24 jaanuar 2016

Pasi Ilmari Jääskeläinen "The Rabbit Back Literature Society"

Aastakümneid tagasi kogus Rabbit Back nimelises linnakeses elav lastekirjanik Laura White enda ümber üheksa last, kellest ta kirjanikke välja koolitama hakkas. Projekt õnnestus hästi, sest kõigist kirjandusühingu liikmetest said edukad autorid. Nüüd on ta otsustanud lisada uue, kümnenda õpilase, noorukese asendusõpetajana töötava Ella Amanda Milana. Laura White kaob uue liikme tutvustamiseks korraldatud peoõhtul ning keegi ei tea, mis temaga juhtus. 

"Winter knew very well that everyone was there because Ella Milana, the petite young teacher who stood before him, had been made a member of the Rabbit Back Literature Society. The place was swarming with envious amateur authors, theur envy barely checked by their instinctive deference. She was the long-waited Tenth Member." (lk. 63)

Ella Milana hakkab kirjandusühingu ajalugu kirjutama ja kasutab teiste liikmete käest info saamiseks Mängu, mille käigus tuleb küsijale kõik ausalt ära rääkida ning kuuldut võib hiljem loomingus kasutada. Mängu käigus tuleb välja, et ühingus oli juba enne teda kümnes liige, kuid, kes see oli ja mis temaga juhtus?
"The Rabbit Back Literature Society" on vaieldamatult üks kummalisemaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Esiteks on seda peaaegu võimatu ühe kindla kategooria alla paigutada. Hea maitse ja labasuse vahel balanseerides on see segu erinevatest žanritest - ulme pole, õudukas ega fantaasia samuti mitte, kuid ükskõik, mis see ka pole, on see veidra huumoriga vürtsitatud.

"She looked at her mother's shopping list and forgot her ponderings for a moment.

POTATOES
CARROTS
TISSUES
SOME KIND OF MEAT (CHICKEN STRIPS?)
WHEAT FLOUR
POTATO FLOUR
TOMATOES
FUNERAL (COFFIN FOR PAAVO, ETC.)
LAUNDRY SOAP (FOR COLOURS)
HEADSTONE
COFFEE

Her mother looked at her intently, her eyes dry,
"Might as well get everything taken care of," she said, and rapped her knuckles on the table." (lk. 53)

Lugedes mõtlesin mitu korda, et jätan pooleli, sest mingil hetkel mõistsin, et need tegelased ei meeldi mulle. See mäng, mida nad mängivad, sunnib inimesi kõike, ilma igasuguse filtrita endast välja laskma ja kahjuks saab lugeja sellest samuti osa. Mu taluvuspiir on küll päris kõrge, aga kõike ma siiski lugeda ei taha. Miski aga köitis ja ma lugesin lõpuni. Nüüd tagasi vaadates on mul hea meel, et seda tegin, sest raamatu lõpplahendus oli  kõike muud kui ootuspärane. 
Siiski, väga veider raamat.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Lauras Verschwinden im Schnee"

Goodreadsi hinnang: 3/5

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar