Anthony Horowitz "Magpie Murders"

Ühesõnalise kirjeldusena on "Magpie Murders" kummaline raamat.  Mõne teise kriminulli puhul jätaksin täpsemalt sisust kirjutamise ära, kuid antud juhul on see asi mul nii südamel, et lihtsalt ei saa jagamata jätta.

Alljärgnev sisaldab sisu rikkuvaid detaile.

Lugema hakates tundus, et raamatu kaanele on sattunud vale sisukirjeldus. Kõik algab hoopis mõnusa 1955. aastal toimuva Agatha Christie stiilis mõrvalooga. Kuigi sisukirjelduse ning loetu lahkuminevus mind üllatas, nautisin loetut väga. Jõudes kohani, kus mõrvar on teada, kuid tegevusmotiivid veel selgitamata, jääb lugu jääb pooleli.
Sündmustik hüppab tänapäeva, kus selgub, et me lugesime koos toimetaja Susaniga kirjanik Alan Conway viimase raamatu käsikirja. Susan püüab kirjanikuga ühendust võtta, sest ilma lõputa raamatut ei saa ju avaldada, kuid Alan on enesetapu sooritanud (või hoopis mõrvatud?)

Oma käe peal asja uurides ning puuduolevaid peatükke taga ajades, jõuab Susan tõele samm-sammult lähemale ning selgub, et kuigi Conway Atticus Pündi pehmokrimisari oli äärmiselt edukas, vihkas autor seda kogu südamest ja ihkas hoopis kirjutada tõsist kirjandust, mille raamatus olev näide meenutas kangesti Rowlingu "Siidiussis" olevat jama.

Lugedes oli kõik väga üllatav ja põnev, kuid tagantjärele mõeldes olen pahane. Püüan selgitada miks. Kui oled loos sees, siis tundub loetu ehe ja reaalne. Mulle meeldis 1955. aasta osa väga, kui autor mu sellest nii äkki välja rebis ja teatas, et see kõik oli vaid ettekujutus, st lugu loos, siis olin pettunud.  Kui Alan Conway lõpus teatab, et kõik, kellele need raamatud meeldivad, on samuti naiivsed, siis jäi see kõlama. Ma ei taha enda halvasti tunda, et mulle see mõrvaosa meeldis. Saan aru, et asi kuulub raamatu juurde, kuid tunnen, et lugejana polnud niisugust suhtumist ära teeninud.
Kuigi hindasin raamatut kõrgelt, olen ikka veel kahevahel, mida täpselt sellest arvata.

pealkiri: "Magpie Murders"

autor: Horowitz, Anthony

keel: inglise

kirjastus: Harper Perennial

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 512
ilmumisaasta: 2018 (esmatrükk 2016)

ISBN-10: 0062645234
ISBN-13: 9780062645234
 

eesti keeles: pole ilmunud 

saksa keeles: "Die Morde von Pye Hall"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

Mariann Rückenberg "Hull suvi"

Enne postituse juurde asumist: "Hull suvi" kuulub peategelaste vanust arvestades "new adult" kategooriasse, mida ma üldiselt enam ei loe. Sisukirjeldus tundus aga nii huvitav, et otsustasin erandi teha. Sain siiski juba esimestest lehekülgedest aru, et pole minu raamat. Lugesin lõpuni ja püüan oma arvamuses olla nii objektiivne kui võimalik. Alljärgnev sisaldab raamatu sisu rikkuvaid detaile.

"Hull suvi" viib meid Rõokse alevikku, mõnusalt õudusasse Eestimaa suvesse, soojailmalisse ideaali. Raamatus on neli peategelast, kellest Merka unistab telenoveladest tuttavast kuumaverelisest ja kirglikust armastusest. Rolts ehk Roland Kalmer on kohalik rullnokk. Maiki vaikib oma minevikust ning õhkab naabrimees Teedu järele. Teet on ametilt narkopolitseinik. Kõrvaltegelasena on sisse toodud Maiki sümpaatne vanatädi Saima.
Idee poolest mulle selline mõnus suveromaan meeldis, sest autor on suutnud väikse koha imehästi lahti kirjutada. Näiteks need kohalikud klatšimoorid, kes kunagi oma suud kinni ei hoia ja igat uut mahlakat kuulujuttu naudinguga jagavad või esimeste lehekülgede poestseen, kus suvelaagris olevad lapsed poodi maiustusi ostma lähevad. Kui ma lastelaagris kasvataja olin, siis nägi poeskäik täpselt selline välja.
Kuid mis häiris ja mu hinnangusumma Goodreadsis alla tõi? 
Esiteks on selles mõned, veidi ebarealistlikud, stseenid, mis suule muige tõid, näiteks "poolpaljas neiu istub puu otsas ja kukub atraktiivsele noormehele sülle".

"Graatsiline allatulek oleks peaaegu õnnestunud, aga üks reeturlik oks murdus ning Maiki libises kogu täiega mehel otsa. Teet krabas temast kinni, kust sai. Maiki rinnad olid vastu Teedu nägu ja Teedu käed hoidsid Maiki tagumikku tugevas haardes. "Oih" suutis Maiki vaid öelda, kui ta mööda mehe sooja ja higist keha alla maapinnale libises. Mees lõhnas uimastavalt - pesupulbri järgi lõhnav puhas särk, habemeajamisvesi ja higi. Maikil hakkas kõrvus sumisema ja pea käis ringi." (Rückberg, Mariann, 2018, "Hull suvi", lk. 18)

Kõige suuremad miinuspunktid tulid aga Roltsi ja Merka suhte eest. Rolts oli minu jaoks kõige ebameeldivam tegelane. Jah, tal võib ju kuskil sügaval see kuldne süda peidus olla, kuid väljaspoolt on ta ülimalt armukade ning agressiivne. Tema ja Merka omavaheline suhtlemine, st vastastikune solvangute ning roppuste loopimine muutus kiiresti tüütuks ning kui aus olla, siis kõige rumalam asi, mida see tüdruk teha sai, oli niisugusest mehest rasedaks jääda. Armukadedus ja vägivald ei ole romantilised ning suurte tunnete näitajad. Suurim viga on seda uskuma jääda.
Ka tundusid dialoogid kohati veidi kunstlikud ning süžeeliinidest võinuks tädi Saima vana armastuse väljailmumine ära jääda.
Kuid nagu ma juba eelpool kirjutasin, ei ole mina raamatu sihtgrupp. Nimetatud Roltsi-Merka suhe paistab nooremale kindlasti hoopis teistsugusena kui mulle, kes võiks vanuse poolest Merka ema olla. Usun, et teistele lugejatele võib sellest hea suveraamat saada.

pealkiri: "Hull suvi"

autor: Rückenberg, Mariann

keel: eesti
kirjastus: Varrak

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 448
ilmumisaasta: 2018

ISBN-13: 9789985343739
 

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 2/5 

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Stephen King "The Outsider"

Pargist leitakse üheteistkümneaastase poisi surnukeha ning kõik tunnistajad näitavad inglise keele õpetaja ning laste sporditreeneri Terry Maitlandi poole. Politsei reageerib kiiresti ning Terry arreteeritakse. Ülekuulamisel selgub, et mehel on raudkindel alibi - ta oli sel ajal teises linnas ning seda kinnitavad nii tunnistajad, DNA kui video. Kuidas on võimalik, et üks ja sama inimene on üheaegselt kahes erinevas kohas?
Raamatu kõige hirmutavamaks elemendiks oligi tõdemus, et keegi uurijatest ei tahtnud uskuda, et mõrvariks oli teisik, mitte aga õige inimene. Kuidas sa tõestad, et sina ei tapnud kedagi?
Ütleksin, et "The Outsider" on King oma tuntud headuses, kuid mitte ülivaimustushuilgeid tekitav, seega ei usu ma, et see vanameistri tippteoste hulka kuuluma saab.  Lõpp meenutas mulle väga "It-i" ja see võrdlus on tegelikult halb, sest kahe raamatu võrdluses jääb käesolev alla. 
Muide, raamatus on üks Bill Hodges´i triloogiast tuttav tegelane ning ka viiteid seal toimunule. Ma ise pole neid raamatuid lugenud, seega ei oska hinnata kui palju need sisu rikuvad, kuid igaks juhuks hoiatan.

pealkiri: "The Outsider"

autor: King, Stephen

keel: inglise

kirjastus:  Scribner

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 561

ilmumisaasta: 2018

ISBN-10: 1501180983

ISBN-13: 9781501180989

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Der Outsider" (ilmub 27.08)

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Kate Mosse "The Burning Chambers"

Sündmustik viib meid 16. sajandi Prantsusmaale, kus katoliiklased ja hugenottid verist ususõda peavad. Tegemist on omamoodi Romeo (hugenott Piet Reydon) ja Julia (katoliiklane Minou) looga, kuid see pole puhas armastusromaan, on salapära, seiklust ja põnevust ning ainuke, mida võiks ette heita on see, kuidas lõpus kõik liinid liiga ilusti kokku jooksevad. 

Tegemist on uue sarja avaraamatuga, mis sobib ka iseseisvana lugeda. Piilusin lõpust, et järgmine osa ilmub 2020. aastal ja kartsin lugedes, et autor jätab loo poolikuks ning pakub lõpplahenduse alles järgmises osas,  kuid õnneks nii ei juhtunud. 
Alguses olin üldse skeptiline, sest sama autori ülipopulaarne "Labyrinth" ei meeldinud mulle üldse, kuid "The Burning Chambers" suutis mind veenda. Plaanin kindlasti ka järgmist osa lugeda. 

pealkiri: "The Burning Chambers"
autor: Mosse, Kate

keel: inglise

kirjastus: Mantle

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 608
ilmumisaasta: 2018

ISBN-10: 1509806830
ISBN-13: 9781509806836
 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

Daphne du Maurier "Rebecca"

Lugu on lühikokkuvõttes järgmine: rikas lesk Maxim de Winter kohtab noort varatut (ja läbi terve raamatu nimetut) neiut ja abiellub temaga. Värske abielupaar pöördub tagasi mehe Manderly mõisa ning meie nimetu jutustaja avastab, et nii maja, kui selles töötavad inimesed kannavad ikka veel Maximi esimese naise Rebecca pitserit.  
Parandage mind kui eksin, aga see oli üks esimesi, kui mitte päris esimene raamat, mis Varraku ajaviiteromaani sarjas ilmus. Mäletan, et lugesin "Rebeccat" 1993. aastal ja mulle üldse ei meeldinud. Nüüd kujutasin endale lugedes ette Downton Abbyst tuttavat maja ja lahistasin nutta. Mul oli sellest nimetust naisest raamatu esimeses pooles nii kahju ja siis sain ma vihaseks. Esiteks selle mehe peale, kes ei võta vaevaks selgitada, mis Rebeccaga juhtus ning ta asju majapidamisest ära ei korista ning teiseks jutustaja peale, kes kuuldes, et ta mees on mõrvar, ei jookse mitte karjudes minema, vaid rõõmustab, et mees tegelikult seda Rebeccat mitte kunagi ei armastanud.
See oli mul teine Daphne du Maurier raamat ja kuigi meeldis "Armastuse hingusest"oluliselt rohkem, tundub mulle üha enam, et ta ei kirjuta sümpaatseid tegelasi. Kõik on omamoodi kiiksuga. Sellegi poolest on mul ootamas veel vähemalt kaks raamatut, mida ma samalt autorilt lugeda tahan.

pealkiri: "Rebecca"
autor: du Maurier, Daphne

keel: eesti 
tõlkija: Virve Krimm

kirjastus: Varrak

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 362
ilmumisaasta:1993 (esmatrükk 1938)

ISBN-10: 9985807111
ISBN-13: 9789985807118
 

inglise keeles:"Rebecca"

saksa keeles: "Rebecca"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

Mina Baites "The Silver Music Box" (I)

1914. aastal astub juudi soost hõbedasepp Johann Blumenthal vabatahtlikuna sõjaväkke, Saksa riiki kaitsma. Enne sõtta minekut valmistab ta oma pojale Paulile mälestuseks väikese muusikatoosi.

Pool sajandit hiljem leiab londonlanna Lilian Morrison sama muusikatoosi oma surnud vanemate asjade seast. Toosiga koos on ka ema kiri, milles ta  selgitab Liliani päritolu. 
Raamatu sisukirjelduses on pikemalt kirjutatud, kuid ma jätaksin siinkohal pooleli, sest siis on lugejal ka üllatusmoment. 

Kahjuks veendun ma üha enam, et tegelikult ei oska ma ennustada, kuidas üks või teine raamat olema saab. "The Silver Music Box" oli mu nimekirjas pikka aega ning olin kindlalt veendunud, et see on ülihea raamat. Kahjuks pettusin. 

Tagantjärele mõeldes arvan, et mu pettumus tulenes pigem sellest, et raamatu tegevustik ei kulgenud selles suunas nagu olin endale ette kujutanud. Autor ei kirjuta halvasti ning raamatust kujunes hea perekonnalugu, kuid see polnud see, mida ootasin. Tean, et järg on saksa keeles juba olemas, kuid mind see lugema ei kutsu.

pealkiri: "The Silver Music Box"

autor: Baites, Mina

keel: inglise

kirjastus: AmazonCrossing

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 263
ilmumisaasta:2017

ISBN-10: 1542048486
ISBN-13: 9781542048484
 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Die silberne Spieldose"

Goodreadsi hinnag: 2.5/5 

Rebecca Gablé "Das Lächeln der Fortuna (Waringham I)

Ajaloolise raamatute sarja sündmused algavad 1360. aastal Inglismaal. Kaheteistkümneaastane Robin Waringham on kloostrikoolis. Talle teatatakse isa surmast ning kuna isa süüdistati reetmises, siis on kogu ta vara ning tiitel kadunud. Robin põgeneb koolist ning ei oska muud tarka peale hakata kui läheb oma lapsepõlvekoju tagasi ning hakkab seal tallipoisina tööle. 

Kui lossi tuleb uus lord Waringham koos oma naise ja poja Mortimeriga, saab alguse kahe poisi aastakümnete pikkune vihavaen.

Olen selle sarjaga juba vähemalt 9 aastat algust teha püüdnud, kuid ei saanud kuidagi vedama. Tean täpselt, et esimesel korral oli mu latt Ken Folleti raamatutega nii kõrgel, et teised ajaloolised romaanid ei saanud lähedalegi. Nüüdseks olen juba piisavalt ajaloolisi romaane lugenud ja kuigi hindan Folletit ikka kõrgelt, suudan ka teisi lugeda. Gablé raamat pole nii tõsine ning see, et Robinil on kassi kombel üheksa elu ja ta igast keerulisest olukorrast välja tuleb, segas mind natuke, kuid lõppkokkuvõttes oli väga hea meelelahutus.

pealkiri:"Das Lächeln der Fortuna
autor: Gablé, Rebecca

keel: saksa

kirjastus: Lübbe Ehrenwirth

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 1021
ilmumisaasta: 2001 (esmatrükk 1997)

ISBN-10: 3431036104
ISBN-13: 9783431036107
 

eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Ann Rule "The Stranger Beside Me"

Pärast seda kui olin lõpetanud Ann Rule'i "Green River, Running Red: The Real Story of the Green River Killer - America's Deadliest Serial Murderer", läksin raamatupoodi ja ostsin täiesti teadlikult sama autori kõige esimese raamatu, seeriamõrvar Ted Bundyst (1946-1989), kes tappis ajavahemikus 1973-1978 Ameerika Washingtoni, Utah, Colorado ja Florida osariigis teadmata arvu naisi. Ta tunnistas üles 30 mõrva, kuid neid võib olla kuni 100. Ta mõisteti surma ning hukati 1989. aastal (https://et.wikipedia.org/wiki/Ted_Bundy).
Ann ja Ted töötasid koos nõustamistelefonis ning vaatamata vanusevahele said neist sõbrad. Kuigi pealkiri viitaks millegile enamale, siis on Ann igasugu romantilise suhte olemasolu eitanud. Minu arvates meenutas Ted Ann'ile hoopis ta venda (viimane sooritas enesetapu).
Sõprussuhe jätkus ka pärast seda kui Ted-Ann enam koos ei töötanud, nad käisid koos söömas ning pidasid pikki jutuajamisi. Hiljem kui Ted enne kohtuistungeid vanglas oli ning ta mõrvasüüdistused polnud veel teada, käis Ann tal ka külas (kas vanglas käiakse vaatamas või külas?) ning saatis suitsu-ümbrikute-margiraha. 
Raamat on üles ehitatud "süütu kuni on tõestatud vastupidi" ("innocent until proven guilty") põhimõtet meeles pidades. Kuigi lugejal on enne raamatu kätte võtmist muidugi teada, kes Ted Bundy oli ja mida ta tegi, siis ajaliin oli autori sõnul niisugune, et kui ta hakkas kirjutama raamatut seeriamõrvari "Ted" kohta, siis ei teadnud ta, et selleks kurjategijaks osutub ta endine kolleeg Ted Bundy. Usun, et seda avastust polnud tal kerge taluda. 
Oli jällegi huvitav raamat, uurin kindlasti, mida see autor veel kirjutanud on.

pealkiri: "The Stranger Beside Me"
autor: Rule, Ann

keel: inglise

kirjastus: Pocket Books

formaat: taskuformaat
lehekülgede arv: 625
ilmumisaasta: 2008 (esmatrükk 1980)

ISBN-10: 1416559590
ISBN-13: 9781416559597
 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

Ann Rule "Green River, Running Red: The Real Story of the Green River Killer - America's Deadliest Serial Murderer"

1980. - 1990. aastatel tegutses Ameerikas Washingtoni osariigis seeriamõrvar Gary Leon Ridgway, kes tappis 71 inimest, kuid lõpuks mõisteti süüdi 49-s mõrvas. Ridgway esimesed viis ohvrit leiti nn. Rohelisest jõest (Green River), selle järgi sai kurjategija ka oma hüüdnime.

Paljud Ridgway ohvrid olid prostituudid ja tookordne avalikkuse arvamus oli, et nii kaua kui mõrvar vaid tänavatüdrukuid tapab ja nö. häid ja korralikke tüdrukuid ei puutu, pole vaja sellega tegeleda. Ann Rule tõestab, et iga ohver on mäletamist väärt. Ta kirjutab neist naistest pikemalt ja selgub, et enamikel neist olid hoolivad perekonnad ning tänavale sattumine oli pigem õnnetute juhuste kokkulangemine kui teadlik valik.  

Muide, hiljem tuli välja, et Ridgway oli kohal kui Anne Rule oma raamatutesse autogramme jagas (ta oli selleks ajaks juba tundud  "true-crime" kirjanik) ning elas autorist vähem kui miili kaugusel.

Ma olin  Ann Rule nime enne kuulnud, kuid lugenud polnud ta sulest midagi. Viimasel kasutatud raamatute müügil oli ta teoseid päris mitu, kuid otsustasin "Green River, Running Red" kasuks väga lihtsal põhjusel, nimelt oli see kõige vähem kapsaks loetud. Tagasi vaadates võib see muidugi ka tähendada, et teised olid paremad, kuid arvan, et tegin hea valiku, sest see oli just see, mida pärast Tsokost lugeda tahtsin. 

Autor kirjutab väga huvitavalt nii ohvrite kui kurjategija taustast, mõrvari otsimisest ja leidmisest. Kuigi üleliia verised ja jõhkrad kirjeldused puudusid, tundsin, et ei suuda ka palju ühes tükis lugeda. Samas ei tekkinud kordagi tunnet, et ei taha enam raamatut kätte võtta.  

pealkiri: "Green River, Running Red: The Real Story of the Green River Killer - America's Deadliest Serial Murderer"
autor: Rule, Ann

keel: inglise

kirjastus: Pocket Books

formaat: taskuformaat
lehekülgede arv: 665
ilmumisaasta: 2005 (esmatrükk 2004)

ISBN-10: 0743460502
ISBN-13: 9780743460507
 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

Martin Pistorius "Ghost Boy: The Miraculous Escape of a Misdiagnosed Boy Trapped Inside His Own Body"

1988. aastal haigestus tollal kaheteistkümneaastane Martin Pistorius tundmatusse haigusesse. Esmalt kaotas ta hääle, siis ei söönud ta enam ja pooleteise aasta pärast oli poiss tumm ning ratastooli aheldatud. Arstid arvasid, et degeneratiivse haiguse tagajärjel on Martinil ka imiku mõistus. 
Ehkki ta keha ei reageerinud, ärkas Martini mõistus aegamööda üles, kuid liikumatu ja tummana ei saanud ta sellest kellelegi märku anda. Alles kümme aastat hiljem märkas üks terapeut, et Martin on tegelikult vaimselt ergas ning see tõi kaasa positiivse pöörde.
See raamat ongi Martini lugu ta enda sõnadega. Ta räägib lugejatele valusatest hetkedest, personali hoolimatust suhtumisest ning kõigest sellest, mille kohta me loodame, et neid olukordi ei eksisteeri. Samas pole see läbinisti masendav lugemine, sest pärast terapeudi avastust leiti võimalused, kuidas Martin teistega suhelda saaks. Praeguseks on ta abielus ning loonud veebidisainiga tegeleva ettevõtte.
See pole seda tüüpi raamat, mille poole ma tavaliselt vaatan, kuid mul on väga hea meel, et mitmed inimesed seda "Lugemise väljakutse" grupis tutvustasid. Martini lugu on lugemist väärt ja kui teil on rohkem huvi, siis soovitan vaadata ka temaga tehtud intervjuusid, meid leiab Youtubest päris rohkesti. Martin ja ta naine jätavad väga sümpaatse mulje ning ma soovin neile edaspidiseks edu ja õnne.

pealkiri: "Ghost Boy: The Miraculous Escape of a Misdiagnosed Boy Trapped Inside His Own Body"
autor: Pistorius, Martin

keel: inglise

kirjastus: Thomas Nelson

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 288
ilmumisaasta: 2013 (esmatrükk 2011)

ISBN-10: 1400205832
ISBN-13: 9781400205837
 

eesti keeles: "Nähtamatu poiss"

saksa keeles: "Als ich unsichtbar war"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 


 

Michael Tsokos, Andreas Gößling "Fred Abeli triloogia"

Triloogia peategelaseks on Berliini kohtumeditsiini spetsialist Fred Abel, kes igasugu kurjategijaid taga ajama satub.
Algselt oli mul plaan kõigist osadest eraldi kirjutada, kuid lugedes sain aru, et sel pole mõtet - sisu on nii üksteise peale üles ehitatud, et peale esimese polekski millestki rääkida.
Raamatuid müüakse "true crime" nime all, st et need sisaldavad tõestisündinud juhtumite kirjeldusi. Idee poolest väga huvitav, kas pole? Kuid siit tuleb ka probleem. Nimelt on raamatutel tegelikult kaks autorit. Üks neist on Michael Tsokos, kes on tõepoolest kohtumeditsiini spetsialist ja Vikipedia põhjal väga suure kogemustepagasiga. Teine, aga keskpärane kirjanik. Nii ongi juhtunud, et kohtumeditsiini osa on äärmiselt huvitav ning arvatavasti korrektselt kirja pandud, ülejäänu aga eriti teises ja kolmandas raamatus, lihtsalt vilets. Esiteks pole Fred Abel sümpaatne tegelane ning kui teda esitatakse mingi McGayveri ja superkangelase seguna, siis pole see usutav.
Esimene osa "Zerschunden" oli lõppkokkuvõttes väga huvitav, kuid tekitas peategelase osas mõningaid küsimusi. Küllap on pidevalt surmaga kokkupuutuvate inimeste suhtumine veidi teine, kuid see, et Fred oma ema matustele minemata jätab, oli minu jaoks mõistetamatu. Jah, antud situatsioonis oli see arvatavasti õige valik, aga tal oleks pidanud natukenegi kahju olema.
Teise raamatu "Zersetszt" sündmused toimuvad kronoloogilises järjekorras tegelikult enne esimeses kirjeldatut, nii et osa huvist kadus juba seepärast, et teadsin, kuidas kõik lõppeb ja edasi läheb. Tulevasel lugejal soovitaksingi enne "Zersetszt" ja alles siis "Zerschunden" lugeda. Kuriteo osa pani mind lõpuks silmi pööritama. Tõsi, mul pole mitte mingisugust aimu, millist mõju kummalised ravimikokteilid inimkehale avaldada võivad, aga kui ma lehekülgede kaupa loen, et mees ignoreerib kõiki vigastusi ja on ikka nagu pioneer "alati valmis" vahekorda astuma, siis ei mõju see realistlikult
Kolmandast raamatust "Zerbrochen" närisin end sunniviisiliselt ja väga-väga aeglaselt läbi. Süžeeliin ei läinud mulle üldse korda ning kuna kohtumeditsiini osa oli peaaegu olematu, siis oligi raamatu lugemine minu jaoks tõeline piin. Alguses oli mul ikka lootus, et ehk läheb paremaks, kuid see kadus umbes 200. lehekülje peal. Seda raamatut poleks enam üldse vaja olnud.
Kokkuvõttes soovitaksin lugeda vaid esimest, äärmisel juhul ka teist osa. Iga sari ei pea olema triloogia ning igast raamatust ei pea sarja saama. Tsokost loeksin edaspidigi, kuid Gößlingust hoian küll eemale. 

1. osa
pealkiri: "Zerschunden"

autor: Tsokos, Michael; Gößling, Andreas

keel: saksa

kirjastus: Knaur TB

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 432
ilmumisaasta: 2015

ISBN-10: 3426517892
ISBN-13: 9783426517895
eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 

2. osa

pealkiri: "Zersetszt"

autor: Tsokos, Michael; Gößling, Andreas

keel: saksa

kirjastus: Knaur TB

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 427
ilmumisaasta: 2016

ISBN-10: 3426518775
ISBN-13: 9783426518779
eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 3/5

3. osa

pealkiri: "Zerbrochen"

autor: Tsokos, Michael; Gößling, Andreas

keel: saksa

kirjastus: Knaur TB

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 432
ilmumisaasta: 2017

ISBN-10: 3426519704
ISBN-13: 9783426519707
eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 1.5/5