Raamatu sündmused viivad meid 17. sajandi Inglismaale, kus noor lapseootel naine Fleetwood Shuttleworth jälgib ärevusega oma raseduse kulgu, sest ta eelmised rasedused on alati katkenud, kuid perre on pärijat vaja.
Ühel päeval leiab ta oma mehe asjade seast arsti kirja, milles viimane avaldab arvamust, et naine ei ela praegust rasedust/sünnitust üle. Paanikas Fleetwood tormab kodust välja ja juhtub metsas kokku Alice Gray nimelise naisega, kes hiljem pakub end välja kogenud ämmaemandana. Fleetwood haarab sellest kui viimasest õlekorrest ning palkab Alice'i tööle.
Samal ajal hakkab piirkonnas hargnema nõiajaht ning Alice on üks süüdistavatest. Ta arreteeritakse ning pääseb vabaks vaid tänu Fleetwoodi kinnisideele, et Alice abita ta sellest sünnitusest elusalt välja ei tule.
Ühel päeval leiab ta oma mehe asjade seast arsti kirja, milles viimane avaldab arvamust, et naine ei ela praegust rasedust/sünnitust üle. Paanikas Fleetwood tormab kodust välja ja juhtub metsas kokku Alice Gray nimelise naisega, kes hiljem pakub end välja kogenud ämmaemandana. Fleetwood haarab sellest kui viimasest õlekorrest ning palkab Alice'i tööle.
Samal ajal hakkab piirkonnas hargnema nõiajaht ning Alice on üks süüdistavatest. Ta arreteeritakse ning pääseb vabaks vaid tänu Fleetwoodi kinnisideele, et Alice abita ta sellest sünnitusest elusalt välja ei tule.
Lugedes tundus see nõidade asi mulle väga tuttav ning wikist fakte kontrollides, selgus, et olin kunagi sellest BBC dokumentaali vaadanud. Nimelt toetub Stacey Hall ajalooliselt tuntud ning väga hästi dokumenteeritud nõiaprotsessile, mis leidis aset 1612. aastal Lancashire'is, Inglismaal. Kahtteist inimest süüdistati nõiduse abil mõrvade toime panemises. Neist üks suri vangistuses juba enne kohtuprotsessi, kümme mõisteti süüdi ja surma poomise läbi, üks (Alice Gray) osutus süütuks. Kuus nö. nõida olid pärit kahest (rivaalitsevast) perekonnast ning süüdistusedki tulid peresiseselt. See oli ka esimene kord, kus toetuti lapse sõnadele.
Lugu algas huvitavalt, kuid kahjuks ei suutnud lõpuni taset hoida. Fleetwoodi kinnisideed, et Alice on ainuke, kes teda aidata suudab, saan ma veel mõista, sest meeleheide ja ärevus suudab inimestega kummalisi asju teha, kuid ma ei saanud aru, miks see "sureb sünnitusel" liin niisuguse lahenduse sai.
Lugu siis selline, et armastaval abikaasal oli samal ajal kõrvalt ka armuke, kes oli samuti rase. Kui Fleetwood mehe käest kirja kohta vastust nõudis, oli viimasel sobiv vastus valmis, et kiri polnud üldse tema kohta, arst rääkis armukese tervisest. Arst polnud ju kunagi Fleetwoodi näinudki, aga kuna mehel oli vaja head nime hoida, siis nimetas ta armukest arsti külaskäigu ajal oma abikaasaks. Ta olevat püüdnud tolle naisega pärijat saada, kuna ta ei suutnud enam vaadata, kuidas Fleetwood pärast igat raseduse katkemist kannatab.
Fleetwood jäi kõike muidugi uskuma, kuid mulle tundus see paras jura. Esiteks, kuidas talle ei tulnud endale pähe, et oot, ma pole ju arstiga kohtunudki, järelikult ei saa see kiri minu kohta käia. Teiseks "ma ei tahtnud sind kannatamas näha" sobib tänapäeva, aga 17. sajandil poleks vist küll ühtegi pärijat ihkavat meest seganud ja üleüldse kõlab kui mugav vabandus armukese pidamiseks.
Kokkuvõttes oleks võinud paremini, aga autoril on mu silmis potensiaali. (Mitte)soovitamise osas ei oskagi lõppsõna öelda, sest algus meeldis mulle väga. Selles oli mitmeid huvitavaid teemaarendusi ning tegelasi, kuid lõpp rikkus mu jaoks asja ära. Ma ei saa oma arvamuses kuidagi ei üle ega ümber faktist, et see armukese asi sai just seesuguse selgituse. Ei teagi, mida ootasin, aga midagi muud.
Lugu algas huvitavalt, kuid kahjuks ei suutnud lõpuni taset hoida. Fleetwoodi kinnisideed, et Alice on ainuke, kes teda aidata suudab, saan ma veel mõista, sest meeleheide ja ärevus suudab inimestega kummalisi asju teha, kuid ma ei saanud aru, miks see "sureb sünnitusel" liin niisuguse lahenduse sai.
Lugu siis selline, et armastaval abikaasal oli samal ajal kõrvalt ka armuke, kes oli samuti rase. Kui Fleetwood mehe käest kirja kohta vastust nõudis, oli viimasel sobiv vastus valmis, et kiri polnud üldse tema kohta, arst rääkis armukese tervisest. Arst polnud ju kunagi Fleetwoodi näinudki, aga kuna mehel oli vaja head nime hoida, siis nimetas ta armukest arsti külaskäigu ajal oma abikaasaks. Ta olevat püüdnud tolle naisega pärijat saada, kuna ta ei suutnud enam vaadata, kuidas Fleetwood pärast igat raseduse katkemist kannatab.
Fleetwood jäi kõike muidugi uskuma, kuid mulle tundus see paras jura. Esiteks, kuidas talle ei tulnud endale pähe, et oot, ma pole ju arstiga kohtunudki, järelikult ei saa see kiri minu kohta käia. Teiseks "ma ei tahtnud sind kannatamas näha" sobib tänapäeva, aga 17. sajandil poleks vist küll ühtegi pärijat ihkavat meest seganud ja üleüldse kõlab kui mugav vabandus armukese pidamiseks.
Kokkuvõttes oleks võinud paremini, aga autoril on mu silmis potensiaali. (Mitte)soovitamise osas ei oskagi lõppsõna öelda, sest algus meeldis mulle väga. Selles oli mitmeid huvitavaid teemaarendusi ning tegelasi, kuid lõpp rikkus mu jaoks asja ära. Ma ei saa oma arvamuses kuidagi ei üle ega ümber faktist, et see armukese asi sai just seesuguse selgituse. Ei teagi, mida ootasin, aga midagi muud.
pealkiri: "The Familiars"
autor: Hall, Stacey
Goodreadsi hinnang: 2/5
autor: Hall, Stacey
keel: inglise
kirjastus: Mira Books
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 384
ilmumisaasta: 2019
lehekülgede arv: 384
ilmumisaasta: 2019
ISBN-10: 0778309010
ISBN-13: 9780778309017
ISBN-13: 9780778309017
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunudGoodreadsi hinnang: 2/5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar