Johanna Venho "Sügisraamat"

Raamatus on kaks peategelast. Esimene neist on tuntud kunstnik Tove Jansson, kes veedab suved koos kaaslase Tuulikkiga Klovharu saarel. Tavaliselt tulid nad mais ning lahkusid augusti lõpus. "Sügisraamatu" sündmuste ajaks on kätte jõudnud nende viimane suvi saarel, aeg on teinud oma töö ja vanus ei lase neil enam seal elada. Viimase suve valguses tõmbab Tove otsi kokku ja vaatab oma elule tagasi, meenutab läbielatud sündmusi, ammukadunud ema ning kunstnikuteed. 

Maria on kahekümneaastane ökoloogiatudeng, kelle täiskasvanuelu on vastupidiselt Tovele, algamas. Kahjuks algab see valusate uudistega ema raskest haigusest. Ema soovitusel sõidab Maria Pellinki saarestikku suvepraktikale (Klovharu kuulub saarestikku), kus ta loodab oma iidoliga kohtuda ja võibolla küsida, kuidas emata edasi elada. See kaotusevalu on ju Tovele tuttav.

Minu jaoks oli see Tove raamat. Aastaid tagasi lugesin Tove Janssoni biograafiat, mille võtsin kokku lausega, et "Tegi tööd, aga armastust ei tulnud". Selle puudujäänud armastuse leidsin käesolevast raamatust - armastuse saare ja mere, ema, kunsti ning Tuulikki vastu. Mariast oli südamest kahju, aga antud juhul jäi ta lugu Tove varju ja võinuks ka raamatust välja jääda.

Imeilusti kirjutatud. Ma pole üldse üksiku saare tüüpi inimene, kuid pärast selle raamatu lugemist tekkis tunne, et võiks ju isegi proovida. Vähemalt paar päeva.

pealkiri: "Sügisraamat"

autor: Venho, Johanna

tõlkija: Aareleid, Kai

kirjastus: Varrak
formaat: e-raamat / kõvakaaneline
lehekülgede arv: 256

ilmumisaasta: 2023
ISBN-10: 9985358910

ISBN-13: 9789985358917

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4/5 

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Claire Lombardo "The Most Fun We Ever Had"

Raamatu keskmes on Marilyn ja David Sorensoni perekond. Paralleelselt jooksevad kaks ajaliini, üks tänapäevas ja teine 1970ndatest, Marilyni-Davidi kohtumisest oleviku suunas. Juhuslikust tutvusest kasvab välja sügav armastus ning aastate jooksul lisanduvad perre neli tütart - Wendy, Violet, Liza ja Grace.

David ja Marilyn on ehedad, meeldivad tegeased. Autor märgib ühes intervjuus, et ta oma isa suri raamatu kirjutamise algfaasis, seepärast püüdis ta Davidit kirjutades austada isa mälestust ning kujutada tõeliselt head meest, pühendunud isa ja abikaasat. Üks tütardest heidab emale ette, et vanemad armastasid alati rohkem teineteist, kui oma lapsi ja mul tuleb selle arvamusega nõustuda.

Tütardest ei meeldinud mulle mitte ükski, nad kõik olid ebameeldivad inimesed (kui peaksin valima, kes natukenegi meeldis, siis valin Wendy) eriti Violet. Muud puudused suudaksin veel andestada, aga, et ta jätab teadlikult oma õe juurde minemata hetkeil, mil Wendy seda kõige enam vajab, seda mitte. Keegi ei taha neis olukordades (olen meelega hägune) minna, aga sa lähed, sest su õde vajab sind. Ka Wendy't on kerge vihata, kuid tegelikult on ta õdedest kõige lojaalsem ning tuleb hädas olevatele pereliikmele appi. Ülejäänute peale ma ei loodaks. Kõige enam elasin Jonah'le, Violeti adopeerimiseks ära antud pojale. Ma loodan, et ta leiab oma tee ja raja. 

Oli veider lugemiselamus, sest tavaliselt ei hoia mind lugemas teos, kus käsitletakse valusaid teemasid nagu lapse kaotus ja vähk ning ma ei suuda suuremat osa tegelastest kannatadagi. Polnud kerge lugemine pole, aga käest panna ka ei saanud. Ainuke etteheide oleks raamatu pikkus, Liza ja Grace'i osa oleks võinuks vabalt lühemaks kärpida.

pealkiri: "The Most Fun We Ever Had"

autor: Lombardo, Claire

kirjastus: Knopf Doubleday Publishing Group
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 640

ilmumisaasta: 2024 (esmatrükk 2019)
ISBN-10: 0525564233

ISBN-13: 9780525564232

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Der größte Spaß, den wir je hatten"

Goodreadsi hinnag: 4/5