Niklas Natt och Dag "The Wolf and the Watchman" (I)

Objektiivselt võttes on tegemist 18. sajandi Stockholmis asetleidva ajaloolise kriminaallooga. Jõest leitakse mehe surnukeha, ohvri käed-jalad-keel on ära lõigatud ning silmad välja torgatud. Juhtumit hakkavad uurima tiisikushaige jurist Cecil ning vahimees Mickel Cardell, kelle olude sunnil tekkinud koostöö on ebaharilik ja ootamatu, sest neil kahel pole mitte midagi ühist.

Sündmusi ei esitata kronoloogilises järjekorras ning lahenduseni jõudmine võtab aega, tervikpildi saamiseks tuleb raamat lõpuni lugeda.
Kuigi huvitav, oli mul paaril korral tunne, et panen raamatu käest ja enam kätte ei võtagi. Arvasin, et olen karastanud lugeja, kel süda nii kergelt pahaks ei lähe, aga 18. sajandi Stockholm on autori kirjelduses ikka väga jälk ja räpane koht. Igasugu kehavedelikud, ekskremendid, muda, sopp ning mustus on vaid väike osa jälkustest, millega lugeja üle kallatakse. Mul on väga hea meel, et raamatud sisule vastavalt ei lõhna, muidu ei saanuks ma seda üldse lugeda või toas hoida.
Lõppkokkuvõttes mulle väga meeldis, kuid nõrganärvilistele ei soovitaks, sest "ilusat" lugu siit ei leia. Õhustiku poolest sarnaste raamatutena tulevad meelde Patrick Süskindi "Parfüüm", Robert McCammoni  "Speaks the Nightbird" ja Oliver Pötzschi timukatütre sari. 

Muide, vaatasin Goodreadsist järgi, et teine osa, "1794" ilmus rootsikeelsena 23. septembril, nii et jääb üle vaid tõlget oodata.

pealkiri: "The Wolf and the Watchman"

autor: Natt och Dag, Niklas

keel: inglise

kirjastus: John Murray

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 416
ilmumisaasta: 2019

ISBN-10: 1473682126
ISBN-13: 9781473682122
  

eesti keeles: "Stockholm 1793"

saksa keeles: "1793"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

Luca D'Andrea "Kurja loomus"

Jeremiah Salinger on New Yorgist pärit filmistenarist, kelle naine Annelise kasvas üles väikeses, Põhja-Itaalia, Alto Adige/Lõuna-Tirooli piirkonnas asuvas Sibenhochi mägikülas. 2012. aasta detsembris otsustavad nad mõneks kuuks aja maha võtta ja kolivad koos tütre Claraga Siebenhochi.
Kohapeal olles, märkab Jeremiah taevas tulipunast helikopterit, millest areneb idee teha uus dokumentaalsari kohalikust Dolomiitide Mäepäästeteenistusest. Kahjuks juhtub "Mägede inglite" filmimise käigus traagiline õnnetus, mille ainsaks ellujääjaks on Salinger.
Meest vaevavad süütunne ning meenutused mägedes elutsevast Koletisest. Ta ei leia kuskilt rahu ning kui ta kuuleb 1985. aastal Bletterbachi kanjonis aset leidnud kolmikmõrvast, mille sooritajat pole senini tabatud, siis hakkab ta seda juhtumit oma käe peal uurima. Kohalikud ei taha aastate eest toimunust rääkida, kuid järk-järgult jõuab ta ikkagi tõeni.

Raamat võidab hästi valitud tegevuskohast. Ühelt poolt mägiküla, väike kogukond, kus kõik tunnevad kõiki, võõraid omaks ei võeta ning toimib elanike vaheline ringkaitse. Teisalt kohalik loodus ja mäed, mille taustal inimene tundub nii väikse ja vähetähtsana. Täiesti usutav, et neis mägedes võib midagi ebaloomulikku peidus olla.
Minu esimene etteheide tuleb aga kaaneteksist.* Nimelt on seal märgitud, et lõpplahendus tuleb viimastel lehekülgedel ja just siis tulebki, nagu lubatud, suur pööre. Siinkohal on aga rõhk "nagu lubatud", sest sisututvustuse põhjal oskasin seda juba oodata ja üllatusmoment kadus.
Teiseks segas mind see pidev tähtede loendamine. Lapsevanemana saan aru, aga lugejana läks lõpuks natuke tüütuks. 

Huvitav raamat oli, autor jooksutas mind nii ühes kui teises suunas ning kohati olin žanripaigutuse osas päris nõutu. On see siis pigem õudukas või kriminull? Lugege teiegi ja saate ise teada. 

Mina lugesin eelkoopiat, kuid just ilmunud raamatu andmed on:

pealkiri: "Kurja loomus"
autor: D'Andrea, Luca

keel: eesti

kirjastus: Varrak 

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 384
ilmumisaasta: 2019

ISBN: 9789985347164
  

inglise keeles: "Beneath the Mountain"

saksa keeles: "Der Tod so kalt"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

*Mul puuduvad andmed, kas see lause jäi lõppvariandile sisse või mitte.

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Karin Slaughter "The Last Widow" (Will Trent IX)

Ma ei võta ühtegi raamatut kätte lootuses, et palun ole nii vilets, et saan ühe tigeda postituse kirjutada. Aga sel korral läks just nii, et midagi head öelda, nagu polegi.
Oi, kuidas ma seda raamatut ootasin, mängisin isegi ettetellimise mõttega, kuid otsustasin raamatukogu kasuks, no juhuks kui lõpp pole mulle meelepärane (pealkirja tõttu kartsin, et autor tapab Willi ära). Lugema hakates oli mul oli hea meel, et oma  raha ei raisanud, sest terve raamat on mu silmis läbikukkunud.
Miks ma siis sellele Goodreadsis vaid ühe punkti andsin? Esimesed leheküljed olid ju vaatamata Sarale-Willile ja roosamannavahule päris lootustandvad.
Esiteks otsustas autor stiili muuta ning ühte ja sama sündmust esitatakse erinevate inimeste vaatenurgast. Näiteks on Sara ja Will kuuris. Esmalt loeme sellest, mida Sara mõtles ning siis täpselt sama asja Willi seisukohast. Miks? Jäigi arusaamatuks, kas autor püüdis luua mingit pilti, nagu mõnikord teleekraanil tehakse, st mitu akent on korraga lahti ja igast neis erinev tegelane, samal ajahetkel või oli tal vaja lehekülgi täis saada. Mulle lugejana, oli see igal juhul tüütu. 

Teiseks, olgem ausad, ma lugesin seda sarja ikkagi Willi ja Sara suhte pärast. Käesolev on juba üheksas raamat ning tundub, et kõike neid kahte puudutavat olen juba erinevates variatsioonides eelnevatest raamatutest lugenud. Üks ei räägi, teine ei saa esimest rääkima panna; üks on rikas ja teine vaene. Willist on saanud midagi sülekoera laadset, Sara pole mulle kunagi päriselt meeldinud, raamatu lõpuks tundus mulle, et aktsepteerin ta ellujäämist vaid seetõttu, et ta surm teeks Willile liiga palju haiget.
Ahjaa, sisust ka. Nii palju kui ma väga ülevaatlikul lugemisel aru sain, röövivad white supremacy (valgete ülemvõimu uskuvad) kurjategijad Sara ning Will läheb teda päästma. Sara ema (see mutt käis mulle närvidele) arvates poleks ta kadunud väimees inimröövil muidugi üldse aset leida lasknudki. 

Nii, siinkohal lõpetan ma oma vahutamise nüüd ära. Näib, et olen oma arvamuses vähemuses, sest Goodreadsis on raamatul väga kõrge hinnang.

pealkiri: "The Last Widow"

autor: Slaughter, Karin

keel: inglise

kirjastus: William Morrow

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 446
ilmumisaasta: 2019

ISBN-10: 0062858084
ISBN-13: 9780062858085
  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Die Letzte Witwe"

Goodreadsi hinnag: 1/5 

Stephen King "The Institute"

"The Institute" on Stephen Kingi uusim teos. Läksin ilmumise päeval poodi, ostsin ja kohe ka lugesin. Ma ei saa lubada, et järgnev tekst mingilgi moel sisu ei avalda, seepärast lugege edasi vaid omal vastutusel. 
Neile, kes on vaadanud telesarja "Stranger Things", tuleb raamatu sisukirjeldus väga tuttav ette - on olemas salajane (valituse poolt finantseeritud), mille töötajad röövivad eriliste võimetega lapsi ja teevad nende peal katseid. Raamatu peategelaseks on üliandekas Luke Ellis, Instituudi töötajad tapavad ta vanemad ja viivad poisi endaga kaasa.
Seda tüüpi raamatuid kirjutaval autoril on mu arvates kaks võimalust. Esiteks, kas ta teeb õudust tekitava elemendi lugejale piltlikult öeldes puust ja punaseks või siis annab vaid suuna kätte ja laseb neil endil hirmuäratavat ette kujutada.
Antud raamatu puhul on härra King läinud viimast teed. Esmapilgul tundub see võrreldes mõne ta teise raamatuga isegi leebe. Ma ei ütle, et see kuidas Instituudi töötajad lastega käituvad või milliseid eksperimente tehakse, oleks kerge lugemine, kuid järele mõeldes, on nende inimeste arusaamad jubedamad, kui see, mis paberile jõudis. Nimelt seavad nad ühiskonna heaolu indiviidi omast kõrgemale, st kui nende laste anne (ja hilisem surm) päästab ülejäänud inimkonna mingist suurest katastroofist, siis on Instituudi tegevus igati õigustatud. 

Viimasel ei hirmuta mind ebaloomulikud olendid, vaid just pealtnäha normaalsed inimesed, kes lihtsalt, mingi idee nimel, segi keeravad. See raamat lähebki sinna kanti, sest kõiki kuritegusid soovitavad "tavalised" inimesed, kelle tegusid õigustab "õilsam" ja "kõrgem" eesmärk. Lugedes tekkisid paralleelid ka natside juutide hävitamisega ning doktor Mengelega.
Kuigi raamatus on üle 500 lehekülje, jäi see natuke pealiskaudseks, oleks võinud veelgi põhjalikumaks minna, kuid lõpplahendus üllatas mind.
Stephen Kingi fännile on see kindlasti kohustuslik kirjandust ja soovitada polegi vaja. Sobiks kindlasti ka neile, kes tahaks Kingi lugemisega algust teha, kuid on igasugu ebamaiste olendite tõttu, senini eemale hoidnud. Selles raamatus neid pole, on vaid eriliste võimetega lapsed.

pealkiri: "The Institute"

autor: King, Stephen

keel: inglise

kirjastus: Scribner

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 561
ilmumisaasta: 2019

ISBN-10: 1982110562
ISBN-13: 9781982110567
  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Das Institut"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

PS. Raamatu sisu pole kassidega mitte kuidagi seotud.

Carlos Ruiz Zafón "Vaimude labürint" I (Unustatud raamatute surnuaed IV)

Minu armastus Zafóni vastu sai alguse juba aastaid tagasi ning ta "Tuule vari" kuulub mu vaieldamatute lemmikute hulka. "Ingli mängu" lugesin samuti vahetult pärast ilmumist läbi, kuid "Taeva vang" jäi riiulile seisma. Lihtsalt seepärast, et see tundus pärast nii pikka ootamist, pettumustvalmistavalt õhuke. Neljanda raamatu ilmudes olin kahevahel. Ühelt poolt tahtsin muidugi teada, kuidas lugu lõppeb, aga samas ei tahtnud ka kohe lugeda, sest tegemist on ju vaid neljanda raamatu esimese osaga. Uudishimu võitis, kuid tulevastele lugejatele hoiatus, et esimene raamat lõppeb väga huvitava koha pealt.

Kuna pisidetailid olid mul ikkagi aja jooksul ununenud, siis lugesin eelmised kolm raamatut, enne käesoleva kallale asumist, (uuesti) läbi ja sellest oli palju kasu, sest viimases osas kohtume paljude eelnevalt tuttavate tegelastega.
Laias laastus võib öelda, et kui "Tuule vari" on Danieli lugu, "Ingli mäng" Danieli ema Isabella ja "Taeva vang" Fermini oma, siis "Vaimude labürindis" keskendutakse Aliciale. Sündmused leivad aset 50ndate aastate Hispaanias. Alicia töötab salapolitseis ning enne erruminekut, on tema viimaseks ülesandeks, otsida üles Hispaania kultuuri- ja haridusminister Mauricio Valls. Valls oli Teise maailmasõja ajal Montjuici kindluse vangalülem, samas hoiti vangis ka David Martini ja Victor Mataixit.
Sarja lõpuraamat on esimesest nii erinev. Ei ole enam mingit maagilist  ja müstilist maailma, on vaid julm Franco-aegne Hispaania. Tundub, et isegi raamatud ei paku enam seda peidupaika, mis varem ja kirjanikud on kadunud või surnud. Sisust täpsemalt rääkida nii, et ma kellegi lugemiselamust ära ei rikuks, on raske, sest palju toetub eelnevale ja järkjärgult koorub välja ka uusi saladusi ning tegelaste vahelisi seoseid.
Eraldiseisvana seda raamatut lugeda ei tasu, sest isegi kuigi Zafón on ülihea,  ei saa te lihtsalt mitte midagi aru. Lugege ikka eelnevad ka, aeglaselt ja naudinguga. Mõnda kirjanikku lihtsalt ei saagi kiiresti ja üle rea lugeda, Zafón kuulub mu silmis nende hulka.

pealkiri: "Vaimude labürint" I

autor: Zafón, Ruiz Carlos

tõlkija: Kolli, Eva

keel: inglise

kirjastus: Varrak

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 400
ilmumisaasta: 2019

ISBN: 9789985344965
  

inglise keeles: "The Labyrinth of Spirits"

saksa keeles: "Das Labyrinth der Lichter"

Goodreadsi hinnag: 5/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***