40 aastat tagasi sündis Jaapanis käte ja jalgadeta poisslaps, kelle nimeks sai Hirotada Ototake. Puudele vastamata sai temast edukas spordiajakirjanik ning õpetaja ja see raamat on ta autobiograafia, keskendudes põhiliselt lapsepõlvele ning (üli)kooliaastatele.
Minu tee selle raamatuni on veidi ebatavaline. Olin ühel päeval Päästearmee poes ja leidsin hunniku koreakeelseid raamatuid, mida ma lihtsalt ei suutnud sinna jätta, vaid ostsin korealannast sõbranna jaoks ära. Nende raamatute hulgas oli ka Ototake raamatu koreakeelne trükk ja kui minu jaoks oli see nägu täiesti võõras, siis sõbranna ja jaapanlannad teadsid kohe, kellest juttu.
Ototake lugu hakkas mind huvitama ja minu õnneks oli raamat inglisekeelsena raamatukogus olemas. Ma ei teadnudki täpselt, mida oodata, kuid igal juhul pettusin. 99% raamatust on kirjutatud sellises kerges ja püüdlikult naljatlevalt stiilis, mis minu jaoks mõjus ebausutavana. Ma ei oodanud virisemist ja üliraskete kannatuste kirjeldust, aga ei usu ka, et ta sporditegemine ja kooliaastad läksid nii lihtsalt ja valutult kui võiks raamatu põhjal arvata. Oli stseene, mis mind eripedagoogina kulmu kergitama panid, näiteks keelas ta õpetaja koolis ratastooli kasutamise, sest vaid nii suutis laps iseseisvalt liikuma õppida ning keha treenida.
See on täpselt selline raamat, mida võiks ilma eelnevalt lugemata kirjeldata inspireerivana. Arvestades, et autor on oma abikaasat viimase 8 aasta jooksul viie naisega petnud, siis võibolla on see tõesti inspireeriv, kuid mina ootasin rohkemat ja seepärast andsin raamatule Goodreadsis vaid ühe punkti. Sellegi sai vaid alguse ja lõpu eest, sest need peatükid tundusid kõige ausamad ja ehedamad.
Ototake lugu hakkas mind huvitama ja minu õnneks oli raamat inglisekeelsena raamatukogus olemas. Ma ei teadnudki täpselt, mida oodata, kuid igal juhul pettusin. 99% raamatust on kirjutatud sellises kerges ja püüdlikult naljatlevalt stiilis, mis minu jaoks mõjus ebausutavana. Ma ei oodanud virisemist ja üliraskete kannatuste kirjeldust, aga ei usu ka, et ta sporditegemine ja kooliaastad läksid nii lihtsalt ja valutult kui võiks raamatu põhjal arvata. Oli stseene, mis mind eripedagoogina kulmu kergitama panid, näiteks keelas ta õpetaja koolis ratastooli kasutamise, sest vaid nii suutis laps iseseisvalt liikuma õppida ning keha treenida.
See on täpselt selline raamat, mida võiks ilma eelnevalt lugemata kirjeldata inspireerivana. Arvestades, et autor on oma abikaasat viimase 8 aasta jooksul viie naisega petnud, siis võibolla on see tõesti inspireeriv, kuid mina ootasin rohkemat ja seepärast andsin raamatule Goodreadsis vaid ühe punkti. Sellegi sai vaid alguse ja lõpu eest, sest need peatükid tundusid kõige ausamad ja ehedamad.
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Leben ist Freude"
Goodreadsi hinnang: 1/5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar