Donna Tartt "Goldfinch"

Tavaline hommik, mis tagasivaates muutis terve su elu.

Nimetatud raamat on Amazoni kriitikute arvates üks eelmisel aasta parimaid ja sellest kiitusest innustatuna hakkasin hoolega lugema ning Manteli raamatu järel oli see tõesti hea vaheldus, sest kirjutamissiililt on "The Goldfinch" kõike seda, mida "Wolf Hall" pole.

Kolmeteistkümne aastane Theo Decker jäi koolis suitsetamisega vahele ning peab koos emaga kooli vestlusele minema. Kuna kohtumiseni on aega, lähevad nad ajatäiteks kunstimuuseumi. Vahetult enne äraminekut minnakse lahku, sest ema tahab ühele maalile veel viimase pilgu heita. Plahvatab pomm. Theo jääb plahvatuses imekombel ellu ning kaasas sureva mehe sõrmus ning 17. sajandist pärit maal "The Goldfinch", hiilib ta majast välja ja läheb koju, sest kokkulepe on, et kui nad emaga teineteist silmist kaotavad, siis kohtutakse kodus, kuid ema ei tule. 

Kuna Theol New Yorgis ühtegi lähedast sugulast pole, läheb ta ajutiselt oma sõbra, rikkast perest Andy juurde elama. Just siis kui Theol tärkab lootus, et ehk ta saabki nende juurde jääda, ilmub isa välja ning võtab ta endaga Las Vegasesse kaasa.
Uues koolis kohtub Theo Ida-Euroopast pärit Borisiga, kellega koos mööduvad päevad alko- ja narkouimas. Kaks aastat hiljem on mängurist isa pankrotis ning sõidab end purjus peaga surnuks. Theo põgeneb New Yorki tagasi ja kolib tuttava mööblirestauraatori juurde elama. Umbes  kümme aastat hiljem on Theost saanud antiikmööbli võltsingutega äritsev narkomaan.

Raamat on väga hästi kirjutatud, detailirohke ja ladus, lugedes maalide ja mööbli restaureerimise kirjeldusi, on aru saada, et autor on korraliku eeltöö teinud. Kuid see on täis kirjandusest ja filmist tuttavaid kližeesid - orvuks jäänud poiss läheb rikka pere juurde elama; kohtub mööblirestauraatoriga ning teise plahvatuses ellujäänud tüdrukuga (kellesse ta salamisi armunud on); just siis kui kõik näib korras olevat, ilmub isa välja; isa uus sõbranna on madalamast klassist kui kadunud ema ja narkomaan; venelased joovad ja on suurema osa ajast täis kui tinaviled jne. Mitte miski v.a. alguse plahvatus ei tulnud suure üllatusena ja tunnistan ausalt, et kui ma selle ära jagasin, siis muutus raamat igavaks. Teine etteheide on raamatu maht (u. 800 lk.). Jah, autor on väga põhjalik ning kirjeldab Theo elu ning mõtteid ülima põhjalikkusega, kuid näiteks pool sellest Las Vegase aja kirjeldusest oleks minu arvates võinud täiesti olemata olla, sest ma ei viitsi lugeda, kuidas mingid teismelised end täis joovad ning oksendavad. Umbes 600ndal leheküljel sundisin end lõpuni lugema.

Olen siiski veendunud, et Donna Tartt on hea kirjanik ja kindlasti loen läbi ka tema "Salajase ajaloo" (e.k. 2007).

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Der Distelfink" (ilmub 10.03.2014)

Stephanie Pearl-McPhee "At Knit's End: Meditations for Women Who Knit Too Much "

Objektiivselt võttes on kudujad kummaline seltskond, subjektiivselt, st meie endi arvates, pole toredamaid (loe normaalsemaid) inimesi olemaski. Stephanie Pearl-McPhee raamatuid ja blogi ongi alati nauding lugeda, sest kudujana jagab ta väga hästi, kuidas meiesugused mõtlevad ning oskab seda hea huumoriga kirja panna. 

Olen seda raamatut juba mitmeid kord lugenud ja alati on lõbus ning äratundmisrõõmu tekitav. 

"At Knit's End" pole Stephanie Pearl-McPhee ainuke teos, juhul kui seda ette ei jää, siis teised on:

• "Yarn Harlot: The Secret Life of a Knitter"
• "Knitting Rules!: The Yarn Harlot's Bag of Knitting Tricks"
• "Stephanie Pearl-McPhee Casts Off: The Yarn Harlot's Guide to the Land of Knitting"
• "Things I Learned from Knitting (Whether I Wanted To or Not)"
• "Free-Range Knitter: The Yarn Harlot Writes Again"
• "All Wound Up"

Kõiki polegi mõtet lugeda, sest ta kipub end kordama. 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Hilary Mantel "Wolf Hall"

1520ndate Inglismaal on keerulised ajad. Kuningas Henry VIII on meessoost pärijata ja kavatseb oma abielu annuleerida, et uue silmarõõmu Anne Boyleniga abielluda. Paavst ja suurem osa Euroopast seda plaani ei toeta. Kardinal Wosley võitleb kuninga huvide eest, kuid kahjuks ei saavuta ta tulemust nii kiiresti kui valitsejale meelepärane oleks ning Henry otsustab asja ise lahendada. Wosley, kes oli senini kuninga suurim usaldusalune, kaotab ametikoha ning tema asemele tõuseb madalat päritolu Thomas Cromwell. Henry abielu tühistatakse ning ta abiellub Annega, kuid loodetud pärija jääbki tulemata.
Kuigi ma loomulikult olen Henry VIIIndast ja tema kuuest naisest ajalootundides kuulnud, polnud ma neist midagi ilukirjanduslikku lugenud, seega puudusid mul ka igasugused eelarvamused. Temaatika on huvitav, kuid seda raamatut on raske lugeda, kirjaniku lauseehitus on tavapärasest erinev ning mitte eriti voolav, ta rõhutab pisiasju, mis esmapilgul tähelepanu ei väärigi. Kui ma ta kirjutamisstiiliga lõpuks ära harjusin, siis oli juba raske käest ära panna.
Kui te olete valmis raskustega võitlema ning ajalugu huvitab, siis soovitan kindlasti lugeda. Ärge ainult oodake midagi telesarja "The Tudors" sarnast, sest võrreldes tv-showga on raamat väga kuiv ning Henry oluliselt ümaram. 
See on Manteli Tudori triloogia esimene raamat ning võitis 2009. aastal Bookeri auhinna.

inglise keeles: "Wolf Hall"
saksa keeles: "Wölfe"

Paula Brackston "The Winter Witch"

Raamatu tegevus toimub 19 sajandi alguses ning peategelaseks on kummaline ja tumm tüdruk Morgana, kes abiellub noorelt leseks jäänud Caiga. Uues elukohas suhtuvad kohalikud Morganasse kahtlustavalt ning hakkavad teda nõiaks pidama. Üsna pea selgub, kes see paha tegelane on, kes  nende kuulujuttude taga on. 

Laenutasin Brackstoni raamatud ühel ajal ja kuna eelmine oli kokkuvõttes ok, siis mõtlesin, et proovin teist ka lugeda. Kui eelmise lugesin ikka korralikult läbi, siis sellel lasin silmadel mõnikord lihtsalt üle libiseda. See raamat on kombinatsioon Neil Caimani "Coralinest" ja Sandra Browni teostest ning lõpptulemus oli minu jaoks kohati lihtsalt jabur. Ma ei saa aru, miks inimesed sellele nii häid hinnanguid on andnud?

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Paula Brackston "The Witch's Daughter"

My name is Elizabeth Anne Hawksmith, and my age is three hundred and eighty-four years. If you will listen, I will tell you a tale of witches.  A tale of magic and love and loss.  A story of how simple ignorance breeds fear, and how deadly that fear can be.  Let me tell you what it means to be a witch.

Raamatu peategelaseks on Elizabeth (Bess) Anne Hawksmith, kelle pere suri katku ning ema poodi nõiana 1628. aastal üles. Ema viimaseks sooviks on, et Bess pöörduks musta maagiaga tegeleva võluri Gideon Mastersi poole ning õpiks tema käest nõidumist ja ellujäämiskunsti.
Aastaid hiljem on Bessi ja Gideoni teed lahku läinud, kuid mees on muutunud ahistajaks, kes arvab et tal on Elizabethile õigus ning jälitab teda läbi sajandite. Raamat lõppebki Bessi ja Gideoni viimase kokkupuutega.
Raamatul on palju positiivseid hinnanguid ja alguses oli see ka päris põnev, kuigi erilist üllatust ei valmistanud kordagi, sest autor polnud ühegi uue ideega välja tulnud. See katku ja nõidade põletamise teema on mitmetest hiljuti loetud raamatutest läbi jooksnud. Umbes poole raamatu pealt läks igavaks, aga pidasin siiski lõpuni vastu. Kui midagi muud lugeda pole, siis kõlbab kah.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Jaapani mustriraamatud

Mulle meeldivad jaapani kudumismustrid, sest need on mujal maailmas kasutusel olevatest veidi erinevad ja enamasti ka väljakutset esitavad. Neile, kes pole jaapani mustritega enne kokku puutunud, aga tahaks proovida, ütlen julgustuseks, et jaapanlased kasutavad sümboleid, mis on meil kasutusel olevatega väga sarnased ja kui pole, siis on kaks võimalust a) välja mõelda, kuidas seda kududa või b) leida raamat, milles neid sümboleid selgitatakse ja viimaseid on tegelikult päris palju.
Niisiis surfasin ühel õhtul www.yesasia.com lehel, polnud seal tükk aega käinud ja panin ostukorvi viis raamatut. Raamatu pealkirjadel klikkides jõuate inglisekeelsetele veebilehekülgedele, kus näete pilte sisust ka.

125 Knitting Symbols 125 Patterns

Täpsel see, mida pealkirjast välja loed, ongi raamatus kirjas - 125 erinevat kudumissümbolit ja sama palju erinevaid koekirju, milles vastavat võtet kasutatud. Kõik on hästi puust ja punaseks tehtud, mistõttu sobib ka algajamale kudujale. Minu jaoks see raamat suuri üllatusi ei valmistanud, kuid olid mõned mustrid, mis huvitavad tundusid. 

1000 Knitting (and Crochet) Patterns Book

Tohutu suur kogumik erinevaid mustreid (Facebookis kunagi jagatud musta-valgega palmikud on samuti siit pärit). Olen seda raamatut juba tükk aega vaadanud ja nüüd otsustasin kallile hinnale vaatamata ära osta. Usun, et kui oleksin seda aastaid tagasi näinud, oleks vau-effekt suurem olnud, nüüd on paljud mustrid juba kuskilt läbi jooksnud ja nähtud. Üks, mida võiks ette heita on see, et kuna raamat ilmus juba tükk aega tagasi, siis pole fotode kvaliteet sama hea kui praegustes väljaannetes, aga see on pigem ilu küsimus kui praktiline probleem, sest skeemid on selged ja arusaadavad. Kui otsid kompaktset jaapani mustrikogumikku, sest sul pole veel ühtegi, siis tasub see ostmast küll, sest selles on nii kudumist kui heegeldamist.

"The Traditional Knitting in the World 2 - Aran Islands"

Mulle meeldivad palmikud ja enamasti olen jaapanlaste tõlgendustega rahul olnud, kuid selles raamatus pettusin. Ainuke tõeliselt meeldejääv muster oli üks seelik, mida ma aga suure tõenäosusega niikuinii kuduma ei hakka. Muus osas oli kõik juba kuskil eelnevalt nähtud. 

Nakata Sanae"Hand Knitted mittens of Latvia"

See on armas raamat, mis tutvustab kudumishuvilistele nii Läti kindaid, kohalikke kudujaid, Riia vanalinna kui lõngapoode. Kinnaste osas on raamatus nii autori enda looming, mille puhul on ta mustrite ja värvidega üsna vabalt ringi käinud kui ka peatükk muuseumi kinnastest. Väga ilus ja (arvatavasti) informatiivne raamat, kuid ärge võtke võrdluseks lätlaste enda väljaantud suurt raamatut, sest siis kindlasti pettute. Läti kindad jaapani moodi, miks ka mitte?

Kaze Koubou "Kazekoubo's Favorite -Needle Knitting Patterns 200"
Nagu pealkiri ütlebki on selles 200 kudumismustrit. Jällegi pean kahjuks kirjutama, et kuigi selles oli palju palmikuid, polnud selles mitte ühtegi väga-väga erilist mustrit. 

Lõppkokkuvõtteks ütlen, et minu hinnangud on palju mõjutatud sellest, et mul on juba suur kogu jaapani raamatuid kodus olemas, paratamatult kipuvad mustrid korduma ning suuri üllatusi on raske leida. Seda maailma alles avastavale kudujale on uudsust kindlasti rohkem. Ärge laske end minu kriitikast heidutada!

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

2013. aasta kokkuvõtte

Aasta tagasi tekkis mul mõte raamatublogi pidama hakata. Sel oli kaks eesmärki, esiteks teada saada, mitu raamatut ma aastaga läbi lugeda jõuan ja teiseks jagada oma arvamust loetust, mis mõnele teiselegi ehk kasulikuks võiks osutuda. Arvasin, et 100 raamatut aastaga läbi lugeda pole mingi probleem kuid nüüd näen, et jäin sellest numbrist päris kaugele. Kas 61 62 raamatut aastas on palju või vähe? Vaadates veel lugemist ootavate raamatute virna, siis kindlasti vähe, lugemismaterjali puuduse üle kurta ei saa. Arvamuse kasulikkuse üle peavad otsustama juba bogi lugejad.

1. Sofi Oksanen "Kui tuvid kadusid"

2. Caleb Carr "The Alienist"

3. Liza Klaussmann "Tigers in Red Weather"

4. Robin Sloan “Mr. Penumbras’s 24-Hour Bookstore“ 

5. Will Schwalbe "The End of Your Life Book Club“

6. Rachel Joyce "The Unlikely Pilgrimage of Harold Fry"

7. Jojo Moyes "Me Before You" - e.k. "Mina enne sind"

8. Kieran Shields "A Study in Revenge"

9. Neil Gaiman "The Graveyard Book"

10. Meelis Friedenthal "Mesilased"

11. Jussi Adler-Olsen "The Keeper of Lost Causes"

12. Jussi Adler-Olsen "The Absent One"

13. Neil Gaiman "Coraline"

14. Sebastian Faulks "A Possible Life: A Novel in Five Parts"

15. Mary Ann Shaffer, Annie Barrows "The Guernsey Literary and Potato Peel Pie Society" 

16. Ruta Sepetys "Between Shades of Gray" e.k. "Hallaaegade algus"

17.  Jojo Moyes "The Last Letter from Your Lover" 

18.  Justin Cronin "The Passage" e.k. "Teekond" I ja II raamat

19.  J. K. Rowling "The Casual Vacancy" e.k. "Ootamatu võimalus"
20.  J.R. Ward "Lover at Last"
21. Nele Neuhaus "Eine unbeliebte Frau"
22. Jussi Adler-Olsen "Erlösung" 
23. Thomas Brussig  "Am kürzeren Ende der Sonnenallee"  
24. Isaac Marion "Warm Bodies" e.k. "Soojad kehad
25. Helene Hanff "84, Charing Cross Road" 
26. Andrew Pyper "The Demonologist"
27. Jussi Adler-Olsen "Verachtung"
28. Helene Wecker "The Golem and the Jinni"
29. Camilla Läckberg "The Stranger"
30. Charlaine Harris "Dead Ever After"
31. Matthew Quick "The Silver Linings Playbook" e.k. "Õnneteraapia"
32. Cassandra Clare "City of Bones" e.k. "Luude linn" Surmav arsenal I

33. Cassandra Clare "City of Ashes" e.k."Tuhast linn" Surmav arsenal II

34. Cassandra Clare "City of Glass" e.k. "Klaaslinn" Surmav arsenal III

35. Cassandra Clare "City of Fallen Angels"

36. Cassandra Clare "City of Lost Souls" 
37. Kate Atkinson "Case Histories"
38. Stephen King "Joyland" 
39. Maggie O'Farrell "Instructions for a Heatwave"
40. Khaled Hosseini "And the Mountains Echoed" e.k. "Ja mägedelt kajas vastu"
41. Mats Traat "Harala elulood"
42. Neil Gaiman "The Ocean at the End of the Lane" e.k. "Ja tee lõpus on ookean"
43. Robert Galbraith "The Cuckoo's Calling"
44. Philipp Meyer "The Son"
45. Emily Croy Barker "The Thinking Woman's Guide to Real Magic"  
46. Avo Kull "Haigla"
47. Justin Petrone "Misjonäripoos"
48. Kristiina Kass "Samueli võlupadi"
49. Kristiina Kass "Petra lood"
50. Kerrelyn Sparks "Vampire withe the Dragon Tattoo"
51. Chris Bohjalian "The Light in the Ruins"
52. Yangsze Choo "The Ghost Bride"
53. Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja" 
54. John Searles "Help for the Haunted" 
55. Oliver Pötzsch "The Ludwig Conspirarcy"
56. Diana Gabaldon "The Outlander" 
57. Val McDermid "Cross and Burn"
58. Nele Neuhaus "Mordsfreunde"
59. Dana Thomas "Deluxe: How Luxury Lost Its Luster" 
60. Bee Ridgeway "The River of No return" 
61. Mihhail Jelizarov "Raamatuhoidja"
62. Indrek Hargla "Süvahavva"

Tinglikult loetud ehk käsitööraamatud:

1. Maruta Grasmane „Latvieša cimdi" 

2. Vedis Jonsdottir "Knitting with Icelandic Wool"  

3. Helene Magnusson "Icelandic Handknits" 
4. Alice Starmore "Tudor Roses" 

Selles lugemisaastas on olnud nii toredaid avastusi kui ka pettumusi. Kõige enam on meelde jäänud kaks raamatut "The Golem and the Jinni" ning "The Thinking Woman's Guide to Real Magic". Mõlemad on kirjanike esimesed raamatud ja ootan nende järgmisi teoseid suure huviga. Kriminullidest valmistasid suure üllatuse Rowlingu "The Cuckoo's Calling", mis on tõesti põnev lugemine (tema "Ootamatu võimalus" oli aasta suurim pettumus, ma tõesti püüdsin, aga see raamat ei meeldinud mulle) ning Jussi Adler-Olseni ja Nele Neuhausi kirjutatud sarjad. Ilukirjandusest märgiksin Hosseini uut raamatut, mis on sama hea, aga hoopis erinev tema eelmistest teostest. Kõige pikema nutumaratoni pidasin "Mina enne sind" lugedes.  Käsitööraamatutest valmistasid rõõmu "Tudor Roses" kordustrükk ning läti kinnaste raamat. Esimene neist on imeilus raamat, mis on väärt koduses raamaturiiulis olemist, isegi kui kudumid on järgi tegemiseks liiga keerulised. Kinnaste raamat on aga väga põhjalik, mustrid imeilusad ning selgelt üles märgitud. Tasub kindlasti ostmist!
Ilusat lugemisrohket head uut aastat teile kõigile!

Indrek Hargla "Süvahavva" (I)

Tavaline perekond saab päranduseks Süvahavva talu ning kolib linnast maale elama. Vanemad Peep ja Kristi on uue alguse üle õnnelikud ning loodavad tänu sellele oma abielukriisi(de)st üle saada. Tütar Arnika on 17 aastane ning pole elukoha vahetusest eriti vaimustuses, aga lepib olukorraga, sest valikut ju pole. Poeg Arno on kummaline, autistlike joontega poiss, kes räägib täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, emotsioone välja ei näita, aga on absoluutse kuulmisega ja arvutab peast paremini kui taskukalkulaator. 

Üsna ruttu saavad nad kohalike elanike reaktsioonidest aru, et Süvahavva pole tavaline maja (või vähemalt nii arvatakse). Asi muutub veelgi omapärasemaks, kui nad oma maja pööningult kadunud poisi Kevini leiavad. Loo arenedes tulevad mängu mingi Vaigutaja, salaühing, kohalik nõid Teele jt. Peep, Kristi ja Arnika  hakkavad asja oma käe peal uurima ning avastatu pole sugugi mitte tavapärane.

Esimese asjana olgu öeldud, et telesarjana meeldis mulle "Süvahavva" väga, eriti esimene hooaeg, milles toimunud sündmused ongi raamatuks kirjutatud. Seega ei tulnud miski suure üllatusena, kuid meeldis, et raamatu lõpp on seriaali omast natuke erinev. Muuhulgas saame rohkem teada ka Felixi ja Ludwigi kohta (oleksin ma raamatut enne teise hooaaja algust lugenud, oleksin selle tegelase tegutsemismotiividest hoopis paremini aru saanud). Kahjuks ei oska ma hinnata, kui hirmutav raamat tegelikult on, sest üllatusmomenti ju enam polnud. 
Lõppkokkuvõttes ütlen, et mulle meeldis. "Süvahavva" on mõnus ja ehe Eesti õudukas, milles on meie oma kodused tondid ja no kus mujal kui eestlaste teispoolsuses end saunas puhtakse pestakse? Jään järge ja lõpplahendust ootama.

saksa keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Mihhail Jelizarov "Raamatuhoidja"

Ostin selle raamatu endale peale seda kui lugesin järgnevat tutvustavat teksti - „Raamatuhoidja“ on Harkivist pärit ja pikalt Saksamaal elanud noore kirjaniku Mihhail Jelizarovi, kes näeb välja nagu rokkstaari ja Kuuba revolutsionääri segu, neljas teos. Frantsiskaanlaste kloostris kirjutatud teos pälvis 2008. aastal Vene Bookeri preemia, põhjustades sellega enneolematu skandaali ja kirjanduskorüfeede protesti. ...ja soodushinnaga oli see ka.

Elas kord nõukogude kirjanik Dimitri Gromov, kes kirjutas sotsrealistlikke raamatuid kolhoosnikest. Üldiselt peetakse tema kirjutatut suuremat sorti jamaks, mistõttu pole ka raamatuid enam kerge leida. Ühtäkki avastavad inimesed, et kui Gromovi raamatuid sõnasõnalt ja väga hoolikalt lugeda, siis on neil maagiline jõud. On olemas Mäluraamat, Kannatusteraamat, Võimuraamat jne. Olemasolevate raamatute ümber moodustuvad salajased lugejate grupid, keda juhivad nn. raamatuhoidjad. Need salaseltsid on omavahel suurel sõjajalal ja peavad raamatute nimel veriseid lahinguid. "Raamatuhoidja" peategelaseks on ootamatult sellesse ametisse sattunud igavene üliõpilane ja luuser.

Hakkasin lugema ja no ei saa pihta, mis asi see olema peaks. Nõukanostalgia on hästi kirja pandud, see aga vaheldub lahingute kirjeldustega, millest ma lõpuks lihtsalt üle libisesin. Kohati on lihtsalt rõve. Ma pole siiani aru saanud, miks inimesed mingi raamatu pärast tapavad või tappa lasevad, aga kogu raamat ongi just sellele üles ehitatud.

Mina ei oska selle raamatu kohta eriti rohkemat öeldagi, lugege hoopis Postimehes ilmunud raamatuarvustust.

saksa keeles:
inglise keeles:

Bee Ridgway "The River of No Return"

Juhtusin vaaatama Goodreadsi selle aasta parimate raamatute kohtadele kandideerivate nimekirja ja nimetatud teos oli nende hulgas. Sajad lugejad ei valiks ju seda raamatut, kui see halb oleks (no tagasivaates meenutasin, et sajad peavad ka halli varjundeid üliheaks raamatuks ja mina nende hulka ei kuulu)? Amazonis oli negatiivseid kommenaare ka, aga ma otsustasin neid ignoreerida. 

Nick on 19. sajandist pärist aadlik, kes hopsti ajas 200 aastat edasi 21. sajandisse hüppas. Siin tervitasid teda Vennaskonna liikmed, kes peavad ajahüppajate üle arvet ja neil uue eluga kohaneda aitavad. Mingi hetk selgub, et ajahüppamistega on mingi jama ja probleemi põhjus näib olevat täpselt selles ajas ja kohas, kust Nick pärit on, st aastas 1815. Ta rändab ajas tagasi ja saabub sõjas kadunuks jäänud ja amneesia käes kannatava pojana koju tagasi.  

Raamat oligi loetav täpselt selle hetkeni, st umbes esimesed 100 lehekülge. Edasi muutus  igavaks, segaseks ja venivaks,  Nick moondub tagasi 19. sajandi aadlikuks, kes naabermajas elavat neidist võrgutama asub. Mis seal siis ikka toimub ja miks need ajahüpped raskendatud on, jäigi mulle arusaamatuks, võibolla oli see info ridade vahel olemas, aga mina seda üles ei leidnud. Jäi mulje, et autor pole enne kirjutama asumist enda jaoks täpselt selgeks mõelnud, mis ja kuidas olema peaks. Nii ongi raamat täis kummalisi ja ebaolulisi fakte, aga point ja selgitus kui selline puudub. Ei soovita.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud