Pierce Brown "Red Rising" (I)

Tulevikumaailmas on ühiskond värvide järgi klassideks jagatud. Darrow kuulub madalaimast madalamate punaste kaevurite hulka, kelle tööks on Marsi pinna tulevaste põlvede jaoks elamiskõlblikuks tegemine. Kuid keegi punastest ei tea, et neid on pikalt petetud, sest inimesed on juba ammu planeedile kolinud ja nemad teevad vaid orjatööd.
Darrowst saab vastupanuliikumise liige. Nende eesmärgiks on süsteemi õõnestamine seespoolt ning seepärast muudetakse noormehe välimust nii palju, et teda peetaks kuldsesse klassi kuuluvaks ja ta saaks astuda ülemkihile mõeldud kooli.

"Red Rising" on Goodreadsis ülikõrgeid hinnanguid saanud, kuid mul tekkis lõpuks tunne, et me lugesime vist erinevat raamatut. Algus oli huvitav ja ostsin selle valguses triloogia teise raamatugi ära, aga sellest hetkest alates, mil Darrow kooli jõudis, hakkas mu huvi ja tähelepanu lugejana järk-järgult kaduma. Kogu see süsteem, veidrad uudissõnad ning Rooma nimed olid lõppkokkuvõttes liiga segased ja ma ei viitsinud jälgida, mis täpselt toimub. Saan aru autori vajadusest nö. uus maailm luua, aga lugejana peaksin ma olema võimeline ka selles orinteeruma (loe tahtma orienteeruda), aga seda soovi mul ei tekkinud. Kui ma alguses tõesti Darrowst hoolisin, siis lõpuks polnud temas midagi, mis teda minu silmis eriliseks teinuks. Mõtlen veel sügavalt, kas alustan teise osaga või mitte. Millised on teie kogemused, kas läheb paremaks ja on ettevõtmist väärt või mitte?

eesti keeles: "Punase tõus"
saksa keeles: "Red Rising"

Goodreadsi hinnang: 2/5

Colleen Hoover "It Ends with Us"

Colleen Hooveri uue raamatu keskmes on Lily Bloom ning ta suhe kahe noormehega. Esimene neist on ta teismeliseea armastus Atlas Corrigan ning teine Ryle Kincaid. Viimasega kohtub Lily kummalisi teid pidi. Nimelt läheb ta pärast isa surma Bostonis ühe suvalise maja katusele oma mõtteid mõlgutama ja kohtab seal noormeest (Ryle), kes töötab neurokirurgina ja just oma väikese patsiendi kaotas. Ryle on ootamatult avameelne ning nende kahe vahel tekib kummaline säde, mis uuesti kohtudes juba kirena lõõmama lööb. Nii saab alguse suhe, mille kulgu ja keerdkäike ei osanud keegi ette näha. 
Mulle tundub, et loen Hooveri raamatuid vaid seepärast, et kõik teised näivad sama tegevat, kuid ma ei suuda ta teostes leida elemente, mida teised lugejad ülistavad. Süžeeliinid tunduvad, kas liiga absurdsed, tegelased lapsikud või kahekõned ebaloomulikud. Ma ei tea, kas ta pole eriti hea dialoogikirjutaja või on asi selles, et ma olen vanem kui raamatutegelased ja lihtsalt pole kursis, et noored nii räägivadki. 
Siiski katsetan ikka üha uuesti ja viimasena lugesin läbi ta uusima.

Kui sa ei taha sisu kohta vihjeid, siis ära edasi loe!

Erinevat teistest ta raamatutest, mida ma lugenud olen, meeldis  mulle väga "It Ends with Us" teemavalik. Suhte- ja perevägivald on probleemid, millest tuleb teadlikkuse tõstmiseks rääkida ja  kirjutada. Võibolla aitab see raamat mõnda lugejat ning annab talle märku, et selline kohtlemine pole õige. Raamatusse on lisatud ka lõppsõna, milles autor kirjutab oma isiklikest kogemustest. Teiseks, meeldis mulle väga teismelise Lily suhe Atlasega, mida on esitatud läbi Lily kirjade saatejuht Ellen DeGeneresile.
Kuid  häirivat oli siiski rohkem. Ryle oli minu jaoks täiesti vastuvõetamatu tegelane juba esimesest hetkest, mil ta välja ilmus. Ma ei suutnud kordagi näha, mis oli temas armumisväärset. Müts maha Lily eest, et ta suutis end lõpuks mehest lahutada ja minema minna, kuid ma ei suutnud mõista ta otsust lasta Ryleil tütre eest hoolitseda. Sa tead omal nahal, et mees on äkkvihaga ning vägivaldne ning sa jätad lapse tema hooleks? Kus on garantii?

Kahtlesin pikalt, kas anda Goodreadsi hinnanguks 2 või 3 punkti, aga teemavaliku tõttu otsustasin kõrgema kasuks. Sealsete arvustuste põhjal olen ma oma arvamusega raamatust vähemuses.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnang: 3/5

Sebastian Fitzek "Das Paket"

Meedias Juuksuriks nimetatud sarimõrvar ründas hotellitoas psühhiaater Emma Steini, vägistas naise ning ajas ta kiilaks. Läbielatu mõjutab naist väga, ta on end majja lukustanud ja ei julge enam kodust välja minna, sest arvab, et Juuksur jälitab teda kõikjal. Paranoia saavutab kõrgpunkti, kui ta kätte jäetakse naabri pakk, mille saajaks on märgitud Emmale tundmatu inimese nimi.    

Kuid kas Emma üldse räägib  tõtt, kas teda tõesti rünnati ja vägistati? Juhtunu kohta pole mingeid asitõendeid - hotellis, kus tema sõnul kõik toimus, polegi tuba milles ta väidetavalt peatus; Juuksuri ohvriteks on tavaliselt prostituudid, ta ei vägista naisi, kuid ei jäta neid ka pärast rünnakut ellu. 

Sebastian Fitzek on Saksamaal populaarne kirjanik. Mõnda aega tagasi proovisin lugeda ta esimest raamatut  "Die Therapie", mille tõlge inglise keelde oli kuidagi toores, nii et ma esimestest lehekülgedest kaugemale ei jõudnudki. Käesolev on ta hiljutisim ning selle raamatuga tähistab ta oma esimese raamatu ilmumisest möödunud kümmet aastat.  Enne sisu juurde asumist tahan ma kiita raamatu kujundust. Kuna pealkiri tähendab tõlkes "pakk", siis jõuabki raamat lugejani postipaki kujul kartongist kasti sees. 
Tegelikult pole ma psühhotrillerite armastaja, st loen neid küll, kui hea ette juhtub, aga otseselt otsima ei lähe, eelistan kriminulle. Antud raamat meeldis mulle päris hästi, liikusin läbi terve raamatu koos Emmaga reaaluse ja väljamõeldu piiril ning üritasin aru saada, mis siis tegelikult juhtus. Natuke "häiris" ülesehitus. Nimelt on autor teksti peatükkide vahel väga nutikalt ära jaganud, ei ole kerge öelda, et oh, loen selle peatüki veel ära ja siis panen kõrvale, sest põnevus kerib end just peatükkide lõpus üles ja kui tahad teada, kuidas lugu edasi läheb, siis lihtsalt pead  kohe edasi lugema. Nii, et loe korraga kas terve raamat või ole tugev ja pane vahepeal käest ära. 

eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3.5/5


*kaanepilt Goodreadsist  

Ruta Sepetys "Salt to the Sea"

Raamatu sündmused leiavad aset Teise maailmasõja ajal, 1945. aastal, mil tuhanded inimesed Punaarmee eest läände põgeneda püüavad.  Loo keskmes on  neli väga erineva tausta ja päritoluga teismelist: poolatar Joana, desertöör Florian, Leedust pärit medõde Emilia ja sakslane ning tõsiusklik nats Alfred. Põgenikud püüavad pääseda laevale Wilhelm Gustloff*, mis neid läheneva sõjaväe eest ohutusse kaugusesse viima peaks.

Olen eelnevalt lugenud sama autori "Hallaaegade algust" ja pean ütlema, et "Salt to the Sea" meeldis mulle rohkem. Lühikesed peatükid ja erinevad jutustajad tegid raamatu kergemini loetavamaks ning põnevaks, sest tahtsin teada, millist lugu üks või teine tegelane endas kannab. 
Kuna ma raamatu sisukokkuvõtet enne ei lugenud ja sõjaajalooga kursis polnud, siis tuli raamatu lõpp mulle mingil määral üllatusena. Nii et kui te samuti lõppu ette teada ei taha, siis ärge alljärgnevat Wikipedia teksti lugege. 
 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Salz für die See"

Goodreadsi hinnang: 4/5

*21. jaanuaril 1945 anti suuradmiral Karl Dönitzi poolt käsk mastaapse evakueerimisoperatsiooni Hannibal läbiviimiseks, millesse kaasati ka seni pikalt sadamas ujuvkasarmuna seisnud Wilhelm Gustloff. Kapteniks määrati sõidu ajaks 63 a vanune Friedrich Petersen, kes polnud mõnda aega laeval sõitnud ja võttis endale paar "abikaptenit". Laevale hakkas voorima massiliselt haavatuid ja põgenikke. Esimesed 7956 pardalolnut jõuti registreerida. Seejärel lõppes paber, kuid laevale tuli veel vähemalt paartuhat inimest. Laeval oli ka kokku u 1500 sõjaväeteenistujat, sealhulgas meeskond, senised allveelaevakursuslased, haavatud ja nais-mereväeabilised. Ühe versiooni kohaselt olevat laevale paigutatud ka kuulsa kadunud Merevaigutoa elemente, mis pole kinnitust leidnud.

30. jaanuari 1945 kell 13.10 väljus laev Gotenhafenist 10 582 inimesega (neist 8 956 tsiviilisikut, sh kuni 5000 last) pardal. Sihtsadamaks oli Kiel. Kaasa pidi sõitma ka reisilaev Hansa, kuid jäi masinarikke tõttu maha. Algselt mõeldud 3 eskortlaevast tuli kaasa 1 väike hävitaja (suur torpeedokaater) Löwe ja 1 torpeedoretriiver. Kell 21.16 sai laev 3 torpeedotabamust nõukogude allveelaevalt S-13 ja uppus kolmveerand tunniga. Kokku 1252 reisijat päästeti saatelaevade poolt, mida allveelaev samuti rünnata üritas. Põgenikelaeval olnud inimesest hukkus 9343, mis teeb selle kõigi aegade suurima ohvrite arvuga laevahukuks. Laev uppus Preisimaa (Poola) ranniku lähedal. (Wikipedia)

Mariko Koike "The Graveyard Apartment"

Kui kaugele läheksite te imeilusa ja odava korteri soetamise nimel? Raamatu keskmes olev kolmeliikmeline perekond isa (Teppei), ema (Misao) ja tütar (Tamao) koos koera Cookie ning linnu Pyokoga kolivad majja, mis asub otse surnuaia kõrval. Alguses tundub kõik ideaalne, kuid järk-järgult saab selgeks, et maja pole naabrusest puutumata jäänud ja kelder on eriti ohtlik. Lõpuks kolivad kõik naabrid välja, sest nad lihtsalt ei suuda selles majas enam olla ning alles jäävad vaid Teppei, Misao ja Tamao, keda maja minema lasta ei taha. Iga kord kui nad uue elukoha leiavad, juhtub midagi, mis nende kolimist takistab.

See on väga aeglaselt käima minev lugu ning terve raamatu jooksul pole kirjeldatud midagi üliverist või vastikut, õudus tuleb otsekui ridade vahelt ja hoopis lihtsamatest asjadest, näiteks liftist, mis ühel hetkel enam keldrist üles ei liigu. Autor suudab kõike esitada nii, et sa ka lugejana hirmust värisema hakkad. Kulminatsioon saabub viimasel kolmandikul ja see oli koht, kus ma raamatu käest ära panin. Ma ei suuda lugeda väikeste laste vastu suunatud õudust. 

Õudusjuttude armastajatele soovitan,  kui Shirley Jacksoni "The Haunting of the Hill House" mind üldse ei hirmutanud, siis Mariko Koike oma küll.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5

Karin Slaughter "Pretty Girls"

Claire ja Lydia on õed, kes jagavad ühist valusat minevikku. Nende õde Julia on juba üle kahekümne aasta jäljetult kadunud, kuid õed on lahku kasvanud ja pole üksteisega enam aastakümneid suhelnud. Nüüd ei saaks nende kahe elu enam erinevam ollagi. Claire on miljonär Pauli ilus trofeenaine ja Lydia on üksikema, kes püüab omal käel ots-otsaga kokku tulla. Kui Paul ootamatult mõrvatakse, siis kohtuvad õed üle aastate lõpuks uuesti. 
Otsustasin Karin Slaugtheri Sara Lintoni  sarjaga natuke pausi pidada. Tõin viimase raamatu küll raamatukogust koju, kuid juba esimeste lehekülgede järel tundsin, et ei taha seda praegu lugeda, sest eelmistest osadest tuttav Sara ja Jeffrey jama hakkas juba algusest peale tüütama. Kuna autori stiil mulle siiski meeldib, võtsin kätte ta eraldiseisva raamatu "Pretty Girls".
Nii, see on ladusalt kirjutatud ja põnev, aga ühe suure puudusega - inimesed ei tee üleöö nii suuri 180 kraadiseid pöördeid. Leinava lese tunded ei saa oma armastatud abikaasa osas nii järsult muuta ja õed, kes pole aastaid üksteisega suhelnud ei saa koheselt uuesti lähedasteks. Loo seisukohalt jooksid kõik otsad muidugi ilusti kokku, aga mind sellised ebaloogilisused häirivad. No, mis teed kui ei usu.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Pretty Girls"

Godoreadsi hinnang: 3/5  

Philippa Gregory "The Other Boleyn Girl" (Plantagenet and Tudor IX)

Käesolevat raamatut soovitas mulle sõbranna juba umbes kümme aastat tagasi. Ta rääkis "The Other Boleyn Girl-ist" lausa ülivõrdes, aga tookord ei lugenud ma kuigi palju ajaloolisi romaane ja nii see läbilugemata talle tagasi läkski. Vahepeal olen nimetatud žanris rohkem sees ja oli aeg nö. vana võlg kustutada.
Anne Boleyni (1533-1536) ja Henry VIII (1509-1547) lugu peaks küll igale vähegi ajalooga kursis olevale inimesele tuttav olema, aga kui te veel ei tea, siis Anne Boleyn oli Inglismaa kuninga Henry VIII teine naine, kes esimese naise Aragoni Katriina pmt. troonilt maha lükkas. Kui Anne ei suutnud kuningale meessoost troonipärijat sünnitada, siis püüdis Henry VIII leida võimalusi naisest vabanemiseks ning uuesti abiellumiseks. Ta süüdistas abikaasat riigireetmises, abieluvälistes suhetes ja seksuaalses väärteos ning nende kuritegude eest karistati Anne Boleyni surmanuhtlusega. Henry VIII abiellus Jane Seymouriga.
Autor on valinud jutustajaks Anne õe Mary, kes oli samuti Henry VIII armuke ning oletatavasti ta kahe lapse ema (ajalooallikad pole isa suhtes ühisel seisukohal). 

Kahjuks olin enne selle raamatu kallale asumist juba lugenud Hilary Manteli "Wolf Halli" ja näinud ka raamatu põhjal tehtud BBC telesarja. Nii oli mul loost juba oma nägemus ja näitlejate näod silme ees. Loomulikult ei tea ma, kus oli tõde, kuid mulle ei meeldinud Gregory tõlgendus, et Anne ja Henry vahel polnud natukenegi mõlemapoolset armastust. Ta esitab Anne'i väga atraktiivse ja intelligentse naisena, kes perekonna käsul kuninga ära võrgutab ning tema võimu oma huvides ära kasutab. Vana romantikuna oleksin tahtnud uskuda, et nende vahel oli veidigi armastust, aga ju polnud see 16. sajandil lihtsalt kombeks.

eesti keeles: "Teine Boleyini tüdruk I-II"

saksa keeles: "Die Schwester der Köningin"

Goodreadsi hinnag: 3/5

Jennifer Donnelly "The Tea Rose" (I)

Raamatu sündmused saavad alguse 1888. aasta Ida-Londonis, kus agulinoored Fiona Finnegan ja Joe Bristow ühisest tulevikust unistavad. Noored koguvad usinalt raha, et mõne aasta pärast oma pood avada, kuid kõik ei lähe nende plaanide kohaselt. Fiona pere laguneb - ta isa sureb õnnetuse tagajärjel, ema langeb Rappija Jacki ohvriks ning Joe abiellub hoopis rikka pärijannaga. Neiu põgeneb koos oma noorema vennaga New Yorki, onu juurde uut algust otsima ning suudab panna aluse väga edukale teeärile.   

"The Tea Rose" jõudis minu huviorbiiti läbi ühe saksa youtuberi, kes seda oma lemmikuimaks ajalooliseks romaaniks peab. Lugesin läbi ja päris kõiges ma temaga nõus pole, st autori sulg liigub küll ilusti ja jutt on hea, aga viiepunkti raamat see minu silmis pole. Tundus natuke uskumatu, et hariduseta Londoni agulitüdrukust saab Ameerikas kohe üliedukas ärinaine, kelle kõik ettevõtmised ilma igasuguste tagasilöökideta õnnestuvad.
Goodreadsi andmetel oli see autori esimene raamat, kuid hiljem on ta enamasti noorteromaane kirjutanud ja nüüd järelemõeldes ütleksingi, et see on stiili poolest pigem noorematele mõeldud ajalooline romaan. Oma lemmikute hulka ma seda ei paiguta, aga see oli keskmisest parem ja seepärast plaanin ka triloogia järgmised osad läbi lugeda.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Die Teerose"

Goodreadsi hinnang: 3/5

Kelley French, Thomas French "Juniper: The Girl Who Was Born Too Soon"

Juniper French sündis 23. rasedusnädalal ning kaalus vaid 570 grammi. Ta viidi kohe enneaegsete laste osakonda, kus algas pisitüdruku kuudepikkune võitlus elu ja surma peale.

See on ta ajakirjanikest vanemate kirjutatud aus, valus ja avameelne raamat. Isa ja ema räägivad vaheldumisi rasedusele eelnenud ajast ning Juniperi sünnile järgnenud kogemustest. Nad on julgenud kirja panna mõtteid ja tundeid, mis on nii ehedad, et ei saa kedagi külmaks jätta. Näiteks räägib Thomas sellest, kuidas ta poes suhkrupakki nähes nuttis, sest see oli sama raske kui ta vastsündinud tütar; kuidas nad suuri ja õigeagseid imikuid tigeda pilguga vaatasid; surnud lapsest Juniperi kõrvalkuvöösis ja paljust muust.  Juniperi lugu oli õnneliku lõpuga, ta paranes ja kasvas ning sai koju. Raamatus pole palju pilte, kuid Youtubest otsides leiab pere kohta videosid.  
Arvasin, et olen piisavalt tugev selle raamatu lugemiseks, aga ilmselgelt eksin, sest isegi kuigi mul pole enneaegsete lastega kogemusi, suutsin ma emana nende inimeste valu ette kujutada. Seega, taskurätid olgu käepärast ja rasedad ärgu lugegu.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5