Er war vornübergesunken und lag wie schlafend an der Erde. Als man ihn umdrehte, sah man, dass er sich nich lange gequält haben konnte; - sein Gesicht hatte einen so gefassten Ausdruck, als wäre er beinahe zufrieden damit, dass es so gekommen war." (lk. 199)
Eesti keeles on selle raamatu pealkiri "Läänerindel muutuseta" ja ma usun, et enamik inimesi on sisuga üldjoontes tuttavad, kuid meeldetuletuseks nii palju, et raamatu sündmused leiavad aset Esimese maailmasõja ajal ja jutustajaks on noor sõdur, kes läks sõjatandrile otse koolipingist. Läbi noormehe silmade avaneb lugejale pilt sõjaaja koledustest ja reaalsusest. Sõdureis pole enam ammu ei seiklusjanu ega heroismi, vaid üksnes meenutused minevikust ja unistused rahuaja tulevikust, lootus kõht täis süüa ning arusaamine kuivõrd mõttetu kogu see sõdimine on.
Minu esimene kokkupuude Remarque'ga oli aastaid tagasi keskkooli ajal. "Läänerindel muutuseta" kuulus kohustusliku kirjanduse hulka ning paljud (miskipärast arvan, et minagi) kirjutasid oma lõpukirjandi just selle autori töödele toetudes. Kuid mäletan, et Remarque'i ei loetud "tõsiseks" kirjanduseks, sest seda lugesid ja armastasid vaid noored. Nüüd aastaid hiljem otsustasin, et proovin seda raamatut uuesti lugeda ja vaadata, kuidas tundub. Olin tõesti üllatunud, sest piinlik tunnistada, olin minagi jäänud uskuma, et Remarque on kergem kirjandus. Raamatus kirjeldatud sõda toimus 100 aastat tagasi, aga see on üllatavalt ajatu teos, kirjeldatud emotsioonid on meisterlikult kirja pandud ja sarnased neile, mida võib lugeda tänapäevastest sõjaromaanidest.
Klassika, mida soovitan kindlasti (üle)lugeda.
eesti keeles: "Läänerindel muutuseta"
inglise keeles: "All Quiet on the Western Front"
Goodreadsi hinnang: 5/5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar