08 september 2020

Greer Hendricks, Sarah Pekkanen "Nimetu tüdruk"


Rahahädas meigikunstnik Jessica Ferris osaleb dr. Shieldsi korraldatud psühholoogiauuringus. Vastust nõudvad küsimused pole kergekaalulised,  vaid puudutavad valetamist, petmist ning kuritööle vastavat karistust. Iga vastusega mähib Jessica end üha sügavamale sisse ning lõpuks on tal (ja lugejal) väga raske eristada, kes tegelastest räägib tõtt ning kes valetab. Raamatus esitatav tõde on suhteline ja subjektiivne.
Olen maininud, et tavaliselt olen ülipopulaarsete krimkade suhtes skeptiline,  sest üleskiidetu ei pruugi mu maitsele vastata. Kõik see ei kehti "Nimetu tüdruku" kohta, mis oli üle hulga aja üks ülihea lugemiselamus. Alustasin enne magamajäämist ja ei suutnud enam käest panna.  Õnneks ei pidanud järgmisel päeval tööle minema, nii sain rahulikult lugeda ja neelasin raamatu ühe hooga läbi. Oli väga kaasahaarav ja põnev ning ettearvamatu lõpuga. 

SISURIKKUV INFO:

Olin kogu aeg arvamusel, et tegelikult oli see kahe psühholoogi omavahel kokkulepitud mäng. Lihtsalt võimuvõitlus ja katse, et kumb nad Jessicat rohkem veenda ja mõjutada suudab. Autorite valitud varianti ei osanud ma aimata. 
 
Soovitan soojalt!

pealkiri: "Nimetu tüdruk"
autor: Hendricks, Greer; Pekkanen Sarah
tõlkija: Loog, Tiiu
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 359

ilmumisaasta: 2020 (esmatrükk 2019)
ISBN-13: 9789985348802
  
inglise keeles: "An Anonymous Girl"
saksa keeles: "Die Frau ohne Namen"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

*Kirjastus Varrak, suur tänu teile!

07 september 2020

Stephenie Meyer "Midnight Sun" (Twilight V)

 
"Videviku" (inglise keeles "Twilight") sarja fännidele pole selles raamatus peaaegu mitte midagi üllatavat, sest "Midnight Sun" on põhimõtteliselt "Videvik" Edwardi silmade läbi. Minu jaoks mõjus uudsena vaid see, kui palju Edward kõhkles ja kahtles, enne kui end  piisavalt usaldas ning järele andis. Kahjuks kadus uudsus umbes poole raamatu peale ära ja saja-aastase vampiiri maailmavalu muutus tüütuks. 
Siiski ei kahetse ma ei selle raamatu ostmist ega ka lugemist, sest ohh, milline nostalgialaks see oli. Olin sarja tohutu fänn, kuid viimasest lugemises on möödas kaksteist aastat ja see on piisav aeg detailide unustamiseks. Tookord oli mul "Twilight" peaaaegu peas, nii, et vahetult lugedes, oleksin kindlasti pettunud olnud. 
Kirjutan samamoodi nagu viimase (mitte) Potteri raamatu puhul. Tean, et paljud olid pettunud, kuid minu jaoks oli see tore taaskohtumine vanade sõpradega, kellest polnud juba üle kümne aasta midagi kuulnud. Istusin maha, veetsin nendega mõned tunnid ja siis läksin, teades, et me enam kunagi ei kohtu, lahku.  Südamesse jäi aga soe tunne, et jälle kord nägime.

pealkiri: "Midnight Sun"
autor: Meyer, Stephenie
keel: inglise
kirjastus: Little, Brown Books for Young Readers
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 662

ilmumisaasta: 2020
ISBN-10: 031670704X
ISBN-13: 9780316707046
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Biss zur Mitternachtssonne"

Goodreadsi hinnag: 3/5 



06 september 2020

Hilary Mantel "Aeg äratada surnud" (Thomas Cromwell II)


Triloogia teine raamat, milles Anne Boleyn langeb ja Thomas Cromwell tõuseb. Anne ei suutnud Henryle lubatud-soovitud poega sünnitada, neil on küll tütar, kuid ülejäänud rasedused lõppesid nurisünnitustega. Kuningas leiab Jane Seymouri näol endale uue silmarõõmu ja annab Thomas Cromwellile käsu Annest lahti saada. Ajaloost on teada, et see Thomasel ka õnnestus. Anne hukatakse ja Henry VIII on vaba uuesti abielluma.
Lugesin vahetult ka esimese osa "Wolf Halli" uuesti üle ja alles nüüd suudan Manteli kirjanikuna armastada. Esimene kord lugesin seda viis aastat tagasi ja siis polnud eriti vaimustuses. Usun, et põhjus oli taustateadmiste puuduses, sest kui tegelastes ei orinteeru, siis on raske sisule keskenduda. Sel korral võin julgelt öelda, et mulle meeldis autori stiil väga, nautisin ta oskust sõnu seada. Soovitamisega olen siiski pigem ettevaatlik.

pealkiri: "Aeg äratada surnud"
autor: Mantel, Hilary

tõlkija: Suursalu, Karin
keel: eesti
kirjastus: Pegasus
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 352

ilmumisaasta: 2014
ISBN-13: 9789949531950
 
inglise keeles: "Bring Up The Bodies"
saksa keeles: "Falken"
Goodreadsi hinnag: 4/5


Samalt autorilt olen lugenud veel:
Hilary Mantel "Wolf Hall" 



04 september 2020

Sherrilyn Kenyon "Seize the Night" (Dark-Hunter VI)


Raamatu kaks peategelast on Valerius Magnus ja Tabitha Devereaux. Esimene neist on surematu rooma aadlik, nn. tume kütt (dark-hunter), teine vampiirikütt. Neil pole mitte midagi ühist ja vastandid teatavasti tõmbavad.
Kaksteist aastat tagasi oli mu elus "paranormaalsete armastusromaanide" lugemise periood. Üks tookord avastatud autoritest oli Sherrilyn Kenyon ja tema nn. tumedate küttide sari. Kuigi olen oma riiuleid aastate jooksul tõsiselt sorteerinud, on mõned tolleaegsed lemmikud veel alles ning käesolev on üks neist. Ma ei oska öelda, kuidas on seda üksikraamatuna lugeda, st ilma igasuguste taustateadmisteta, kuid peaks sobima küll.
Olen seisukohal, et seesugusele meelelahutuskirjandusele ei pea ülevalt alla vaatama. Sügavust ja loogikat pole neist tõesti mõtet otsida, kuid nad on hea vaheldus ja aitavad välja, kui aju midagi tõsisemat vastu ei võta. 

pealkiri: "Seize the Night"
autor: Kenyon, Sherrilyn
keel: inglise
kirjastus: St. Martin Paperbacks
formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 325

ilmumisaasta: 2005 (esmatrükk 2004)
ISBN-10: 9780312992439
ISBN-13: 0312992432
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Geliebte des Schattens"

Goodreadsi hinnag: 4/5

23 august 2020

Kristin Hannah "Firefly Lane" (I)



Loo keskmes on kaks sõbrannat, Kate Mularkey ja Tully Hart kes kohtusid 1974. aastal. Mõlemad olid tollal teismelised.
Tully elas koos vanaemaga, ta ema hulkus koos hipidega ringi ja isast polnud midagi teada. Kate pärines traditsioonilisest kodust. Tüdrukud sõbrunevad ning suudavad oma sõprust hoida aastakümneid. Selle aja jooksul saab Tullyst edukas saatejuht ja Kate'ist koduperenaine.
Raamat algab matustega ning kui ma oleksin teadnud, et kadunuke on minu vanune naisterahvas, siis oleksin lugemata jätnud. Lõpetades oli esmane instinkt sellele Goodreadsis kohe viis punkti panna, aga siis hakkasin mõtlema - kas see, et raamat mu ämbrite kaupa pisaraid valama paneb, teeb selle kohe automaatselt heaks? Vastus on eitav, sest umbes viimases kolmandikus käisid tegelased mulle tõsiselt närvidele. 
Mulle meeldis lugeda, kuidas tüdrukutest sõbrannad said, nad kolledžis end leidsid, esimesed töökohad said ja ametialaselt arenesid. Kui Kate jäi pärast esimese lapse sündi koduseks, siis Tully tegi samal ajal televisioonis karjääri. 
Kahjuks ei arenenud ühest hetkest kumbki peategelane enam üldse edasi.  Aeg möödus, aga Kate-Tully ei muutunud üldse, jäi mulje, et nad kordavad kogu ühtesid ja samu (valesid) käitumismustreid. Näiteks ütles Kate Tullyle mitmeid kordi, kuidas oma tütrega Marah'ga (mitte)käituda, kuid Tullyle ei jõudnud see kuidagi kohale. 
Teiseks, Kate'i haigus ja suremine. Tahaks ju mõelda, et kui inimene sureb, siis jääb temast midagi maha, midagi erilist, mille järgi teda mäletada, märk sellest, et elu polnud mõttetult elatud. Kate'le autor seda võimalust ei andnud. Ta oli kolme lapse ema ja koduperenaine ning  teda esitatakse lugejale nii, et tema elus polnudki muud kui tütrega jõukatsumine, poes käimine, pesupesemine ning kõhklused, et äkki abikaasa Johnny armastab ikkagi veel Tullyt. Siis avastatakse Kate'l rinnavähk ning ta sureb. Kõik.
Kolmandaks, kas on tõesti usutav, et isegi kui te olete oma lähedasest sõbrannast suure tüliga lahku läinud, siis ei võta sa oma surmava haiguse diagnoosi saades ühendust ja ei püüa ära leppida? Või kui sina seda ei tee, ütleb keegi su lähedastest sõbrannale? Raamatus aga täpselt nii oligi. Kate oli juba kuid haige, kuid lõpuks helistas ta Tullyle alles siis kui ta juba tõesti suremas oli. 
Neljandaks ning seda on raske kirjutada, aga kuigi kirjanik rõhutas mitmeid kordi, kui lähedased sõbrannad Kate ja Tully on, siis polnud see veenev. Mulle tundus pigem, et Tully teeb ja käsutab ja Kate järgneb. Kas selline on tõeline sõprus? 
Kokkuvõttes hoidis see raamat mind lugemas ja pani nutma ka, aga heaks ma seda nimetada ei saa. 

pealkiri: "Firefly Lane"
autor: Hannah, Kristin
keel: kirjastus: St. Martin's Griffin
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 499

ilmumisaasta: 2009

ISBN-10: 
0312537077
ISBN-13: 9780312537074

eesti keeles: "Jaanimardika tee"
saksa keeles: "Immer für dich da"

Goodreadsi hinnag: 2/5 


09 august 2020

Kazuo Ishiguro "Kui me olime orvud"

Inglane Christopher Banks elas oma lapsepõlves koos vanematega Hiinas ja tal oli jaapanlasest sõber Akira. Christopheri isa töötas oopiumiäriga tegelevas suurfirmas ning ema kritiseeris brittide narkoäri. Pärast vanemate ootamatut kadumist ning arvatavat hukkumist, saadetakse orvuks jäänud poiss tagasi Inglismaale. 1937. aastal tuleb nüüd edukas detektiiv Banks Shanghaisse tagasi, et lõpuks ometi välja selgitada, mis ta vanematega tookord juhtus.  
Võiks arvata, et tegemist on väga lihtsa looga - laps jääb orvuks, kolib läbisugulase juurde elama, saab suureks kasvades oma elu järje peale ning teeb karjääri, kuid pole oma vanemaid unustanud ning läheb lapsepõlvekoju vastuseid otsima. Kuid tegemist on siiski Ishiguro teosega ja seepärast pole kõik alati nii, nagu esmapilgul näib, sest kirjanik oskab väga meisterlikult lugejat vales suunas vedada. 
Christopheri tagasipöördumine Hiinasse on kummaline, lugedes aimad, et midagi on valesti ja mõistad, et ta ei saa olukorrast õigesti aru. Kuna autor ei anna küsimusele "miks" mitte mingit vastust, siis on sinu kui lugeja asi, see vastus leida. Lugesin pärast raamatu lõpetamist ka teiste arvamusi ning Banksi käitumist Shanghais tõlgendati väga erinevalt. Mina defineerisin selle Christopheri soovmõtlemiseks. Ta tahtis nii väga oma lapsepõlve idülli tagasi minna ning vastuseid leida, et ei tõlgendanud olukorda enam objetiivselt, vaid just läbi soovi prisma. Samas on "taaskohtumisele" Akiraga ju loogiline selgitus, et kui aastakümneid on mööda läinud, siis pole enam inimese nägu täpselt meeles ja võib tuttava võõraga segamini ajada?
Raamatu ajalooline aspekt meeldis mulle väga, kuid ma ei soovitaks seda esimeseks Ishiguroks, sest see pole mu arvates nii hea kui teised, mida ma temalt lugenud olen. Alustada võiks näiteks "Päeva riismetest". Siiski tähendab "pole nii hea" antud autori puhul head lugemiselamust.

pealkiri: "Kui me olime orvud"
autor: Ishiguro, Kazuo
tõlkija: Varik, Aet
keel: eesti

kirjastus:
Varrak
formaat:
kõvakaaneline
lehekülgede arv:
349
ilmumisaasta:
2019 (esmatrükk 2000)
ISBN:
9789985347805

inglise keeles: "When We Were Orphans"
saksa keeles: "Als wir Waisen waren"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 

*Kirjastus Varrak, suur tänu teile!

 

29 juuli 2020

Deborah Feldman "Unorthodox: The Scandalous Rejection of My Hasidic Roots"


Deborah Feldman (sünd. 1986) kasvas üles oma vanavanemate juures, New Yorgi ülikonservatiivses satmar hassiidide (Satmar Hasidic) juudi kogukonnas. Ta ema oli kogukonnast välja heidetud ning vaimse puudega isa polnud võimeline tütre eest hoolitsema. Autor kirjeldab nii lapsepõlve- kui nooruse- ja abieluaastaid ajani, mil tal õnnestus perekonnast lahti murda ja abikaasast lahutada. Kirjelduse põhjal võiks arvata, et ta oli kogukonnast lahkudes vähemalt keskealine, kuid tegelikult vaid 24-25. Ta oli abielludes 17. aastane ja emaks saades 19. Pärast abielulahutust jäi poja hooldusõigus talle ja praegu elavad nad Saksamaal Berliinis. 
Seda juutide kogukonda iseloomustavad eraldatus ümbritsevast ning väga kindlad ja ranged reeglid.  Niisugust käitumist põhjendatakse arusaamaga, et Teise maailmasõjaaegse holokausti põhjustas juutide liigne ühiskonda sulandumine, st kui end kindlalt eradi hoida ja usureeglitest kinni pidada, siis sellist juutide massihävitamist enam ei tule. Deborah meenutab, et ta vanaisa perekond oli enne Teist maailmasõda täiesti tavaline juudi tavaline pere, kuid pärast koonduslaagri üleelamist ning lähedaste kaotust, vanaisa muutus. Kui aus olla, siis saan selle põhjenduse alusel aru, miks inimesed niivõrd konseravatiivse ja piiratud usulahu poole pöörduvad. Ei õigusta, kuid mõistan.
Ranged reeglid kehtisid loomulikult ka lastele ja noortele, kuid "appi, kuidas nii saab" efekti tekitasid minus hoopis need, mis puudutavad abielu.
Abielus naised ajavad juuksed maha ning kannavad parukat, sest vaid nii on kindel, et ükski juuksekarv näha pole. Menstruaalveri ning seega ka menstrueeriv naine on räpased ning mees võib naisele uuesti läheneda alles siis, kui teatud arv päevi pole ühtegi tilka verd tulnud ja naisel puhastatavas vannis käidud.
Noori tüdrukuid hoitakse oma keha osas nii saladuses, et Deborah'l ei tulnud pähegi end lähemalt uurida. Nii oli ta abieluõpetusetundides ahastuses, sest ei teadnud endal sobivad "auku"'olevat.
Deborah ja ta mehe abielu sai väga vale alguse, sest esimene vahekord ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Loomulikult teadsid sellest ebaõnnestumisest juba järgmisel hommikul kõik ja läks kuid, enne kui seksuaalakt õnnestus. Abielunaisena oli Deborah'l oma mehe ees kohustus igal reedel vahekorras olla, (loomulikult siis kui ta puhas on), sõltumata siis sellest, kas tahab või mitte. Ta võrdleb oma meest kiimas koeraga, kes end tema, kui mööbli najal nühkimas käib.
2006. aastal kolisid nad perega Airmonti New Yorgi osariigis ja Deborah hakkas abikaasa eest varjates, Sarah Lawrence Kolledžis inglise kirjandust õppima. Koolis käies rikkus ta riietumisreegleid ning pani salaja hoopis teksad jalga ning lasi juustel paruka all kasvada. Kuna nende poeg pidanuks kolme aastasel religiosses koolis õppima hakkama, siis otsustas Deborah koos pojaga kogukonnast lahkuda ja tegi oma otsuse 2010. aastal teoks.
"Unorthodox" on mõnes mõttes väga sarnane Tara Westoveri raamatuga "Educated", sest mõlemad räägivad väga äärmuslikest elustiilidest. Julgen öelda, et kui meeldis üks, siis peaks ka teine sobima. Seegi raamat tekitas pärast ilmumist ta endises kogukonnas suurt pahameelt ning liikmete sõnul on see valesid täis. Läbi lugedes saan täiesti aru, miks ta eksmees vihane on.
Loodan ma väga, et ta kirjutab raamatu ka sellest, kuidas ta uus elu Saksamaal alguse sai. Oleks huvitav ta kohanemisest lugeda.

pealkiri: " Unorthodox: The Scandalous Rejection of My Hasidic Roots"
autor: Feldman, Deborah
keel: inglise
kirjastus: Simon Schuster
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 272

ilmumisaasta: 2012
ISBN-10: 1439187010
ISBN-13: 9781439187012
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Unorthodox"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

PS. Netflixi pealt jookseb samanimeline sari, mis sai inspiratsiooni käesolevast raamatust, kuid polevat üksühele. Ma pole sarja vaadanud ja seepärast ei oska täpsemalt kommenteerida.

28 juuli 2020

Stacey Hall "The Familiars"


Raamatu sündmused viivad meid 17. sajandi Inglismaale, kus noor lapseootel naine Fleetwood Shuttleworth jälgib ärevusega oma raseduse kulgu, sest ta eelmised rasedused on alati katkenud, kuid perre on pärijat vaja.
Ühel päeval leiab ta oma mehe asjade seast arsti kirja, milles viimane avaldab arvamust, et naine ei ela praegust rasedust/sünnitust üle. Paanikas Fleetwood tormab kodust välja ja juhtub metsas kokku Alice Gray nimelise naisega, kes hiljem pakub end välja kogenud ämmaemandana. Fleetwood haarab sellest kui viimasest õlekorrest ning palkab Alice'i tööle.
Samal ajal hakkab piirkonnas hargnema nõiajaht ning Alice on üks süüdistavatest. Ta arreteeritakse ning pääseb vabaks vaid tänu Fleetwoodi kinnisideele, et Alice abita ta sellest sünnitusest elusalt välja ei tule.
Lugedes tundus see nõidade asi mulle väga tuttav ning wikist fakte kontrollides, selgus, et olin kunagi sellest BBC dokumentaali vaadanud. Nimelt toetub Stacey Hall ajalooliselt tuntud ning väga hästi dokumenteeritud nõiaprotsessile, mis leidis aset 1612. aastal Lancashire'is, Inglismaal. Kahtteist inimest süüdistati nõiduse abil mõrvade toime panemises. Neist üks suri vangistuses juba enne kohtuprotsessi, kümme mõisteti süüdi ja surma poomise läbi, üks (Alice Gray) osutus süütuks. Kuus nö. nõida olid pärit kahest (rivaalitsevast) perekonnast ning süüdistusedki tulid peresiseselt.  See oli ka esimene kord, kus toetuti lapse sõnadele.
Lugu algas huvitavalt, kuid kahjuks ei suutnud lõpuni taset hoida. Fleetwoodi kinnisideed, et Alice on ainuke, kes teda aidata suudab, saan ma veel mõista, sest meeleheide ja ärevus suudab inimestega kummalisi asju teha, kuid ma ei saanud aru, miks see "sureb sünnitusel" liin niisuguse lahenduse sai.
Lugu siis selline, et armastaval abikaasal oli samal ajal kõrvalt ka armuke, kes oli samuti rase. Kui Fleetwood mehe käest kirja kohta vastust nõudis, oli viimasel sobiv vastus valmis, et kiri polnud üldse tema kohta, arst rääkis armukese tervisest. Arst polnud ju kunagi Fleetwoodi näinudki, aga kuna mehel oli vaja head nime hoida, siis nimetas ta armukest arsti külaskäigu ajal oma abikaasaks. Ta olevat püüdnud tolle naisega pärijat saada, kuna ta ei suutnud enam vaadata, kuidas Fleetwood pärast igat raseduse katkemist kannatab.
Fleetwood jäi kõike muidugi uskuma, kuid mulle tundus see paras jura. Esiteks, kuidas talle ei tulnud endale pähe, et oot, ma pole ju arstiga kohtunudki, järelikult ei saa see kiri minu kohta käia. Teiseks "ma ei tahtnud sind kannatamas näha" sobib tänapäeva, aga 17. sajandil poleks vist küll ühtegi pärijat ihkavat meest seganud ja üleüldse kõlab kui mugav vabandus armukese pidamiseks.
Kokkuvõttes oleks võinud paremini, aga autoril on mu silmis potensiaali. (Mitte)soovitamise osas ei oskagi lõppsõna öelda, sest algus meeldis mulle väga. Selles oli mitmeid huvitavaid teemaarendusi ning tegelasi, kuid lõpp rikkus mu jaoks asja ära. Ma ei saa oma arvamuses kuidagi ei üle ega ümber faktist, et see armukese asi sai just seesuguse selgituse. Ei teagi, mida ootasin, aga midagi muud.

pealkiri: "The Familiars"
autor: Hall, Stacey
keel: inglise
kirjastus: Mira Books
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 384

ilmumisaasta: 2019
ISBN-10: 0778309010
ISBN-13: 9780778309017
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2/5

06 juuli 2020

Libby Page "The Lido"


"The Lido" peategelasteks on kaks väga erinevat naist. Vana, lesestunud Rosemary, kes on lapsest peale Brockwelli basseinis ujumas käinud ja noor, ärevushäire käes kannatav ajakirjanik Kate, kes tuleb sulgemist ootavast ujulast, oma ajalehe jaoks lugu kirjutama. Vaatamata suurele vanusevahele saavad neist sõbrad. 
Kuigi ma saan aru, et autor tahtis kirjutada kogukonda ühendava asutuse tähtsusest ning vanade-noorte sõprusest, siis tulemus pole mu arvates kuigi hästi õnnestunud. Rosemary näeks seda kindlasti teisiti, kuid ta elust lugedes, jäi mulje, et selles polnudki mitte midagi muud peale ujula. Samas olid tema ja ta mees sellega rahul ja siis pole ka minul midagi viriseda. Tore, et Kate tänu ujumisele ärevushoogudest võitu saab ja isegi armastuse leiab, kuid see suhteliin oleks võinud ka olemata olla. Lisaks on autor sisse pikkinud kõrvaltegelasi, kelle jaoks ujula samuti väga suurt tähtsust omab, kuid lugejas vaid segadust tekitab. Üldmulje raamatust jäi lahjaks ja laialivalguvaks.
Ääremärkuse korras ütlen, et ma ei kannata kloriini lõhna ning seetõttu ei armasta ka basseine. Ujuda oskan, aga sisemaal, veekogudest kaugel kasvanuna, ei ole see tegevus mu jaoks mitte kuidagi oluline. Mu kõige hullem puhkus tähendaks päevade kaupa basseni / veekogu ääres päikese käes vedelemist. Kui väga vaja, siis pool tundi pean vastu. Võibolla mõjutas see mu arvamust, kuid püüdsin siiski objektiivne olla. 

pealkiri: "The Lido"
autor: Page, Lilly
keel: inglise
kirjastus: Simon & Schuster
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 311

ilmumisaasta: 2018
ISBN-10: 150118203X
ISBN-13: 9781501182037
  
eesti keeles: "Brockwelli ujuja"
saksa keeles: "Im Freibad"

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 

Chris Carter "Der Kruzifix Killer" (Robert Hunter I)


Tühjast majast leitakse noore naise laip, kelle kaelale on lõigatud topeltrist. Rist tuletab detektiiv Robert Hunterile meelde nn. krutsifiksi sarimõrvarit, kellel oli kombeks oma ohvreid just sedasi märgistada. Kuid mõrvar on juba kätte saadud ja hukatudki? Nüüd tuleb Hunteril ja ta uuel partneril Garcial välja selgitada, kas uurijad tegid eelmisel korral suure vea või kopeerib keegi tookordseid mõrvu.
Teoreetiliselt pidanuks see raamat mulle väga meedima, kuid tegelikult ei saanud kuidagi vedama. Kõik vajalik oli olemas - atraktiivne detektiivide paar, verised mõrvad, kuid ikkagi venis. Võibolla oli põhjus vales ajastuses, kuid ühtegi krimka lugemine ei tohiks võtta nädalaid.
Soovitamise koha peal olen ettevaatlik, Goodreadsi põhjal paljudele ju meeldis.

pealkiri: "Der Kruzifix Killer"
autor: Carter, Chris
keel: saksa keel
kirjastus: Ullstein
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 447

ilmumisaasta: 2009
ISBN-10: 3548281095
ISBN-13: 9783548281094
  
eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: "The Crucifix Killer"        

Goodreadsi hinnag: 2/5 

Samalt autorilt olen lugenud veel:
Chris Carter "I am Death. Der Todmacher" (Robert Hunter VII)