Ludwig II oli 19. sajandil Baierimaa kuningas, keda tänapäeval tuntakse eelkõige muinasjutuliselt kauniste losside kaudu (ühte neist on kasutatud Disney logol). 1866. aastal tunnistati Ludwig hullumeelseks ja võim läks üle ta onu Luitboldile. Ludwig suri sama aasta 13. juunil, ametliku versiooni järgi oli surma põhjuseks uppumine, kuid see on rahvale algusest peale kahtlane tundunud ning liikvel on mitmeid surmateooriaid. Täpselt nendele kuulujuttudele ongi Oliver Pötzsch oma raamatu üles ehitanud.
Münchenis vanade raamatute poodi pidav Steven Lukase kätte satub Ludwigi ihuarsti assistendi Theodor Marot päevik. Steven ja kunstiajaloolane Sara
Lengfeld hakkavad päevikus kirjutatut desinfitseerima ja lahendust otsima ning üsna pea selgub, et selles väikeses raamatus peituvatest saladustest on huvitatud teisedki inimesed.
Tegevus vaheldub tänapäeva ja 19. sajandi vahel ning lõpplahendus on ootamatu. Lugedes tekkis mul kohe paralleel Dan Browni "Da Vinci koodiga" ja sellest tundest ei saanud ma lõpuni lahti, sest need kaks raamatut on ülesehituselt sarnased. Kahjuks ei saa ma öelda, et see raamat oluliselt parem oleks, kui lõpp paistma hakkas, siis tuli lahendus ülikiiresti ja läks aina absurdsemaks. Kuni selle hetkeni oli päris mõnus ja põnev lugemine. Mul on samalt autorilt veel üks raamat lugemisjärjekorras ootamas, vaatame, mida see toob, aga senini loetu põhjal, hindan tema timukatütre sarja paremaks.
saksa keeles: "Die Ludwig-Verschwörung".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar