Raamatu sündmused leiavad aset sõjajärgsel Inglismaal ning peategelaseks
on kohalik noor ja vallaline kirikuõpetaja Sidney Chambers (32), kes koos politseinikust
sõbra Geordie
Keatinguga igasugu (surma)juhtumeid lahendab.
Ma jõudsin selle raamatuni läbi kohalikul telekanalil jooksnud seriaali "Grantchester", milles mängis "Wire in the Blood-is" Tony Hilli kehastanud näitleja Robson Green. Viimane ongi põhjuseks, miks ma seda sarja üldse vaatama hakkasin.
Suur oli mu rõõm, kui avastasin, et telesarja aluseks on James Runcie raamatud. Laenutasin raamatukogust esimese osa ja asusin hoolega lugema. Kahjuks ei teadnud ma eelnevalt, et tegemist on lühijuttude kogumikuga, millest igaühes on Sidneyl lahendada uus juhtum.
Oma stiili ja ülesehituse poolest meenutavad need lood klassikalisi Christie ja Doyle'i krimijutte. Esimesed lood olid põnevad, kuid siis kadus mul miskipärast huvi ära ja viimasest sundisin end juba läbi närima. Vaevalt, et jutud kehvad olid, aga ma lihtsalt pole üldse lühijuttude tüüpi. Mulle meeldivad pikemad krimilood, milles on lehekülgede kaupa aega põnevust üles kerida ning lahendust otsida (erandiks on Sherlock Holmesi omad).
Kokkuvõtteks, Sidney Chambersi lood sobiks väga hästi vanade inglise krimijuttude austajaile ning neile, kellele ei meeldi ülivõikad jutud. Telesari on ka väga vaatamist väärt.
Ma jõudsin selle raamatuni läbi kohalikul telekanalil jooksnud seriaali "Grantchester", milles mängis "Wire in the Blood-is" Tony Hilli kehastanud näitleja Robson Green. Viimane ongi põhjuseks, miks ma seda sarja üldse vaatama hakkasin.
Suur oli mu rõõm, kui avastasin, et telesarja aluseks on James Runcie raamatud. Laenutasin raamatukogust esimese osa ja asusin hoolega lugema. Kahjuks ei teadnud ma eelnevalt, et tegemist on lühijuttude kogumikuga, millest igaühes on Sidneyl lahendada uus juhtum.
Oma stiili ja ülesehituse poolest meenutavad need lood klassikalisi Christie ja Doyle'i krimijutte. Esimesed lood olid põnevad, kuid siis kadus mul miskipärast huvi ära ja viimasest sundisin end juba läbi närima. Vaevalt, et jutud kehvad olid, aga ma lihtsalt pole üldse lühijuttude tüüpi. Mulle meeldivad pikemad krimilood, milles on lehekülgede kaupa aega põnevust üles kerida ning lahendust otsida (erandiks on Sherlock Holmesi omad).
Kokkuvõtteks, Sidney Chambersi lood sobiks väga hästi vanade inglise krimijuttude austajaile ning neile, kellele ei meeldi ülivõikad jutud. Telesari on ka väga vaatamist väärt.
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Der Schatten des Totes: Sidney Chambers ermittelt"
Goodreadsi hinnang: 3/5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar