ellujäämist äärmises vaesuses, kuid kirjutajate taust pole ühesugune. See, mis on ühe jaoks lühiajaline eksperiment, on teise reaalne, igapäevaelu ja see tuleb ridade vahelt välja. Teadmine, et raskel elul on lõputähtaeg ning tal on tagataskus krediitkaart, mis häda korral välja aitab, annab turvatunde, mida "päris" vaesetel pole. 

Autor mõjub kohati ka naiivsena. Näiteks imestab ta, et keegi tema kõnest ja hoiakust ei avastanud, et ta on tegelikult kõrgelt haritud ja sellesse maailma ei kuulu; või, et ta pommuudisele, et tegelikult teeb ta eksperimenti ja kirjutab oma kogemustest raamatut, reageeriti vaid küsimusega, et kas sa siis järgmisel nädalal enam ei tule. Julgen arvata, et sellistel töökohtadel pole aega lobiseda ja see kes väljaspool tööd oled, pole oluline, küll on aga tähtis, kas ma pean järgmise vahetuse ajal kahe eest töötama või mitte.

Soovitaksin siiski lugeda, sest oli huvitav ja hariv raamat.

 

pealkiri: "Nickel and Dimed: On (Not) Getting by in America"
autor: Ehrenreich, Barbara
keel: inglise

kirjastus: Picador USA
formaat: taskuformaadis kõvakaaneline
lehekülgede arv: 416
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2001)
ISBN-10: 1250161304
ISBN-13: 9781250161307

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Arbeit poor. Unterwegs in der Dienstleitungsgesellschaft"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5

Lisa Jackson, Nancy Bush "Last Girl Standing"

Viisteist aastat tagasi kuulusid Delta ja ta sõbrad keskkooli eliidi hulka, nad olid ilusad, rikkad ja populaarsed. Ideaalset koolilõppu varjutab peol juhtunud õnnestus, milles hukkus üks klassikaaslastest.

Delta abiellus keskooliaegse kallima Tanneriga ning neil on väike poeg, kuid abielu on karidel. Kui Tanner oma kontorist noahaavadega leitakse, siis on naine peamine kahtlusalune. Ohvreid lisandub aja jooksul veelgi ning lahendusele hakatakse lähemale jõudma alles siis, kui detektiiv Chris McCrae neid juhtumeid lähemalt uurima hakkab. Chris on Tanneri pikaajaline sõber-koolikaaslane ning oletab, et tapmistelaine on seotud tookordse peol aset leidnud õnnetusjuhtumiga.

Lugu algas põnevalt, kuid, mida mida edasi, seda jaburamaks see muutus. Mõrvaohvreid sai nii palju, et hakkasin juba vahepeal kartma, et mõrvar selgub vaid tänu sellele, et tema on viimasena elus. Raamatu pealkiri toetas seda hirmu, kuid õnneks nii siiski ei läinud. Kui mõrvar lõpuks leitakse, siis on tapmiste motiiv nii nõrk, et sellise põhjenduse peale poleks pidanud tervet karja maha nottima, piisanuks vaid paarist inimesest. Lõpus tekkinud armusuhe oli ka täiesti ebavajalik.

Soovitada või mitte? Kaks kolmandikku raamatust oli hea, kuid lõpp oli väga vilets. Ma loen selliseid raamatuid tööl lõunapausil ja sinna sobis, sest ei nõua suurt keskendumist ja aitab aega täita.

pealkiri: "Last Girl Standing"

autor: Jackson, Lisa; Bush, Nancy

keel: inglise

kirjastus: Zebra

formaat: taskuformaadis pehmekaaneline

lehekülgede arv: 384

ilmumisaasta: 2020

ISBN-10: 1420136151

ISBN-13: 9781420136159

 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2.5/5 

 

Lisa Jacksoni sulest olen lugenud veel: 

Lisa Jackson "Paranoid"

Stephanie Land "Maid: Hard Work, Low Pay, and a Mother's Will to Survive"

Raamatu autor jäi 28 aastaselt planeerimatult rasedaks. Elukaaslane eelistanuks aborti, kuid Stephanie otsutas lapse alles jätta. Kuid hiljem põgenes ta koos imikuga vägivaldse mehe juurest ja üleöö polnud tal enam ei kodu ega majanduslikku tuge. Ta oma perekonnal polnud võimalik neid aidata, nii elas ta lapsega kodutute varjupaigas ja hakkas tööle eramajade koristusfirmas.

Stephanie kasvas üles tavalises keskklassi perekonnas ja ta lapsepõlv ei ennustanud kuidagi, et ta lõpetab kodutuna, miinimumpalga peal ja allpool vaesuspiiri. Pärast isa-ema lahutust leidsid mõlemad vanemad uued elukaaslased ja täiskasvanud Stephanie pidi oma käe peal hakkama saama. Saigi, kuni lapse sünd plaanid segi lõi.

Möödunud aasta on mind palju pannud mõtlema selle üle, kuidas saavad hakkama need pered, kus vanemad koroona tõttu töö kaotasid. On ju nii palju ameteid, mida pole sel ajal, kui kõik kodus istuvad ja suured rahvakogunemised keelatud, vaja. Antud raamat aitab mõista, kuidas on äärmises vaesuses elada ja hakkama saada.
Lühidalt öeldes on see väga raske. Autor kirjeldab ausalt muret homse päeva pärast, masendust ja meeleheidet. Elu, kus sa jätad oma väikese, haige lapse hoidu, sest ei saa päevagi töölt puududa; ise ei saa samuti haigeks jääda, sest palgatšeki puudumine tähendaks nälga või tänavaletõstmist. Muidugi võib Stephanie valikuid kritiseerida, näiteks miks ta tahab lapsele orgaanilist toitu osta, kui raha napib või lubab endale $200 sõrmuse. Kuid kõrvalseisjal on alati kerge õpetada ja targutada.

Raamat jõudis minuni tänu Barack Obama soovitusnimekirjale ja on tõesti lugemist väärt. Ma ei kannata sisututvustustes sõna "silmiavav", kuid selle raamatu puhul võiks seda kasutada küll. See aitab mõista neid inimesi, keda tihti halvustavalt vaadatakse, et priileivasööjad sellised. Pole tõsi, et sotsiaalabi vajavad inimesed on alati laisad, kes ei viitsi ise raha teenida. Tihtipeale töötavad nad palju, aga palk on nii madal, et sellest lihtsalt ei piisa. Vähemalt Usas. Lugesin ja nutsin.

pealkiri:"Maid: Hard Work, Low Pay, and a Mother's Will to Survive"

autor: Land, Stephanie

keel: inglise

kirjastus: Hachette Books

formaat: pehmekaaneline

lehekülgede arv: 288

ilmumisaasta: 2020 (esmatrükk 2019)

ISBN-10: 0316505099

ISBN-13: 9780316505093

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Julia Quinn "Bridgerton. The Duke & I"

Autor viib meid 1813. Inglismaale, kus Daphne Bridgerton endale abikaasat otsib. Ta on juba kaks aastat turul olnud, aga sobivat ettepanekut pole veel tehtud. Simon Basset on pärast aastatepikkust äraolekut Inglismaal tagasi. Poissmehe staatus ning aadlitiitel teevad temast ihaldatud saagi ning kõik vallaliste tütarde emad loodavad enda lapsukest talle naiseks anda. Simon ei plaani kunagi abielluda ja seepärast on kogu see tähelepanu eriti tüütu. Daphne ja Simon sõlmivad kokkuleppe, et teesklevad seltskonna jaoks oma suhet ja mõlemad saavad tehingust kasu - Daphne populaarsus tõuseb, ideaalne abikaasa ilmub välja ning emad jättavad Simoni rahule.

Teeseldud suhe areneb hästi, sest Simon ja Daphne sobivad hästi kokku. Viimane armub, esimene tunneb kirge, mis viib selleni, et neid nähakse ballil kahekesi minema hiilimas ja kui nad nüüd ei abielluks, siis oleks Daphne häbistatud. Abiellutaksegi.

ALLJÄRGNEV TEKST SISALDAB SISURIKKUVAT INFOT

Daphne teadis abielludes, et Simon ei saa lapsi. Kuigi ta oli alguses väga naiivne, saab Daphne lõpuks aru, mil viisil naise rasedaks jääb. Simoni käitumist hinnates, mõistab ta, et asi pole mitte saamatuses vaid tahtmises (can't versus wouldn't). Ühel hommikul otsustab ta ohjad enda kätte võtta, ronib purjus pead väljamagavale mehele peale ja põhimõtteliselt vägistab abikaasa. 

Simon tormab vihasena minema ja paar läheb lahku. Mõned kuud hiljem usub Daphne, et on rase ja annab Simonile asjade seisust teada. Rasedust küll polnud, aga lepitakse ära ja sellest vahejuhtumist enam ei räägita. Mees teeb oma minevikuga rahu, nad saab kokku neli (viis) last ja elavad õnnelikult elu lõpuni.

Hakkasin Julia Quinni raamatut lugema ainuüksi Netflixi sarja* pärast.  Quinni kirjutamistiil on ameerikalikult üle võlli, kuid nauditav, aga tuleme selle vägistamissteeni juurde tagasi.

Mind häirib kui armastusromaanides kangelanna vihastab asjade pärast, mille puhul on talle algusest peale selgelt öeldud, mis seis on. Siingi teadis Daphne algusest peale, et Simon on abielu ja laste vastu, kuid pärast abiellumist vihastab. Hea küll, ta abiellus teadmisega, et mees ei saa lapsi, mis hiljem muutus, et ei taha lapsi, kuid lõpptulemus on ju sama. Ei, tema teab paremini. Teistsuguse taustaloo puhul mõjunuks see eelpool mainitud stseen ainuüksi seksika ja kirglikuna, kuid antud olukorras teadis Daphne täpselt, et Simon on laste saamise ning seega ka sellise vahekorra vastu. Ta pidanud mehe seisukohta aktsepteerima. Aga kui nemad said sellest üle, siis pean minagi leppima.

Üldiselt mulle meeldis, kuna kuulsin, et järgmised osad pidid veel paremad olema, siis loen sarja kindlasti edasi.

pealkiri: "Bridgerton. The Duke & I

autor: Quinn, Julia

keel: inglise

kirjastus: Avon

formaat: pehmekaaneline

lehekülgede arv: 480

ilmumisaasta: 2020

ISBN-10: 0063078694

ISBN-13: 9780063078697

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Wie erobert man einen Duke?"

Goodreadsi hinnag: 4/5

 

*Sarjast suutsin suure vaevaga ära vaadata vaid ühe osa. Näitlejate valik üllatas, kuid sellega harjusin. Mind segas ülevõlli keeratud stiil. See pole minu maitse, eelistan brittide ajaloolisi seriaale.