John Saul "Blackstone'i varjud"

Väikeses Blackstone'i linnakeses on vana vaimuhaigla. Kohalikud inimesed tunnevad maja ees hirmu ja hoiavad sealt eemale, kuid nüüd plaanitakse aastaid tühjana seisnud hoone ümberehitust. Tööga polegi veel õieti pihtagi hakatud kui vaimuhaiglaga seotud perekondadele hakatakse saatma väikesi kingitusi (nukk, välgumihkel, medaljon, taskurätik ja stetoskoop). Igaüks neist esemeist kuulus haiglas väärkoheldud ja surnud inimesele. Asjadel on saaja üle tohutu võim, need muudavad inimesed kurjaks või paranoiliseks ning tulemuseks on mitmed surmad.  

Algusest peale on loo keskmes kohaliku ajalehe toimetaja Oliver, kelle perele vaimuhaigla kuulub ning orvuks jäänud Rebecca. 

Raamat ilmus algselt mitme erineva raamatukesena ja seepärast on jaotatud kuueks suuremaks osaks. Algas väga põnevalt ning mul oli tõesti raske seda käest ära panna. Lõpp oli väga nõrk. Eelnevalt loetu põhjaloleksin hoopis teistsugust lõpplahendust, kuid antud selgitused jäid arusaamatuks ja segaseks. Jäi mulje, et viimase osa kirjutamiseks oli autoril isu otsa saanud ja tahtis asja lihtsalt ära lõpetada. Kahju. 

inglise keeles: "Blackstone Chronicles"
saksa keeles: "Die Blackstone Chroniken"

Oskar Luts "Vaikne nurgake"

Tegevus toimub 1930ndate aastate Tartus, minategelaseks on tudeng Heino Anderson, kes ühte majja allüüriliseks tuleb ja seal toimuvat kirjeldab.   

See on hea näide sellest, kuidas mina ei oska kirjandusklassikast "õigesti" aru saada. Mulle jäi lugedes jääb mulje nagu oleks näidend liha luudele lisamise teel novelliks muudetud. Kogu aeg käis mingi virrvarr ja tormamine. Tegelased ei peaks (vist) naljakad olema, aga ma kogu aeg ootasin, et millal ükskord kellegile tort näkku lendab. No selline "huumor", milles kõik hirmsasti püüavad, aga nali ei taha kuidagi õnnestuda. Lõpust ei saanud ma ka üldse aru.

No ei meeldinud. Ja siis lugesin tutvustust, et peaks olema väga sügav ja teos...

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud 

Liza Marklund "Eluaegne"

Raamatut tutvustavas tekstis öeldakse järgmist:

Politseinik Nina Hoffman leiab oma kolleegi alasti voodil lebamas, kuulihaavad peas ja kõhus. Mehe surnukeha kõrval istub tema abikaasa, kes räägib segaselt mingist võõrast naisest, kes oli tormanud majja, tapnud ta mehe ja jooksnud ära tema pojaga. Politseinikud kipuvad aga siiski kahtlustama ohvri naist ennast. Ajakirjanik Annika Bengtzon kajastab juhtumit ning püüab vabastada naist süüdistusest ja leida üles tema poeg. 

See on Annika Bengtzoni sarja seitsmes raamat ja seda on ka tajuda. Kuigi see on täiesti loetav, pole see midagi erilist, jääb mulje, et see on palgatšeki pärast kirjutatud ja autor on oma tegelastest veidi väsinud. 

inglise keeles: "Lifetime"

saksa keeles: "Lebenslänglich"

Christoper Milne "Võlutud paigad"

Puhh on lahe raamat ja kui tahate selle taustaloost rohkem teada, siis on see raamat just teile.

Kas teadsite, et Christoper Robini tegelaskuju aluseks oli autori oma poeg? Nii isa kui ka poeg said aastakümnete jooksul tohutul hulgal kirju, milles raamatu ja selle tegelaste kohta küsiti. Vastuseks kõigile vastamata jäänud arupärimistele kirjutaski Christopher Milne raamatu "Võlutud paigad".

Christoper sündis 1920. aastal, Inglismaal, keskklassi perekonda. Ajastule omaselt olid kodus kokk, teenijad ja hoidja. Ta oli väiksest peale hoidja hoole all ja kohtus oma vanematega kolm korda päevas.

Oma ema kirjeldab ta eluvõõra inimesena, kellel oma seisusele kohaselt polnud õrna aimugi, kuidas teha kodutöid või hoolitseda imiku/lapse eest, kuid kulutas meelsasti iga päev pool tundi pojaga mängimiseks. Isa oli endassetõmbunud kirjanik, kes pojaga eriti palju aega ei veetnud, kuid seevastu pani lapse tegevused raamatusse kirja. Pojaga said nad lähedasemaks alles pärast hoidja lahkumist, kui Christopher oli 9. aastane. 

Raamatu teistest tegelastest kirjutas ta nii:

Puhh oli neist kõige vanem, ainult aasta minust noorem. Ta oli mu lahutamatu seltsiline. Nii nagu meid on kirjeldatud luuletuses "Meie kaks", nii see tegelikult ka oli. Igal lapsel on mõni lemmikmänguasi, igal ainsal lapsel seda enam. Minul oli Puhh. Vaevalt erines ta kuigivõrd lugematutest teistest kaisukarudest lugematute teiste laste süles. Aeg-ajalt tuli teda viia puhastaja kätte, aeg-ajalt tal kõrva kinni õmmelda, silma kinnitada või käppa parndada. 

Iiah oli samuti üks esimestest. Küllap hoidis ta nooruses pead uhkemalt püsti, kuid nendeks aegadeks, mil jutud sündisid, oli ta kael juba asendis, mida tunneme ning mis andis talle süngevõitu väljanägemise. Notsu oli kingitus üle tee naabriemandalt, kes nii tihti nägi meid hoidjaga mööda jalutamas. Need kolm olidki käepärast, kui lugudega algust tehti. Kui tekkis vajadus rohkemate tegelaste järele, mõeldi välja Öökull ja Jänes. Öökull oli alguses peale tõsine kuju ja selliseks ta jäigi. Jänes aga... Ma arvan, et alguses oli ta lihtsalt selle uru peremees, kuhu Puhh kinni jäi, kuid muutus lugude edenedes lihtsast uruelanikust ikka enam Jäneseks. Nii Kängi kui Tiiger tulid meile hiljem. Vanemad olid neid hoolega valinud, osalt muidugi selleks, et mulle rõõmu valmistada, kuid suuresti ka seda silmas pidades, missugust kirjanduslikku rolli tuleb neil mängida (Milne, Christoper "Võlutud paigad", lk. 81).

Mäletan, et kui lugesin seda raamatut aastaid tagasi esimest korda, siis tundus see kuidagi parem. Nüüd ütleksin, et ajastu kirjeldusena on see hea, kuid sündmustikus puudub järjepidevus, autor hüppab ajas ja sündmustes edasi ja tagasi ning kohati jääb asi natuke segaseks. Siiski oli väga huvitav lugeda autori meenutusi sellest, kuidas oli olla Puhhi raamatu Christopher, kuidas talle mõjus see, et isa kirjutatud raamatud ja seeläbi ka tema ülipopulaarseks sai. Ta kirjutab ausalt sellest, kui pettunud inimesed on, kui kuulevad, et ta isa moodi raamatuid ei kirjuta või oma mängukarust puudust ei tunne. Ta ei ütle seda kunagi otse, kuid ridade vahelt lugedes jääb mulje, et ta oleks eelistanud tavalise lapse/täiskasvanue elu.
Kuigi raamat on vana (originaal ilmus 1974. aastal), on see teema ju ka praegu päevakorral. Kas vanemad ikka teavad, millega nad riskivad kui oma lapsed nii "avalikuks" teevad?  

inglise keeles: "The Enchanted Places"
saksa keeles: pole ilmunud

Epp Petrone "Minu Ameerika 3"

Tegemist on sarja kolmanda raamatuga ning Eppu ja pere seiklused Usa eri paigus jätkuvad. Muuhulgas kirjutab autor presidendivalmistest, elust ja töötamisest illegaalina, meeletust tarbimisest, jõuludest ja pulmadest ning oma ponnistusest pere veidigi rohelisemaks muuta.  

Praeguseks olen ma Usas elanud umbes 7 aastat, aga minu ja autori Ameerikad pole kuigi palju kattuvad. Näiteks pole mul kunagi olnud lähedast kokkupuudet ülemklassi kuuluvate inimestega. Enamasti olen suhelnud samasuguste uustulnukatega nagu ma ise ja tänu sellele kohanud väga paljusid erinevatesse rahvustesse kuuluvaid inimesi. Raamatus kirjeldatud jõulushoppinguhullust olen näinud vaid poes, kuidas see kodus välja näeb, sellest puudub mul kogemus. Mulle meeldib Mustal Reedel poes käia, aga mitte nii väga shoppamise, vaid idee poolest, sest Eestis või Saksamaal oleks mõeldamatu öö läbi poes sisseoste teha. Arutelu kakskeelsete-kultuursete laste kasvatamise teemal on aga vägagi tuttav. 

Seega on ühelt poolt tegemist teemaga, millega olen tuttav, teisalt aga mitte. Oma ameerikaelu esimestel aastatel olin väga kriitiline ja ei leidnud selles riigis mitte kui midagi kiiduväärset. Nüüd olen kohanenud ja kuigi leian siiski laitmisväärset, aktsepteerin seda, sest häid asju on ka. Võibolla seda aktsepteerimist jääbki autori suhtumises puudu, tema kirjutisest kumab läbi halvustamine ja ülevalt alla vaatamine. Aga arvatavasti pole ma õige inimene seda raamatut hindama, sest ükskõik, kuidas ma ka ei prooviks, ei hinda ma ju mitte autori kirjutamisoskust, vaid tema arvamusi, sest ta kirjutab riigist, kus ma ise elan.  

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Juri Rõtheu "Tüli merihobu pärast"

Tšuksi kirjanik Rõtheu pole eesti lugejale vist kuigi tuttav, kuid saksa keelde on teda tõlgitud väga palju. Mina jõudsingi temani just läbi saksakeelsete tõlgete.

Käesolev raamat on ühelt poolt ehedalt nõukogudeaegne ja -meelne raamat, milles on kolhoos "Hommik" ja seinaleht,  kohalikud elanikud rõõmustavad südamest Lenini poolt neile toodud kirjasõna ja elektri pärast ning materdavad ajas mahajäänud šamaane. Teisest küljest on see ajatu raamat erinevatest inimestest, näiteks laiskvorstide üle võib ju iga valitsuse ajal nalja teha.

Kui loete, siis võtkegi seda just sellest teisest nurgast, mitte poliitpropagandana, sest nii on see hea lugemine (välja arvatud viimane osa, mis selles sisalduva ajupesuga mind öökima ajas). 

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Menschen von unserem Gestade" (oletatavasti)

Chil Rajchman "The Last Jew of Treblinka"

Chil Rajchman oli poola juut, kes koos õega 1942. aastal Treblinkasse, natside surmalaagrisse saadeti. Mõrvamise protsess laagris oli lihtne ja kiire: vangid toodi rongiga jaama, mehed ja naised eraldati, neil lasti lahti riietuda ja siis saadeti otse gaasigambrisse. Ühtekokku tapeti selles laagris üle 750 000 süütu inimese. Kõike seda "aitasid" läbi viia vangidest abilised, kes tegid oma tööd peksu ja laulu saatel.

Chil valiti üheks abiliseks ja ta töötas järgneva aasta jooksul juuksurina, riiete sorteerijana, laipade kandja ja hammaste väljatõmbajana. 1943. aastal oli Treblinkas vastuhakk ja Rajchmanil õnnestus põgeneda.  

See raamat on ellujääja mälestus õudustest, mida tema ja teised kogesid. Ta märgib, et on tihti mõelnud, miks temal õnnestus pääseda kui nii paljud surid, aga arvab, et just selle pärast, et keegi juhtunust kirjutaks, jäi ta elama. 

Kõik, millest ta kirjutab on valus. Me loeme sellest, kuidas ta riideid sorteerides oma õe kleidi leidis, kuidas naised juuste lõikusel palusid või milline oli parim tehnika laipade põletamiseks. Muuhulgas kirjeldab ta ka stseeni, mis heidab pilgu vangivalvurite mõttemaailma. Laagris tekkis olukord, kus mehed keeldusid gaasikambrisse minemast ja võitlesid sõduritega. Tulemuseks oli, et kõik vangid hukati, kuid  kohalik ülemus oli sellisest asjade käigust ülimalt üllatunud:

See on õhuke, aga väga mõjuv raamat, sest ta kirjutab väga lihtsalt ja selgelt ja just see lihtsus teeb kirjeldatud jubedused raamatu nii mõjuvaks. Ma ei saa öelda, et lugege, sest tean, et soovitan valusat lugemiselamust. Ütlen siis nii, et kui otsustate lugeda, siis teadke, milleks valmis olla.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Ich bin der letzte Jude: Treblinka 1942/43 Aufzeichnungen für die Nachwelt"

Marge Piercy "Sex Wars"

Raamatu tegevus toimub 1860ndate aastate New Yorgis, kodusõja järgses Ameerikas, mil naised olid igasuguste õigusteta ning oma abikaasa omandiks. Autor esitab nii naiste õiguste eest seisjate  (Elizabeth Cady Stanton, Susan B. Anthony ja Victoria Woodhull) kui vastaste (Anthony Comstock) seisukohad läbi ajalooliselt tuntud inimeste. Iga peatüki jutustaja on erinev isik. Stiili poolest jääb see kuhugi eluloo ja ilukirjanduse vahepeale.

Elisabethi ja Susani osad olid natuke igavalt kirjutatud, jääb mulje, et nad olid majanduslikult hästi kindlustatud naised, kes ei teinud muud kui aja täiteks jutustasid. 

Victoria Woodhulli vanemad olid sulid ja muidusööjad, kes lapsi varakult sissetulekut teenima sundisid. Näiteks töötas Victoria meediumina ja õde lasi end meestel ära võrgutada ning "kaotas" kümneid korda süütust. Isa tormas õigel ajal sisse ja sundis meest vaikimise huvides raha maksma. Meediumite osas oli autoril huvitav tähelepanek, mille ajaloolist täpsust ei oska ma kinnitada, aga ta väidab, et vaimudega ühendust pidavad meediumid olid 19. sajandil äärmiselt populaarsed, kuna enamik inimesi oli oma lähedasi kaotanud, kodusõda oli just lõppenud ning laste surevus jätkuvalt kõrge. Emad ja isad tahtsid teada, et nendel lastel läheb hästi ning meedium suutis seda kinnitust anda.

Victoria oli vaba armastuse pooldaja, ta püüdis esimese naisena isegi USA presidendiks kandideerida, aga Comstock lasi ta arreteerida ning pärast seda skandaali ei tahtnud keegi temast enam midagi kuulda. Ta kolis perega Inglismaale ja elas elu lõpuni seal.

Anthony Comstock oli kitsarinnaline ja äärmuslik viktoriaanlike arusaamade eest seisja. Ta pidas  end Jumala käsilaseks, kelle elueesmärgiks oli maailmas valitsevat kõlblusetust välja juurida. Tema ideaaliks oli ta oma naine, kes oli vaikne, sõnakuulelik, tagasihoidlik ja kokkuhoidlik ning lasi vastuvaidlematult abikaasal kaks korda kuus oma abielukohustusi täita. Comstock arreteeris mitmeid pornograafia ja anatoomia kirjanduse levitajaid, kondoomide müüjaid, abortide tegijaid jne.

Nende kahe vahele jäi nö. lihtne inimene, keda eelmiste gruppide püüded küll eluliselt mõjutasid, kuid kellel oma igapäevaelus polnud aega mõelda selle, kas naised peaksid häälehõiguse saama või mitte. Selle grupi esindajaks oli Freydeh, leseks jäänud juudi immigrant (ta on ainuke väljamõeldud tegelane), kes pärast mehe surma sissetuleku saamiseks kondoome tootma hakkas. Kahjuks jääb tema tegevus Comstockile silma, ta arreteeritakse ning selle tulemusena on ta aasta vanglas.
Selle raamatu surus kasutatud raamatute müügil mulle pihku üks vanam naisterahvas, kes seda väga kiitis ja lugeda soovitas. Väga heaks raamatuks ma seda ei nimetaks, aga täiesti loetavaks küll. Mitmeid stseene lugedes tekkis mõte, miks küll naised lasevad endaga nii käituda, aga siis tuleb meelde, millal see tegevus toimub ja  jääb üle vaid õnnest ohata, et me ajas ja arusaamades edasi liikunud oleme. 

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Amanda Stevens "The Prophet"

Kui ma teist raamatut lugedes veel lootsin, et ehk suudab autor nii suurepäraselt alanud sarja päästa, siis vastus on "ei".

Selles osas pööratakse peapeale kõik, mis esimeses loodi. Alguses oli Devlin oma naise Mariama ja tütre Shani kaotusest murtud, kolmandas saame teada, et tegelikult polnud asjad üldse nii nagu me arvasime. Abielu oli purunemas, sest naine pettis teda ning laps polnudki tema oma. Sellise käiguga tegi autor Devlini leina silmakirjalikuks ja mõttetuks.

Amelia on muutunud armunäljas neidiseks, kes murrab kõiki isa seatud reegleid ja vaimude aitamisest vabal ajal õhkab Devlini järele. Raamatu lõpus läheb ta vaimude ilma, et Devlini tütre vaim vabaks päästa. Siia ilma tagasi tulles näeb esimesena Mariama vaimu, kes üritas sel kui Amelia keha vaimuta oli, sinna sisse pugeda. No mis jama see on?
Mõnele raamatule pole vaja järge kirjutada.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Amanda Stevens "The Kingdom"

Amelia seiklused jätkuvad sama koha pealt, kus eelmine osa lõppes (esimesest raamatust kirjutasin ma siin).

Suhtest Devliniga ei saanud asja ja nii ongi Amelia õnnelik, et saab uue töö kallale asuda. Ta läheb taastama Asher Falls'i Thornhill surnuaeda. Linnakesse jõudes tajub ta, et midagi on väga valesti, Asher Falls oleks kui kurjust täis vaimude linn. Kas on põhjuseks järve põhja jäänud surnuaed ja linnaosa või tegutsevad kohalikud nõiad?

Loo kujunemise käigus selgub, et ta on Asher Fallsiga hoopis tihedamalt seotud kui ta arvata oskas. Amelia on lapsendatud ja ta bioloogiline ema oli sellest linnakesest pärit. 

On vaime ja õudust, isegi rohkem kui esimeses raamatus, aga minu jaoks jäi puudu see miski, mis eelmise nii põnevaks tegi. Jääb mulje, et selle raamatu kirjutamise ajaks on autor teada saanud, et tal tuleb üksikraamatu asemele terve sari kirjutada ja selle asemel, et esimeses raamatus tekkinud küsimustele vastuseid anda, tekitab uued tegevusliinid (Amelia lapsendamine ja päris perekond jt.). Oodatud lahendust Devlinit kummitavatele vaimudele ja suhtele Ameliaga ei saanudki. Ehk leidub vastus kolmandas raamatus.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Totenlichter" (ilmub 16.05.2014)