Agatha Christie "The Pale Horse" (Ariadne Oliver V)

Käesolev pole ehk kõige tuntum Agatha Christie romaan, kuid on üks mu kauaaegseid lemmikuid. Selles ei kohta me teistest raamatutest tuttavaid Poirot ega Marple't, vaid mõrvajuhtumitele otsivad lahendust hoopis Mark Easterbrook ja Ginger Corrigan ning läbi terve raamatu on õhus oletus, et surmade taga on midagi üleloomulikku.

Olles just värskelt lugenud teisigi sama autori raamatuid, on võrdlusmoment suurem ning kahjuks jääb "The Pale Horse" neile natuke alla. See voodoo element meeldis mulle juba esimesel korral lugedes, kuid nüüd märkasin, et raamatu üldine tempo on natuke liiga aeglane ja ma ei jõudnud lõpplahendust ära oodata. 

Soovitan siiski lugeda, sest isegi kui ma kirjutan, et raamat on Christie omadest kehvem, on see siiski väga hea lugemiselamus. 

pealkiri: "The Pale Horse"

autor: Christie, Agatha

keel: inglise

kirjastus: William Morrow Paperbacks

formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 259
ilmumisaasta: 2011 (esmatrükk 1961)

ISBN-10: 0062074113
ISBN-13: 9780062074119

eesti keeles: "Tuhkur hobune"

saksa keeles: "Das fahle Pferd"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 

Betty Neels "The Right Kind of Girl"

Minu esimene Betty Neelsi raamat. Goodreadsi arvustajate hinnangul pole tegemist autori parima teosega, mis võibolla selgitab ka fakti, mispärast see teise ringi raamatute hulka sattus (ja sealt minu koju jõudis). 

Mida ma oskan arvata. Harlequini kirjastuse nimi peaks juba suuna kätte andma, et tegemist on  kerge meelelahutusega ning täpselt sellisena ma seda võtsingi. Siiski kommenteeriksin mõnda detaili. Esiteks olin segaduses toimumisaja suhtes. Raamat ilmus küll 1995. aastal, kuid sisu poolest mõjus väga vanamoelisena. Pigem tundus, et sündmused leiavad aset 1920-1950, inimeste käitumine ning kõnemaneer ei sobinud 90datesse. Teiseks, peategelane Emma oli leebelt öeldes lammas. Välja arvatud see üks kord, mil ta oma tööandjale midagi vastu öelda julges, puudus tal igasugune selgroog. Kolmandaks, miks täpselt ta selle Pauli abieluettepaneku vastu võttis? Mina nende vahelist tõmmet ei märganud ning mehes polnud mitte midagi atraktiivset (kui  töökoht ja pangakonto välja arvata).
Stiilinäiteid, mis mind kõige rohkem vihastasid: 
Emma ja Pauli kahekõne (Diana on väidetavalt mehe tegelik armastatus)

"Emma said in a shaky voice, "But Diana -"
"Diana is worth a dozen of you."
It was a remark which stopped her uttering another word." (Neels, Betty, 2004 (1995), "The Right Kind of Girl", lk. 166)

Esialgu jäi tunne, et Paul räägib oma koerast: 

"Where, he asked himself, was his enchanting little Emma, so anxious to please, always so friendly and unaware of his love? He had behaved badly towards her, but couldn't she understand that it was because he had been so appalled at the idea of her going off on her own like that?" (Neels, Betty, 2004 (1995), "The Right Kind of Girl", lk. 171)

Üldiselt natuke Valtoneni moodi, aga ilma huumorita, temalgi leidsid kõik Tuhkatriinud lõpuks oma printsi.

pealkiri: "The Right Kind of Girl"

autor: Neels, Betty

keel: inglise

kirjastus: Harlequin

formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 219
ilmumisaasta: 2004 (esmatrükk 1995)

ISBN-10: 0373513003
ISBN-13: 9780373513000

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 1/5

Agatha Christie "Paddington 16.50" (Miss Marple VIII)

Sisututvustus Goodreadsist:

Ühel hetkel, kui kaks rongi kõrvuti sõidavad, oli Elspeth kindel, et ta oli sattunud pealt nägema mõrva. See ei saanud olla midagi muud. Mees hoidis naisel kõrist ja kägistas teda. Siis kihutas teine rong minema. Elspeth tundis vajadust oma lugu kellelegi jutustada, kuid ta teadis, et keegi peale Jane Marple'i ei võta teda tõsiselt. Tal ei olnud ju midagi, millega oma juttu tõendada. Ja ta ei eksinudki, Jane Marple kuulas ta ära ning jäi ka uskuma. Ja hakkas asja uurima...

"Paddington 16.50" oli üks esimesi Agatha Christie raamatuid, mida lugesin ning kuulub siiani mu lemmikute hulka. Kõik klapib - tegelased ja sündmustik, midagi pole üleliia ega vähe ning miss Marple on oma tähelepanekutes lihtsalt vaimustav. Ühe asja osas pole ma siiski veel kunagi täielikult kindel olnud - mis te arvate, kellega Lucy lõpuks abiellus? Miss Marple teadis vastust, mina aga siiani mitte.  

Igal juhul soovitan.

  

"St. Mary Meadis tundsid miss Marple't kõik: pealtnäha saamatu ja kohmetu, aga sisemiselt nii terane ja kaval, kui üldse võib olla." (Christie, Agatha, 1976 (1957),"Paddington 16.50", lk. 12)

pealkiri: ""Paddington 16.50"

autor: Christie, Agatha

keel: eesti

tõlkija: Mark Sinisoo

kirjastus: Eesti Raamat

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 190
ilmumisaasta:1976 (esmatrükk 1957)

inglise keeles: "4.50 from Paddington"

saksa keeles: "16 Uhr 50 ab Paddington"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Sharyn McCrumb "The Unquiet Grave"

Raamatus kirjeldatud sündmused leiavad aset Ameerika Ühendriikide Lääne-Virginia osariigis. Paralleelselt jooksevad kaks ajaliini ning alguses polegi kerge aru saada, mil moel need omavahel seotud on.

Esimesena lähme 1930. aastasse, kus mustanahaline advokaat James P. D. Gardner on pärast enesetapukatset vaimuhaiglas. Ta arst Dr. James Boozer püüab patsienti ravida uudse nn. rääkimisteraapiaga ja nii kuulemegi 19. sajandi lõpus Greenbrieris aset leidnud juhtumist, mil James valget meest mõrvasüüdistuse eest kaitses. 
Ajas tagasi hüpates liigume 1897. aastasse, kus  Elva Zona Heaster abiellub endast vanema, nägusa sepa Edward Trout Shuega. Viimase jaoks on see juba kolmas abielu, esimene lõppes lahutusega ja teine naise õnnetu surmaga. Zona ema Mary Jane on algusest peale suhte ja abielu vastu, kuid tütar ei kuula.
Kahjuks on emal õigus, sest vaevalt on abieluvanded lausutud ja sõrmused sõrmes, kui mees oma tõelist palet näitama hakkab. Edward on kontrolliv ja ei luba naisel kodust väljas käia ega kedagi külla kutsuda, ridade vahelt on lugeda ka füüsilise vägivalla olemasolu. Kolm kuud pärast abiellumist leitakse Zona surnuna. Edward näib olevat meeleheitel ega lase kedagi laiba lähedale, kohalik arst tunnistab surma õnnestujuhtumiks ning Zona maetakse kiiresti maha.

Mary Jane ei  usu õnnetusjuhtumi teooriat ning palvetab, et tütar teda tõe suunas juhataks. Umbes neli nädalat pärast oma surma, ilmub Zona emale vaimu kujul ning süüdistab abikaasat mõrvas. Ema läheb selle jutuga prokuröri juurde, mees võtab vaimu tunnistust kuulda,  haud kaevatakse lahti ja lahkamisel selgub, et  Zona kael on murdunud ning kaelal sõrmejäljed. Asi läheb kohtusse, James P. D. Gardner on kohtuistingul kaitsjaks, kuid Edward mõistetakse eluaegsesse vangistusse.

19. sajandi ajaliin meeldis mulle rohkem. Gardneri oma oli arvatavasti sisse pandud teistsuguse vaatenurga andmiseks, kuid samal ajal tegi raamatu ka laialivalguvamaks. Igasuguste kõrvaltegelaste eraelu ja minevik ei huvitanud mind ja pigem libisesin neist lehekülgedest kiiresti üle, et Zona-Edwardi looga edasi jõuda. Mulle oleks meeldinud, kui autor oleks ka Edwardile rohkem sõna andnud. 
Loo aluseks on tõestisündinud kuritegu ning sellest väljakasvanud legend (kui panete Google otsingusse "Greenbrier Ghost", siis tuleb palju tulemusi). Loomulikult esitas kirjanik oma versiooni ning lugeja asi on on sellega nõustuda või mitte. Üldjoontes kõlab ta teooria usutavalt, kuid mõned augud jäid sisse. 
Siiski oli hea ja huvitav raamat. Ma polnud enne autorist midagi kuulnud, kuid "The Unquiet Grave" jäi raamatukogu uute raamatute riiulil silma ning pealkiri oli mõnusalt kõhedust tekitav ja Halloweeni aega sobiv. Vaevalt, et ma ta teisi raamatuid aktiivselt otsima lähen, kuid kui ette jääb, siis loeksin meelsasti.   

pealkiri:"The Unquiet Grave"

autor: McCrumb, Sharyn

keel:inglise

kirjastus: Atria Books

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 368
ilmumisaasta: 2017
ISBN-10: 1476772878

ISBN-13: 9781476772875

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 

Agatha Christie "Mord im Orientexpress" (Hercule Poirot X)

Eestikeelse väljaande sisututvustus Goodreadsist:

Hercule Poirot naaseb Süüriast ning plaanib Idaekspressiga koju sõita. Südaööl jääb rong lumevangi ning hommikul leitakse üks reisijatest surnuna. Kuulus detektiiv peab lahendama kummalise mõrvaloo - ohver leitakse seestpoolt lukustatud kupeest ning teda on kaksteist korda pussitatud.

 

"Mõrv Idaekspressis" põhjal tuli just film välja ning kuigi mul pole plaanis kinno minna, tekitas see isu raamatut lugeda. Mul juhtus kodus olema just see saksakeelne variant ja kuskil viiekümnenda lehekülje paiku tuli sisu väga tuttav ette. Sain aru, et ju ma olen seda ikka kunagi lugenud, kuid Agatha  Christie raamatute puhul on tore see, et süžee teadmine lugemisnaudingut ei vähenda. Kuigi tegevuskoht ei liikunud lumevangis olevast rongist kuhugi kaugemale, oli ikkagi väga huvitav, sest isegi kui arvasin, et olen oma peas juba lahenduse meelde tuletanud, suutis autor mind ikkagi üllatada. Kindlasti üks parimaid, mis Christie sulest ilmunud.

pealkiri: "Mord im Orientexpress"

autor: Christie, Agatha

keel: saksa

kirjastus: Hachette Collections

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 316
ilmumisaasta: 2009 (esmatrükk 1934)

 

eesti keeles: "Mõrv Idaekspressis"

inglise keeles: "The Murder on the Orient Express"

Goodreadsi hinnag: 5/5

Anne-Marie O'Connor "Daam kullas"

Raamatu sisututvustus Goodreadsi lehelt:

Adele Bloch-Bauer oli silmapaistev Viini juudi seltskonnategelane, kelle isa oli Habsburgide impeeriumi ühe suurpanga omanik ja Berliini ja Konstantinoopoli vahel kurseeriva Idamaade Ekspressi juht ja kelle abikaasa Ferdinand Bauer oli suhkrutööstur. Bloch-Bauerid olid kunstimetseenid. 19. sajandi lõpu Viinis oli Adelel mässaja kuulsus. Ajal, mil naiste osalemist ühiskondlikus elus peeti mandumise ilminguks ja leiti, et see on vastuolus nende loomusega, väärtustas Adele avalikult naiste haridust. Oma särava olekuga inspireeris Adele ka Gustav Klimti, kes tegi temast rohkem kui sada joonistust.
Raamatus tutvustatakse ka Klimti, vaese graveerija poega, keda kunstibürokraadid ei tahtnud tunda, geeniust, oma aja kunstiketserit. Kui natsid võimule tulid, konfiskeerisid nad portree Bloch-Bauerite paleest ja kõrvaldasid sellelt Adele nime, et keegi ei aimaks tema juudi päritolu. Natsiametnikud andsid portreele pealkirjaks „Daam kullas“ ning seda eksponeeriti kui Saksa kunsti taiest. Kuuskümmend aastat pärast natside kunstirööve põhjustas Adele Bloch-Baueri portree kümneaastase kohtuvaidluse Austria valitsuse ja Bloch-Bauerite pärijate vahel.

Esiteks ütlen, et kui te tulevase lugejana ootate põhjalikku Klimti ja Adele Bloch-Baueri koostöö kirjeldust sisaldavat kunstiraamatut ja ei hooli ajaloost, siis pole "Daam kullas" kahjuks teile. Anne-Marie O'Connor võib küll pealkirjas märkida, et räägib maali loo, kuid tegelikult on Adele´e portree liin vaid killuke suuremast "pildist" ja raamatu võib tinglikult jagada neljaks osaks:
1) 19. sajandi teine pool, mil Viinis ja Austrias kujunes rikas juudi kõrgkiht.
2) 20. sajandi esimene pool kuni 1938. aastani, mil Saksamaa väed Austriasse sisse tulid.
3) Teise maailmasõjaaegne periood.
4) Tänapäev, mil Adele´e sugulased maali tagasi oma valdusesse tahtsid saada ning toimus aastatepikkune kohtulahing. Nad võitsid ja hiljem müüdi maal oksjonil ulmelise summa eest maha.

"Pärast seda kui Saksamaal Hitler võimule tuli, astus Berta salongist läbi ka Albert Einstein. "Igasugune mõttetus võib omandada tähenduse, kui seda usuvad miljonid inimesed," kirjutas Einstein nukralt Emile´i autogrammiraamatusse." (O'Connor, Anne-Marie, 2016, "Daam kullas", lk. 169)

Mulle meeldisid raamatu esimesed kolm osa väga. Tõsi, alguses ootasin samuti rohkem Klimti-Adele´e kohta käivat infot, kuid laiem ja põhjalikum ajaperioodi käsitlus ei seganud mind üldse, sest ajaloohuvilisena sain teada palju uut. Näiteks ei olnud ma kunagi lugenud Teise maailmasõja kohta austerlaste vaatenurgast, Hitler oli ju nende rahvuskaaslane. Neljanda osa vajalikkusest saan aru, sest maali lugu jäänuks selleta poolikuks, kuid see oli igavam kui eelnev ja mind ajas segadusse, et autor end äkki loosse sisse kirjutas (ma polnud enne teadlik, et ta teemaga nii isiklikult tegeles).

"Aga ta (Adele) rõhutas kaljukindlalt avatud mõtlemise säilitamise tähtsust: "Hoidu arvustamast asju ja olusid, millest sul pole ettekujutust ja mis on sulle võõrad. Hoidu olemast lugupidamatu! Kõiges tuleb olla põhjalik!" manitses Adele." (O'Connor, Anne-Marie, 2016, "Daam kullas" , lk. 93)

Kahjuks on mul ka mõned etteheited. Esiteks raamatu sisule. O´Connor tahtis ilmselgelt võimalikult palju infot sisse panna, kuid kõik polnud loo seisukohast oluline või oli teave nii lausesse põimitud, et see muutus lohisevaks. Üldjoontes ignoreerisin ning leppisin, kuid mu mõõt sai täis selle, juba raamatu lõpupoole oleva lõigu juures. Mida annab rasvaselt märgitud info juurde terve raamatu sisule? See on loo seisukohast  täiesti ebaoluline teave.

"Randol ja mina lendasime Austriasse väikese vananeva reisilennukiga. Randol keskendus hoolega oma süles olevale dokumentide patakale isegi siis, kui Alpide dramaatilised mäetipud, mis pilvede keskel otsekui lumesaared ujusid, Matterhorni suunas ülespoole sirutusid. Ta oli mõttesse vajunud. Ta huulel oli biopsia teel uuritud kahjustus, mis hiljem osutus nahakasvajaks." (O'Connor, Anne-Marie, 2016, "Daam kullas" , lk. 295-296).

Samuti oleksin väga tahtnud, et väliselt imekaunis raamat ka seestpoolt samaväärne välja näeks. Pildimaterjali oli palju, kuid kahjuks olid kõik originaalis värvilised maalid trükitud mustvalgelt. Vormistuse osas jäi ka silma, et kolmel  leheküljel oli puudu tsitaadieelne või -järgne tühi rida (vt. O'Connor, Anne-Marie, 2016, "Daam kullas", lk. 102-103 ja 188).
Järgneva märkuse osas ei saanud ma täpselt aru, kas tegemist on tõlgi näpukaga või ongi sel perekonnanimel mitu vormi. Nimelt jäi mulle 177. leheküljel silma, et Klimiti vallaspojale viidatakse kahte moodi - Ucicky ja Učickà, seda viimast ma enne raamatus ei märganud. Võibolla oskab keegi täpsustada.

Gustav Ucicky oli väljapaistev natside propagandafilmide tegija, kes oli edasi jõudnud tänu oma staatusele Gustav Klimti vallaspojana.
(---) 
Ent Ucicky oli endale filmirežissöörina nime teinud. Tal oli nii raha kui ka ligipääs kunstiteostele. Ta oli lummatud taiesest, mida oli loonud tema isa, keda ta nii harva oli näinud. Učickà oli oma välimuse osas edev. (O'Connor, Anne-Marie, 2016, "Daam kullas" , lk. 177)

Huvi pärast laenutasin raamatukogust ka inglisekeelse variandi, et näha, kuidas see viimane lause originaalis on, aga targemaks ei saanud, sest seal viidati Gustavile vaid asesõna "he" abil.

"He was vain about his looks"

Ülalpool mainitud etteheited minu lugemisnaudingut siiski ei vähendanud. Proovisin oletada, miks autor ainult maalist ei kirjutanud ja tulin välja kahe teooriaga, a) maali ning Klimti ja Adele suhete baasil poleks terve raamat täis tulnud või b) kõikvõimalike sugulaste ja järeltulijate kaasamine aitas luua terviklikumat pilti maailmast, milles kunstnik ja portreeritav elasid ning natsid ära lõhkusid ja lugu tuli lõppkokkuvõttes efektsem. Ükskõik, milline ka tema mõttekäik polnud, oli tulemuseks väga huvitav raamat, mida julgen ajaloohuvilistele soojalt soovitada.  

pealkiri: "Daam kullas"

autor: O´Connor, Anne-Marie

keel: eesti

tõlkija: Aldo Randmaa

kirjastus: Varrak

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 320
ilmumisaasta: 2016

ISBN-13: 9789985336410

inglise keeles: "The Lady in Gold"

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***