Matemaatikaprofessor kannatab pärast 1975. aastal
juhtunut autoõnnetust omapärase amneesia all. Nimelt kestab ta mälu vaid 80 minutit ja kui see aeg täis saab, siis alustab ta puhta lehena,
unustades kõik, mis temaga selle aja jooksul juhtus. Enne õnnetust
toimunut mäletab Professor hästi. Nüüd elab mees kehvas majakeses ja kannab ülikonda, mis on täis väikesi
sildikesi olulise informatsiooniga, näiteks, et tal on uus
majapidaja.
Uus majapidaja õpib sammsammult oma kliendi omapäraga toime tulema, harjub, et temalt igal hommikul kinganumbrit või sünnipäeva küsitakse ja saab tööga hästi hakkama. Kui Professor kuuleb, et naisel on poeg (ta on üksikema), siis nõuab ta, et poiss pärast kooli tema juurde tuleks, et laps ei peaks üksi kodus olema. Ajapikku moodustavadki Professor, Majapidaja ja poeg (Professor hakkab teda Ruutjuureks kutsuma) omamoodi perekonna, kes arutavad pesapalli tulemusi ja söövad koos õhtust. Kahjuks muutub Professori mälu aina halvemaks ja ta pannakse hooldekodusse, kus Majapidaja ja Ruutjuur teda külastamas käivad.
Julgen öelda, et "Majapidaja ja professor" on omamoodi armastuslugu. Armastus ei pea ju olema vaid kahe inimese vaheline asi ning neis kolmes oli olemas vajadus ja igatsus armastuse ning perekonna järele. Hoopis vastuolulisem oli minu jaoks Professori venna lesk. Kui ta Professorist tõesti hoolis, miks ta lasi mehel sellistes tingimustes elada? Saan aru küll, et Professor ei pruukinud sellest hoolida, aga see pole ju vabandus. Näiteks see stseen, kuidas Majapidaja otsib Professorile sobivaid jalanõusid ja ainukesed, mis ta majast leiab, on hallitusega kaetud, oli nii valus.
Raamatu sisukirjeldus ei kõla kuigi kutsuvalt ja pean ausalt tunnistama, et kuna mul on nõrkus kirsiõite vastu, siis haaras mind pigem inglise keelese väljaande kaanekujundus, kui tutvustus. Kuid nüüd on mul väga hea meel, et selle väikse raamatukese kätte võtsin. Selle rahulik stiil haaras kaasa ja autor tegi tegelased nii südamelähedaseks, et mul oli neist kahju lahkudagi. Soovitan lugeda ja ärge laske end heidutada teksti sisse pikitud matemaatika teemalistest arutlustest ja selgitustest.
Uus majapidaja õpib sammsammult oma kliendi omapäraga toime tulema, harjub, et temalt igal hommikul kinganumbrit või sünnipäeva küsitakse ja saab tööga hästi hakkama. Kui Professor kuuleb, et naisel on poeg (ta on üksikema), siis nõuab ta, et poiss pärast kooli tema juurde tuleks, et laps ei peaks üksi kodus olema. Ajapikku moodustavadki Professor, Majapidaja ja poeg (Professor hakkab teda Ruutjuureks kutsuma) omamoodi perekonna, kes arutavad pesapalli tulemusi ja söövad koos õhtust. Kahjuks muutub Professori mälu aina halvemaks ja ta pannakse hooldekodusse, kus Majapidaja ja Ruutjuur teda külastamas käivad.
Julgen öelda, et "Majapidaja ja professor" on omamoodi armastuslugu. Armastus ei pea ju olema vaid kahe inimese vaheline asi ning neis kolmes oli olemas vajadus ja igatsus armastuse ning perekonna järele. Hoopis vastuolulisem oli minu jaoks Professori venna lesk. Kui ta Professorist tõesti hoolis, miks ta lasi mehel sellistes tingimustes elada? Saan aru küll, et Professor ei pruukinud sellest hoolida, aga see pole ju vabandus. Näiteks see stseen, kuidas Majapidaja otsib Professorile sobivaid jalanõusid ja ainukesed, mis ta majast leiab, on hallitusega kaetud, oli nii valus.
Raamatu sisukirjeldus ei kõla kuigi kutsuvalt ja pean ausalt tunnistama, et kuna mul on nõrkus kirsiõite vastu, siis haaras mind pigem inglise keelese väljaande kaanekujundus, kui tutvustus. Kuid nüüd on mul väga hea meel, et selle väikse raamatukese kätte võtsin. Selle rahulik stiil haaras kaasa ja autor tegi tegelased nii südamelähedaseks, et mul oli neist kahju lahkudagi. Soovitan lugeda ja ärge laske end heidutada teksti sisse pikitud matemaatika teemalistest arutlustest ja selgitustest.
eesti keeles: "Majapidaja ja professor"
saksa keeles: "Das Geheimnis der Eulerschen Formel"
Goodreadsi hinnang: 4.5/5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar