Aarne Ruben "Nõiaprotsessid Eestis"

15.–18. sajandini toimus Euroopas tuhandeid nõiaprotsesse ning selle aja jooksul kaotas hinnanguliselt sada tuhat süütut inimest ainuüksi seepärast, et keegi otsustas neid nõiduses süüdistada, oma elu. Nõiajaht leidis aset ka Eestis, teateid on 145-st juhtumist, ent teist sama palju võis ka ajalooallikatest välja jääda. Mitte kõik protsessid ei lõppenud hukkamisega, kuid jätsid oma jälje ning mälestused juhtunust kandusid põlvest põlve.

Peaaegu ükski keskajal toimuv ajalooline romaan ei saa läbi nõiaprotsessideta ning nii olin ilukirjandusliku poole peal nõiajahist palju lugenud, kuid teaduslikku analüüsi senini mitte. Seega pakkus raamat mulle suurt huvi. 
Mulle meeldis, et Ruben asetas Eesti nõiaprotsessid maailma tervikpilti. Ta järeldas, et kui mujal sai nõiajahi põhjusi otsida naistevastases vihas, siis Eestis see üldiselt nii ei olnud, sest meie rahvakultuuris on tark enamasti mees ja üksinda metsas elav nõiamoor pigem haruldus kui reegel.

"Süüdimõistetuid oli siin ju võrdselt mõlemast soost. Ehkki naistevastane tendents ilmnes siinsetegi kohtuvõimude metoodikas, ei saa Eesti nõiaprotsesse pidada "sõjaks naiste vastu". Kõik see johtus asjaolust, et eesti rahvatraditsioonis on üksinda elav külatark enamasti mees. Muinasjuttude klassikaline nõiamoor üksildases majas kesk metsa on pigem hädaolukord." (lk. 302) 

Huvitav oli ka paralleel Nõukogude Liidus toimunud stalinistlikku terrori ja nõiajahi vahel (viidates Juri Lotmanile). Ma polnud neile sündmustele kunagi nii vaadanud, kuid see selgitus ja arutelu olid väga põnevad ja loogilised.
Soovitan "Nõiaprotsesse Eestis" ajaloohuvilisele lugejale, kuid hoitan, et tegemist pole kerge raamatuga. Tihe tekst ja käsitletav temaatika, analüüsitud ajaloolised materjalid ja protsesside kirjeldused olid nii võikad, et pidin vahepeal raamatu käest panema ja midagi muud lugema. Lõppkokkuvõttes mulle meeldis.

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***