Sarah Dessen "Saint Anything"

Raamatu minategelaseks on rikkast perest pärit teismeline tüdruk Sydney Stanford, kelle vanem vend Peyton istub vangis. Vend polnud mingi ingel ja saatuslikul ööl sõitis ta purjus peaga rooli istudes otsa poisile, kes on nüüd õnnetuse tagajärjel ratastoolis. Sydney otsustab, et uue alguse saamiseks tuleb tal kooli vahetada. Uues kohas tutvub ja sõbruneb ta Layla ja tema perekonnaga. 

Läbi Sydney silmade avaneb pilt düsfunktisonaalsest perest. Vanemad on sinisilmsed ja "näe selgelt" ei oma lapsi ega ka poja sõpra ja teevad seetõttu valesid otsuseid. Näiteks pole Sydney erinevalt vennast kunagi pahandustesse sattunud, kuid isa-ema on tema suhtes üliranged ja panevad ta koduaresti juba lonksu alkoholi joomise eest. Isa on vaikne asjaosaline, kes mitte kunagi ei sekku ja on oma naisega alati ühel meelel. Ema ei näe Paytonis midagi halba ja eitab juhtunut isegi nii kaugele, et süüdistab ohvrit (milline korralikust perest laps öösel rattaga ringi sõidab). Näib, et ta silmis pole poeg mitte vangis, vaid suvelaagris ja kogu selle asjatamise juures unustab ta oma noorema lapse. Mitte otseselt asjassepuutuv, aga selle naise kirjeldusi lugedes meenus mulle hiljuti loetud artikkel ühest Usa teismelisest, Ethan Couchist, kes purjus peaga neli inimest surnuks sõitis ja sai vaid tingimisi karistuse, sest kohus otsustas, et ta on liiga rikas ja ärahellitatud, et heast/ halvast ning õigest/valest aru saada. See oli paar aastat  tagasi ja nüüd jäi ta joomisega vahele. Selle asemel, et korraliku inimesena oma karistus vastu võtta, põgenes ta koos emaga Mehhikosse. Loomulikult leiti nad kiiresti üles ja ema saab arvatavasti pika vanglakaristuse, aga poeg jällegi mitte. Võibolla sai autor samast sündmusest inspiratsiooni. 

Lõppkokkuvõtteks. Sarah Dessen on kahtlemata hea sõnadeseadja, raamat on ladusalt kirjutatud ja läheb kiiresti edasi, kuid on kuidagi lahja. Jääb mulje, et autor on püüdnud ühte raamatusse koguda nii palju noorukeid puudutavaid teemasid kui võimalik (rikkad-vaesed, narkootikumid, joomine, seksuaalne ahistamine, esimene armastus, mõistmatud vanemad jne.) ja lõpptulemus on laialivalguv ning pinnapealne. Teiseks, Sydney näitab end vaese kannatajana, kel ainukesena perest veel mingi õiglusetunne säilinud on. Ta suhtumine on väga enesekeskne ja ühekülgne ning see tüütas mind. Kohati tahtsin teda raputada ja öelda: "Sa oled suur tüdruk, tee suu lahti, enne kui hilja!"
Olen selle raamatu lugemiseks arvatavasti liiga vana, sest ma ei suutnud olukorda näha samas valguses kui Sydney seda esitas. 

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5 (tegelik hinnang jääb alla 3, stiili poolest pole mul suurt midagi ette heita, arvatavasti üritan sama kirjaniku teisigi raamatuid lugeda)