Sarja uues osas tuleb südikal eradetektiivil tegeleda kolme juhtumiga. Kaks neist on omavahel seotud. Sir Cecil Lawton palkab Maisie otsimaks tõendeid, et ta poeg Ralph tõepoolest hukkus sõjas. Nimelt oli Lawtoni naine Agnes kindlalt veendunud, et poeg jäi ellu ja on lihtsalt teadmata kadunud. Agnes käis mitmete selgeltnägijate juures oma usule kinnitust saamas ning vannutas meest veel surivoodilgi asja uurima. Kui Maisie sõbranna Priscilla Evernden kuuleb Lawtonist lepingust, siis palub ta Maisiel uurida, mis juhtus ta noorema venna Peteriga. Viimane sai samuti sõjas surma, kuid kus ja mis täpselt juhtus, on teadmata.
Kolmandaks juhtumiks on teismeline tüdruk, keda süüdistatakse mõrvas. Maisie pole küll asjaga otseselt seotud, kuid on võtnud oma südameasjaks tüdrukule võimalikult hea kaitsja palgata ning objektiivne kohtumõistmine saavutada.
Maisie isiklikus elus toimus kaks muutust, mille üle oli mul lugejana hea meel. Esiteks sai ta pime austus ja usaldus Maurice Blanche vastu tõsise hoobi. Maisie seisukohast oli see kindasti väga valus üleelamine, kuid mul oli isiklikult juba mõõt täis, kuidas ta meest nii kõrgele aukohale asetas. Tundus olevat paras hetk, et Maurice sealt alla kukuks ja inimlikuks muutuks. Teise muutusena hakkas Maisie üha enam iseseisvust saavutama ning plaanis päris oma elukoha ostmist.
Kuigi Winspeari sari on minu silmis mõnus cosy crime ehk Facebookis väljapakutud pehmokrimi, mida on vahelduseks ülihea lugeda, siis ei saa ma siiski kriitikata. Mulle ei meeldi, kuhu suunas autor oma tegelast juhib. Antud raamatus oli palju juttu selgeltnägemisest ja viidati, et ka Maisiel on mingid sedalaadi võimed ning vahele olid pikitud ta unenägude kirjeldused. Ma ei ole eriliste võimete vastu, kuid arvan, et andma vihje juba sarja alguses, teiseks mingisugused unenäod krimiromaanis lihtsalt ei huvita mind.
Seega, mida ma öelda tahan on, et kuigi Dobbsi raamatud on seni olnud väga mõnus meelelahutus, käib peategelase isiksus mulle veidike närvidele. Ta on selline tüüp, keda ma palkaksin, kuid sõbrannaks ei tahaks.
Kolmandaks juhtumiks on teismeline tüdruk, keda süüdistatakse mõrvas. Maisie pole küll asjaga otseselt seotud, kuid on võtnud oma südameasjaks tüdrukule võimalikult hea kaitsja palgata ning objektiivne kohtumõistmine saavutada.
Maisie isiklikus elus toimus kaks muutust, mille üle oli mul lugejana hea meel. Esiteks sai ta pime austus ja usaldus Maurice Blanche vastu tõsise hoobi. Maisie seisukohast oli see kindasti väga valus üleelamine, kuid mul oli isiklikult juba mõõt täis, kuidas ta meest nii kõrgele aukohale asetas. Tundus olevat paras hetk, et Maurice sealt alla kukuks ja inimlikuks muutuks. Teise muutusena hakkas Maisie üha enam iseseisvust saavutama ning plaanis päris oma elukoha ostmist.
Kuigi Winspeari sari on minu silmis mõnus cosy crime ehk Facebookis väljapakutud pehmokrimi, mida on vahelduseks ülihea lugeda, siis ei saa ma siiski kriitikata. Mulle ei meeldi, kuhu suunas autor oma tegelast juhib. Antud raamatus oli palju juttu selgeltnägemisest ja viidati, et ka Maisiel on mingid sedalaadi võimed ning vahele olid pikitud ta unenägude kirjeldused. Ma ei ole eriliste võimete vastu, kuid arvan, et andma vihje juba sarja alguses, teiseks mingisugused unenäod krimiromaanis lihtsalt ei huvita mind.
Seega, mida ma öelda tahan on, et kuigi Dobbsi raamatud on seni olnud väga mõnus meelelahutus, käib peategelase isiksus mulle veidike närvidele. Ta on selline tüüp, keda ma palkaksin, kuid sõbrannaks ei tahaks.
pealkiri: "Pardonable Lies"
autor: Winspear, Jacqueline
keel: inglise
kirjastus: Picador
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 359
ilmumisaasta: 2006 (esmatrükk 2005)
lehekülgede arv: 359
ilmumisaasta: 2006 (esmatrükk 2005)
ISBN-10: 0312426216
ISBN-13: 9780312426217
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Maisie Dobbs - Verzeihliche Lügen"
Goodreadsi hinnag: 3/5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar