Cornelia Funke "Ghost Knight"

Jon Whitcroft on 11 aastane poiss, kelle isa on surnud ja emal on uus elukaaslane "Habe". Jon vihkab meest kogu südamest ning haub plaane, kuidas temast lahti saada. Võibolla oli põhjuseks sügelemispulbri lisamine mehe suuvette või "Habeme" näopildiga tagaotsitava terroristi plakatite tegemine, kuid igal juhul saadetakse Jon Salisburysse internaatkooli.
Koolis avastab Jon, et ta näeb vaime ning mitte sõbralikku Casperit, vaid 16. sajandi ülikut, kes Joni esiisa ja tema poja tappis ning nüüd lubab hävitada kõik Hartgilli järeltulijad (Joni emapoolne liin)

Keegi ei usu Joni, välja arvatud Ella, kelle vanaema korraldab turistidele kummitustuure ning seepärast on tüdruk vaimudega hästi tuttav. Ella märgib küll, et vaimud ei saa kedagi tappa, kuid näib, et antud juhul on Strouton ohtlikum kui arvata võiks. Lapsed otsustavad abi paluda katedraali maetud kunagiselt rüütlilt William Longspeelt, kes andis lubaduse nörgukesi kaitsta,

Longspee ilmubki ja aitab Joni ning vastutasuks aitavad lapsed rüütlit.

Tegelikult oli mul plaan jätkata kolmanda Ristikivi raamatuga, aga kui Funke raamat kohale jõudis, siis ei suutnud ma seda esimeste lehekülgede järel enam käest ära panna (seda enam, et loos mainitud Longspee elas umbes samal ajal kui Kroonikate triloogia tegelased). Lugu on põnev ja hästi kirja pandud. Autor on oma tondijutu aluseks võtnud tegelikult elanud isikud (William Longspee) ja päriselt olemasolevad kohad (Salisbury katedraal) ning see lisab jutule "ehtust".  Mul tekkis tõsine tahtmine Inglismaale reisida ja see linnake ning katedraal üle vaadata.
"Ghost Knighti" puhul tahaksin väga kiita ka kunstniku Andrea Offermanni, kelle illustratsioonid on oma deitailirohkuse ja -täpsusega lihtsalt vapustavad ning annavad lugemiselamusele palju juurde.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Geister Ritter"

Goodreadsi hinnang: 5/5