Väike Karl (ehk Korp) Lõvi on väga haige ja teab, et sureb varsti. Karli vanem vend Joonatan jutustab talle müstilisest tähtetagusest maast Nangijaalast, kuhu nad peale surma lähevad. See lohutab väikevenda ning aitab tal paratamatusega leppida. Ootamatult on majas tulekahju ning Joonatan hukkub Karli päästes. Vennad kohtuvad Nangijaalas, Kirsiorus, kus on olemas kõik, millest Korp vaid unistada on osanud. Kahjuks pole elu kõrvalasuvas Kibuvitsaorus sama ilus, sest seal valitseb kuri Tengil, kes kurja lohe Katla abiga inimesi orjastab. Kirsioru elanikud tahavad kurja valitsejat peatada ning ka väike Korp on sunnitud oma hirmust võitu saama ning oma osa andma.
Raamat ilmus Rootsis 1973. aastal ning illustraatori Ilon Wiklandi sõnul tekitas see suure arutelu:
"Minu meelest võis see olla esimene kord, kui Rootsi lastele kirjutati nii avameelselt ja omapäraselt surmast. Pärast raamatu ilmumist arutati väga palju, kas lastele üldse peab surmast kirjutama ja kuidas seda tuleks teha. Mina arvan, et lastele peab ka surmast kirjutama ja rääkima ja joonistama.
Seda raamatut lugesid kindlasti ka väga haiged lapsed ja nad ehk võitsid oma hirmu surma ees. Ja mitte ainult väga haiged lapsed. igasugused hirmud on lapse elus küllalt loomulikud nähtused. Head raamatud aitavad hirmust üle saada. Hirmust tulebki üle saada." (lk. 138)
Ajad muutuvad ja sellega koos ka lasteraamatud. Tänapäeval kirjutatakse palju igasugu koonduslaagrite ning vähiga võitlemise lasteraamatuid, kuid ükski neist ei ole mu meelest sel tasemel, kui Astrid Lindgreni oma. Tema rõhuasetus on teine - ta ei keskendu haigusele või kannatustele, vaid sellele, mis tuleb pärast seda. "Vennad Lõvisüdamed" annab lootust, et on olemas maailm, kus kõik need raskused ja valu puuduvad ning seda on lootust vaja. Väike laps ei pruugi mõista "taeva" tähendust kristlikus mõttes, kuid ta saab aru, kui talle rääkida kohast, kus ta on terve ja õnnelik ning saab teha just seda, millest ta kogu aeg unistanud on.
Kuigi raamatu algus toob mulle iga kord pisarad silma, loen seda ikka uuesti. See on lastekirjanduse klassika ja soovitan!
eesti keeles: "Vennad Lõvisüdamed"
saksa keeles: "Die Brüder Löwenherz"
Raamat ilmus Rootsis 1973. aastal ning illustraatori Ilon Wiklandi sõnul tekitas see suure arutelu:
"Minu meelest võis see olla esimene kord, kui Rootsi lastele kirjutati nii avameelselt ja omapäraselt surmast. Pärast raamatu ilmumist arutati väga palju, kas lastele üldse peab surmast kirjutama ja kuidas seda tuleks teha. Mina arvan, et lastele peab ka surmast kirjutama ja rääkima ja joonistama.
Seda raamatut lugesid kindlasti ka väga haiged lapsed ja nad ehk võitsid oma hirmu surma ees. Ja mitte ainult väga haiged lapsed. igasugused hirmud on lapse elus küllalt loomulikud nähtused. Head raamatud aitavad hirmust üle saada. Hirmust tulebki üle saada." (lk. 138)
Ajad muutuvad ja sellega koos ka lasteraamatud. Tänapäeval kirjutatakse palju igasugu koonduslaagrite ning vähiga võitlemise lasteraamatuid, kuid ükski neist ei ole mu meelest sel tasemel, kui Astrid Lindgreni oma. Tema rõhuasetus on teine - ta ei keskendu haigusele või kannatustele, vaid sellele, mis tuleb pärast seda. "Vennad Lõvisüdamed" annab lootust, et on olemas maailm, kus kõik need raskused ja valu puuduvad ning seda on lootust vaja. Väike laps ei pruugi mõista "taeva" tähendust kristlikus mõttes, kuid ta saab aru, kui talle rääkida kohast, kus ta on terve ja õnnelik ning saab teha just seda, millest ta kogu aeg unistanud on.
Kuigi raamatu algus toob mulle iga kord pisarad silma, loen seda ikka uuesti. See on lastekirjanduse klassika ja soovitan!
eesti keeles: "Vennad Lõvisüdamed"
saksa keeles: "Die Brüder Löwenherz"
Goodreadsi hinnag: 5/5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar