S.K. Tremayne "Ice Twins"

Veel aasta eest olid Angus ja Sarah koos oma identsete kaksikutest tütardega Lydia ja Kristiega õnnelik perekond. Kuid siis juhtus Lydiaga õnnetus ja ta suri. Iga pereliige püüab kaotusvaluga omamoodi toime tulla ja nö. uue alguse saamiseks kolivad nad Anguse vanaema käest päritud väikesele Šoti saarekesele. Vanemate õudusunenägu pole veel läbi kui alles jäänud tütar hakkab rääkima, et tegelikult suri hoopis Kristie. Kas võib tõesti olla, et nad ei suutnud lastel vahet teha ja matsid vale? Kus on tõde ja mis tol saatuslikul päeval tegelikult juhtus?

Väga põnev raamat, mis paneb tegelastele kaasa tundma, kuid raamatu lõppedes piinas mind tõsiselt tunne, et olen sedalaadi lõppu juba kord lugenud.  Tükk aega nuputasin, mida see mulle meenutas ja välja mõtlesin - "Tüdrukut rongis". Ma ei lasku siinkohal detailidesse, sest ei taha kellegi teise lugemiselamust rikkuda, aga oleks huvitav teada, kas kellegil teisel sama tunne tekkis.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Eisige Schwestern"

Amy Tan "Kitchen God's Wife"

See on teine raamat, mida ma Amy Tani sulest lugenud olen. Esimene oli "Õnnerõõmu klubi" ja need kaks raamatut on väga sarnased. Mõlemas on juttu hiina naistest, kes peale Teist maailmasõda kodumaalt lahkusid ja ameeriklastega abielludes USA-sse kolisid. Elu Hiinas oli raske, sealsed abikaasad tõprad ning suhted Ameerikas sündinud tütardega keerulised, sest viimased ei tea ema läbielamistest ning ohverdustest midagi.

Kuigi mul oli algselt plaanis raamat läbilugemata raamatukokku tagasi viia, võtsin selle viimasel minutil kätte ning lugesin kiiresti läbi. Kiiresti mitte seepärast, et üle rea lasin, vaid seepärast, et see on hea raamat. Hoopis teistsugune kui ma viimasel ajal lugenud olen.  

eesti keeles: "Köögijumala naine"

saksa keeles: "Die Frau des Feuergottes"

Susan Ee "Penryn and the End of Days I-III"

Penryni maailmalõpu triloogiasse kuuluvad:

1. "Angelfall" 

Kuus nädalat tagasi saabusid maa peale inglid, kes tõid endaga kaasa hävingu ja kaose. Endisest elust pole enam midagi järel, linnad on laastatud, kodud hävinud ja paljud inimesed on tapetud. Teismelise Penryni õlgadele on jäänud vaimuhaige ema ning halvatud õe eest hoolitsemine. Kui inglid Paige'i röövivad,  annab Penryn endale lubaduse õde üles leida.

Raffe on ingel, kelle tiivad inglitevahelises arveteklaarimises maha raiuti. Penryn päästab Raffe ning kuigi tal on inglist kahju, loodab ta, et mees aitab tal Paige'i otsida. Juhuks, kui Raffe pole vabatahtlikult nõus abistama,  hoiab Penryn ta tiibu tagatiseks. Nii suunduvadki nad õe ning arsti otsingule, sest keegi peab ju tiivad Raffele selga tagasi õmblema. 

2. "World After"   

Suur osa teisest raamatust on täis ülipikki, põhjalikke ning võikaid kirjeldusi eksperimentidest, mida inglid inimestega teevad. Raffest pole eriti midagi kuulda, ainuke, mida me temast teada saame, on tagasivaatena minevikule. Penryn leiab õe üles, kuid tüdruk pole enam endine, sest inglid on ta peal katseid teinud.  

3. "End of Days"  

Jätkab teise osa liini - üleliia palju vägivalda ja ei mingit romantikat. 

Nende raamatute puhul tundus ühise postituse tegemine mõtekam, sest lugesin need üksteise järel ja ka ülevaade on nii terviklikum.
Esimene osa oli päris hea. Ma polnud inglite temaatikat sellisel kujul enne lugenud, tavaliselt on nad ikka head. Kuigi baas oli täiesti olemas, oli romantikat vähe, kuid arvestades, et tegemist on noorteraamatuga ("Videviku" autori sõnul ei tohi selle eagrupi raamatutes seksi olla) ning kaks osa olid veel ees, siis ma eriti ei muretsenud.
Teine osa oli ilmselgelt natsitemaatikast ja dr. Mengelest mõjutatud ning lugemine nõudis tõsist pingutust. Ainukesed, mis mind raamatu juures hoidsid, olid tagasivaated Raffe minevikule.
Kolmandat osa lugedes olin ma juba igasuguse lootuse, et asi muutub paremaks ja lool on õnnelik lõpp, kaotanud. Kirusin autorit, kes paneb peategelasteks kaks inimest, kellel pole ta enda sõnul mitte mingisugust võimalust koos olla. Ma olin juba nii kindel, et oleksin viimastel lehekülgedel toimuva äärepealt lugemata jätnud. Õnneks siiski lugesin ja see oli kui lohutusauhind, et ma need kolm raamatut läbi sain. Nüüd võiks tulla neljas osa, mis siis juba õnnelikum on.
Kuigi see võib nii kõlada, polnud see sari veel kõige hullem, mida ma lugenud olen. Idee oli hea, aga ma tõesti ei saa aru, miks peab noorteraamat olema nii vägivaldne. Mis loogika see on, et intiimsust olla ei tohi, aga vägivalda nii palju kui autor suudab välja mõelda. Lisaks, ei tulegi kohe meelde, kas on olemas mõni teine naispeategelane, kellel on nii palju pereprobleeme. See peast segase ema liin oli juba tõesti üleliia.
Kas ma loeksin neljandat osa ka, kui see ilmuks? Arvatavasti, sest nüüd on lootus õnnelikule lõpule jälle olemas.

1. "Angelfall"   saksa keeles: "Angelfall"   eesti keeles: pole ilmunud
2. "World After"    saksa keeles: pole ilmunud   eesti keeles: pole ilmunud
3. "End of Days"   saksa keeles: pole ilmunud   eesti keeles: pole ilmunud

Ursula Poznanski "Erebos"

Ühes Londoni koolis levitatakse arvutimängu nimega Erebos, mis tekitab tõsist sõltuvust kõigis selle mängijates.  Erebose reeglid on karmid: mängijal on ainult üks võimalus mängida ja võita, mängima peab alati üksinda ning mängust ei tohi kellegile rääkida. Erinevalt tavalistest arvutimängudest suhtleb Erebos oma mängijatega ning jagab neile ülesandeid, mida tuleb reaalses elus täide viia. Mõne mängija jaoks põimuvad väljamõeldu ja tegelikkus lõpuks nii tihedalt, et piir hägustub ja kaob. Jätan oma analüüsis kõrvale fakti, et autor kirjutab nii põnevast mängust, mida ma arvutimänge mittemängijna kohe katsetada tahaks (välja arvatud ülesannete täitmise osa). Poznanski käsitleb teemat, mis on tänapäeva maailmas, kus paljud inimesed ei suuda oma telefone söögilauaski käest panna, väga tõsine. Need teismelised on nii tugevas mängusõltuvuses, et reaalne maailm ei eksisteeri enam. Järgmise astme saavutamine ja edasimängimise iha on nii suured, et selle nimel ohverdatakse kõik pärismaailma moraalsed tõekspidamised. Tappa õpetaja, vigastada kaasõpilast? Miks ka mitte? Minategelane kaalubki  päris tõsiselt mõrva, sest inimese surm pole Erebose jätkamise nimel ju kuigi suur ohverdus.

Raamatu ülesehitus on põnev. Kui Nick muutub tegelaseks mängus, siis samastub ka lugeja temaga, me oleksime samuti otsekui mängus sees ja elame kõike läbi. Alles siis kui me mängimist kõrvalt näeme, saame aru, et tegelikult tähendab see klaviatuuril trükkimist ja nuppude vajutamist.

Kuigi raamat "Erebos" on mängule sarnaselt väga sõltuvust tekitav, iga hinna eest tahad edasi lugeda ja ahmid endasse igat lehekülge, jäi lõpp minu jaoks natuke nõrgaks. Ma saan aru tehisintellekti põhimõttest, kuid ausalt, sellise põneva ülesehituse peale ootasin paremat selgitust.

eesti keeles: "Erebos"
saksa keeles: "Erebos"

Stacy Schiff "The Witches: Salem, 1692"

1692. aastal hukati Salemis, Massachusettsi osariigis, kahtlustatuna nõidumises 14 naist, 5 meest ja 2 koera. Väidetav nõidumine leidis aset jaanuaris, esimene "nõid" poodi üles juunis ja viimane sama aasta septembris. Polegi päris täpselt teada, kui paljusid inimesi nõidumises süüdistati, kuid arvatavasti jääb see arv 144-185 vahele, noorim neist oli viiene, vanim kaheksakümneaastane. 

Salemi nõiajaht on ajaloo must häbiplekk, millest on palju räägitud, kuid ka sündmuste toimumise ajal vähe kirjutatud. Kuidas ja miks selline massihüsteeria toimuda sai, seda Stacy Schiff oma raamatus analüüsibki.
Autor pakub välja mitmeid põhjuseid. Esiteks, pidagem meeles, et puritaanid tõid oma usu ja ebausu Inglismaalt kaasa. Kodumaa vahetusega ei muutunud arusaamad, st kui nad uskusid ebaloomulikku seal, siis tegid nad seda ka uuel mandril. Ameerikast leidsid nad eest maa, mis neid tegelikult ei oodanud, elu oli raske ja ohtlik. Kohalikud indiaanlased võisid iga kell ootamatult sisse astuda või halvemal ka juhul rünnata. Paljud asjaosalised olid indiaanlaste käe läbi oma sugulasi kaotanud. Näiteks tapsid nad nõiajahi esimese süüdistaja Abigail Williamsi vanemad. Sellised läbielamised mõjutavad inimesi. Kui indiaanlased olid tugev vaenlane ja nende vastu oli lihtsalt elanikul raske võidelda, siis nõiad olid hoopis "kättesaadavamad" ja nende vastu sai midagi ette võtta. 
Puritaanide elu oli värvitu ja arvatavasti ka üsna rõõmutu.  Enamik kalendris olevatest pühadest olid kaotatud ja lõbutsemist polnud ette nähtud.
Lugedes, milliseid lubatusi kurat inimestele jagas, siis näeme, et inimesed unistasid ilusatest asjadest, värvidest ja reisimisest. Puudu oli turvatundest ja tähelepanust. Kas oli nõiajahihüsteeria üks võimalus meelelahutust leida?
Tüdrukute käitumise osas, mida 17. sajandi inimesed äranõiutuna kirjeldasid, pakutakse põhjuseks nii näitlemist kui ka haigusi.

Lugemise mõttes on natuke veniv, sest paks raamat on suuremas osas täis kirjeldusi nõiaprotsessidest ja mis parata, lõpuks muutusid need üsna sarnasteks. Analüüsi ja tausta osa olid huvitavad, kuid kui sa lugejana otsid jõhkraid piinamise kirjeldusi ja ilukirjanduslikku lugemist, siis see raamat pole sinu jaoks. "The Witches" on ajalooline kirjeldus.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Celia Rees "Sorceress" (II)

"Sorceress" on järg sama autori raamatule "Witch Child", millest kirjutasin siin.

Tegevustik on hüpanud käesolevasse aega ning peategelasteks on indiaani tüdruk Agnes Hearne, kes on Bostonis kolledžitudeng. Ta lõpetas just raamatu "Witch Child" lugemise ning kahtlustab, et selle peategelane Mary on tema esiema. Agnes võtab ühendust raamatu lõpus mainitud uurija Alison Ellmaniga ning pöördub viimase ärgitusel täpsema info saamiseks oma tädi M-i poole. 

Tädi M on indiaanihõimu šamaan, kes aitab Agnesel vaimudeilma rännata ning Mary loo lõpuni rääkida. Saame teada, et pärast puritaani külast põgenemist jõudis Mary indiaanlaste juurde. Ta abiellus, sai kaks last ning oli sõja puhkedes sunnitud Kanadasse põgenema. Mary kaotas oma lähedased ning kolmandat korda otsast alustades, sai temast kuulus ravitseja.

Ainuke, mille eest ma tõesti plusspunkte annaks, oli autori idee, kuidas kaks raamatut omavahel ühendada, selline üks raamat teise sees, oli päris uus lahendus. Kui see kõrvale jätta, siis oli järg minu silmis viletsam.  Esiteks oli see vaimude maailmaga ühendusse astumine veider. Teiseks, eelmise raamatu päevikvorm töötas minu jaoks paremini, sissekanded olid kompaktsemad ja selle võrra ka mõjuvamad. Antud raamat kasutas jutustamisvormi ja see oli kohati lohisev ja igav.
Minu jaoks kandis "Sorceress" vaid seda väärtust, et sain teada, mis Maryst ja teistest esimeses raamatus mainitud inimestest edasi sai. Kui ma oleksin neile küsimustele juba eelmises raamatus vastused saanud, siis oleksin teise osa juba esimeste lehekülgede järel pooleli jätnud. 

eesti keeles: "Nägijanaine"

saksa keeles: "Hexenschwestern"

Celia Rees "Witch Child" (I)

Mary Newbery elab koos oma vanaemaga Inglismaal. Kui vanaema nõidumises süüdistatuna hukatakse, on loogiline arvata, et Maryt ootaks ees sama saatus.  Õnneks pakub salapärane tundmatu naisterahvas talle võimalust uue nime all, puritaanidega koos, Uude Maailma (Ameerikasse), välja rännata. Mary võtab pakkumise vastu ja loodab uues kohas elu otsast alustada, kuid näib, et minevik ei taha temast lahti lasta. Ta jääb teistele elanikele võõraks ning kui paar kohalikku tüdrukut nõidumisega tegelevad, on Mary ideaalne süüdistusobjekt.
Raamat lõppeb viimaste päevikusissekannetega, mille on tundmatu inimene kirjutanud 1660. aastal. Saame teada, et Maryl õnnestus külaelanike viha eest põgendeda, kuid kuhu, seda pole täpsustatud.
Pealkirja järgi võiks ekslikult arvata, et tegemist on võlukunsti raamatuga, kuid see on tõest päris kaugel (tõsi, Mary on tõepoolest nõid, kuid see pole loos põhiline). Autor on arvatavasti saanud inspiratsiooni  Salemi nõiajahist ja kirjutanud ajaloolise noorteraamatu, mis kirjeldab tolleaegset elu-olu, arusaamu ning sündmusi. Iseenesest hea ja hoogne lugemine, kohati võibolla natuke liiga lihtsustatud, kuid annab siiski hea ettekujutuse võõrvihast ja massihüsteeriast, mis elanikke Maryt süüdistama pani. Kõik, mis on võõras ja arusaamatu, pole automaatselt paha, kuid 17. sajandi puritaanid seda ei teadnud.

eesti keeles: "Nõialaps"
saksa keeles: "Hexenkind"