Moorvales usutakse legendi vaprast rüütlist Tristianist, kes koos võlur Vithricuga aastakümneid tagasi kurja Nethergrimiga võitles ja võitis. Nüüd on vanad kangelased kadunud või surnud ja kui Nethergrim tagasi tuleb ning lapsi röövib, siis on nende päästmine Edmundi ja ta kahe sõbra õlul.
Raamatu ilus kaanekujundus haaras pilku ja ma asusin lugema päris puhta lehena, teadmata ei sisust ega ka kirjanikust midagi rohkemat, kui kaanel kirjas. Esimesed leheküljed meenutasid mulle väga Patrick Rothfussi stiili, kuid edasi lugedes selgus, et M. Jobin Rothfussiga samaväärne siiski pole. Ajastu tundub olevat sarnane, selles on maagiat ja salapära, kuid lugu liigub teosammul edasi. Kõik kolm peategelast - kõrtsiomaniku poeg Edmund, kes unistab võlukunstist, ori Tom ja hobusekasvataja poisilik tütar Katherine - on omamoodi kogukonda mittesobivad. Kirjanik on jätnud nad välja arendamata ja pealiskaudseteks, lugejana jätsid nad mind külmaks. Ainuke, kelle suhtes ma midagigi tundsin, oli ori Tom ja seegi oli vaid kaastunne ta kannatuste tõttu.
Autori ainuke tark käik oli, et ta ei pannud tegevustikku ettearvatavas suunas liikuma, kui ta poleks seda teinud, siis ma arvatavasti teist osa isegi ei sirviks. Loos on potensiaali, kuid nüüd sõltub kõik teisest raamatust, kui see mulle muljet ei avalda, siis ma enam edasi ei loe.
Autori ainuke tark käik oli, et ta ei pannud tegevustikku ettearvatavas suunas liikuma, kui ta poleks seda teinud, siis ma arvatavasti teist osa isegi ei sirviks. Loos on potensiaali, kuid nüüd sõltub kõik teisest raamatust, kui see mulle muljet ei avalda, siis ma enam edasi ei loe.
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud
Goodreadsi hinnang: 3/5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar