23 juuli 2013

Neil Gaiman "The Ocean at the End of the Lane"

Keskeas meesterahvas (tema nime ei mainita kordagi) tuleb tagasi väikesesse inglise linna, kus ta lapsena elas. Tema lapsepõlvekodu pole enam olemas, aga lapsepõlvesõbra Lettie oma on. Ta läheb vaatama, kes seal majas veel elavad ja kohapeal olles meenuvad talle sündmused, mis juhtusid siis kui ta oli seitsme aastane. 
Lapsena oli ta eraklik ja eelistas lugemist teiste laste seltskonnale.  Kuna perel on rahalisi raskusi, siis üürivad vanemad poisi toa välja ja minategelane kolib õega ühte tuppa magama. Üürilisi on mitmeid, kuid seoses ühega neist hakkavad toimuma kummalised asjad. 
Poiss kohtub kolme põlevkonna Hempstocki naistega, kes elavad tee lõpus asuvas talus. Neist noorim Lettie on 11 aastane, kes räägib veidralt ja üritab poiss veenda, et raja lõpus asuv tiik on tegelikult ookean. Toimunust kuuldes, võtab Lettie poisi endaga kaasa kohta, mis asub selle ja järgneva maailma vahel. Seal poeb "kuri olend" poisi jala sisse,  pääseb nii välja ning kehastades kurja lapsehoidjat, tuleb poisi koju elama. Poisil õnnestub Lettie ja ta ema ning vanaema juurde põgeneda ja üheskoos saadakse sellest olendist jagu, kahjuks aga mitte kaotusteta.  
See on üsna sünge raamat ja vaatamata muinasjutusarnasele sisule, pole kindlasti tegemist lasteraamatuga, selles on stseene, mille pärast ma seda neile lugeda ei annaks. Kuigi ainuke, mida ma raamatule ette heidaks on lehekülgede arv (192), jääb "The Graveyard Book" siiski mu lemmikuks.  Mõlemad on head, kuid üks meeldis lihtsalt rohkem.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar