21 september 2016

Jay Kristoff "Nevernight" (Nevernight Chronicle I)

Mia Corvere isa hukati riigireeturina ning kohtuotsuse tegijatele ning täideviijatele kättemaksu vandudes, astub neiu tapjate kooli, nn. Punasesse kirikusse. Kõik sealsed õpilased on juba kogenud tapjaid, kuid nüüd koolitatakse neid veelgi professionaalsemateks salamõrtsukateks. Tunniplaan hõlmabki kõiki tapjale potensiaalselt vajalikke kunste, alates taskuvargustest ja mürkidest kuni armueluni. Koolist leiab Mia endale nii sõpru kui vaenlasi ja kui mõrtsukas kaasõpilasi tapma hakkab, siis asub neiu koos kaaslastega surmajuhtumeid uurima (siinkohal tekkis mul tugev paralleel Harry Potteri maailmaga).
Ma polnud Jay Kristoffi sulest enne midagi lugenud. Tema Amie Kaufmaniga kahasse kirjutatud "Illuminae" ei pakkunud mulle mingit huvi, kuid "Nevernight" oli Instagrammi kogukonnas väga oodatud ning populaarne raamat ja mõtlesin proovida. Lugema hakates olin üllatunud. See on omapärane segu Sigatüüka õhustikust ning vägivalla- ja intiimstseenidest, milles leebed ja tavalised koolisituatsioonid vahelduvad jõhkrate ja detailsete kirjeldustega. Ühe kindla kategooria alla pole seda raamatut võimalik paigutada ja noorele lugejale ma seda ka kätte ei annaks. Lõpetuseks üks tsitaat ka, mis on küll ilus, aga raamatu sisu illustreerimiseks kohe üldse ei sobi:

""Listen, girl," Aelius sniffed. "The books we love, they love us back.And just as we mark our places in the pages, those pages leave their marks on us.I can see it in you, sure as I see it in me. You're a daughter of words. A girl with a story to tell" (lk. 243)
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar