26 jaanuar 2015

Kerrelyn Sparks "How to Seduce a Vampire (Without Really Trying)" (Love at Stake Series 15)

Lühikokkuvõte:
Vampiir Zoltan Czakvar otsib juba 800 aastat oma isa mõrtsukat. 
Neona otsib meest, kes talle tütre kingiks.
Need kaks saavad kokku ja mõlema probleemid saavad lahenduse. 
Kas teiega juhtub mõnikord nii, et loete raamatuid, mille puhul teate juba ette, et midagi head ees ei oota, kuid teil on mälestused sama kirjaniku eemistest raamatutest ning loodate, et ehk läheb sari kunagi uuesti paremaks? Mul on täpselt selline suhe Kerrelyn Sparksi "Love at Stake" sarjaga. Esimesed raamatud olid hea meelelahutus, aga mida raamat edasi, seda hullemaks läheb. Ilmselgelt on ideed juba ammu otsa saanud, autori kondikava on küll alati sama (M ja N elavad elu, millest on armastus puudu; M ja N kohtuvad; N puikleb vastu; mõlemad avastavad, et ei suuda teiseta elada; N röövitakse ja M päästab ta ning koos ratsutatakse päikeseloojangu poole), kuid sinna ümber liha kasvatamine enam ei õnnestu. 800 aastane vampiir kingib naisele Hello Kittyga käekella???
Ma annan alla, seda sarja kirjanikul enam päästa ei anna.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Boel Westin "Tove Jansson Life, Art, Words"

See on raamat soomerootsi kirjanikust ja kunstnikust Tove Marika Janssonist (1914 – 2001). Ta vanemateks olid skulptor Viktor Jansson (Faffan) ning Signe Hammarsten-Jansson (Ham). Pärinedes kunstnike perest oli loomulik, et ka Tove lapsest peale pliiats käes asjatas, joonistas ning raamatuid kirjutas. Enamikele, seal hulgas ka mulle, on ta tuttav vaid Muumide maailma loojana, kuid tegelikult on tema loomingu nimekiri hoopis pikem.
Ütleksin, et see polegi mitte niivõrd eluloo raamat kui Janssoni tööde analüüs. Kui sind huvitab, kust ta ideid sai ja kuidas mõte liikus, siis siit saad vastuse. Eraelu osa on loomulikult ka olemas, kuid põhirõhk on töödel.
Raamat on tihedat teksti täis, kuid kuidagi rõõmutu. Lugeda oli nii ja naa, kohati huvitavam, siis jälle igavam.  Jääb mulje, et Jansson ei teinud oma elus muud kui töötas. Armastus küll tuli, aga rõõm?
Sama autori teisi kirjutisi ma kätte ei võtaks, ta pole halb kirjanik, kuid stiil ei istu mulle eriti.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

25 jaanuar 2015

Lois Lowry "The Son" (Giver Quartet IV)

"The Son" on "Andja" neljaosalise sarja viimane raamat* ning peateglaseks on Claire ehk Gabrieli sünniema.
Raamat on jagatud kolmeks osaks. Esimeses neist toimub tegevus meile juba "Andjast" tuttavas ühiskonnas, kuid seekord näeme toimunud sündmusi läbi Claire'i silmade. Saame teada, et sünniemad on sõna otseses mõttes vaid vahendid uute laste saamiseks. Nad seemendatakse (kasutan seda sõna teadlikult) kunstlikult ja sünnitamise ajaks asetatakse naiste silmadele mask, et nad ei näeks vastsündinuid (ennetamaks tunnete tekkimist). Claire'i sünnitusel läheb midagi valesti, talle tehakse keisrilõige ning arvatavasti eemaldati emakas, sest ta arvatakse sünniemade seast välja ja saadetakse kalakasvatusse tööle.
Enne rasedust loobus Claire emotsioone allasuruvate pillide võtmisest, pole seda jätkanud ja nüüd igatseb ta oma poega, kelle kohta ta teab vaid numbrit, mille järgi last teiste imikute seast otsida. Nii palju kui võimalik, üritab ta poega vaatamas käia ja süles hoida. Üks raamatu valusamaid stseene on see, kui Gabrieli vabastamine on juba otsustatud ja kuigi laps nutab, ei pööra ükski töötajatest talle enam tähelepanu, sest mis mõtet sel enam on. 
Teine osa kirjeldab Claire'i elu pärast ühiskonnast põgenemist. Ta elab kalurikülas, mõtleb ikka oma pojale ja teeb kõik, mis võimalik, et külast lahkuda ja otsinguid jätkata. Osa lõppeb sellega, et Claire vahetab oma nooruse poja leidmise vastu.
Kolmandas osas on ta oma poja leidnud, kuid olles ise vana naine, pole ta julgenud talle kogu see aeg läheneda, vaid on juba aastaid kaugusest vaadanud. Nüüd on Claire suremas ja avaldab oma saladuse samas külas elavale Jonasele. Viimane räägib loomulikult Gabele, kes siis paha tehingutesõlmija üles otsib ja temaga võitleb. Gabe võidab ja Claire saab oma nooruse tagasi.
Mis seal salata, ootused olid väga suured ja pettumus veelgi suurem. Ma olen hingelt ikkagi romantik ja kujutasin ette, kuidas sari lõppeb sellega, et Jonas ja Claire leiavad üksteist ja siis koos Gabrieli kasvatavad. Naerge kui tahate, aga see oleks ikkagi parem lõpp olnud kui see, mida Lowry välja pakkus. Pool sellest raamatust oleks võinud vabalt olemata olla, teine osa oli täiesti mõttetu, sest põhirõhk on sellel, kuidas Claire kaljust üles ronimist harjutab. Võibolla oli sellel mingi sügavam mõte, mida mina lihtsalt ära ei tabanud, sest tahtsin ju edasi lugeda ja teada saada, kas Claire leiab Gabrieli või mitte. Jah, ma sain oma vastuse, et Gabriel ja Jonas jäid ellu, kuid lõpp oli nii fantastilise algusega seeriale siiski liiga nõrk.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

*Jah, teine ja kolmas osa on veel lugemata, aga plaanis küll. Neljanda võtsin kätte kahe põhjusel, esiteks on raamatud omavahel vaid lõdvalt seotud ja teiseks on just "The Son" keskendunud Gabrieli ja Jonase edasisele käekäigule ja see oli küsimus, millele tahtsin vastust leida.  
 

19 jaanuar 2015

Jessie Burton "The Miniaturist"

"A lifetime isnt enough to know how a person will behave" (Burton, Jessie, "The Miniatutist", lk. 235).

Tegelikult laenutasin seda raamatut raamatukogust koguni kaks korda. Esimesel katsetusel ei jõudnud avapeatükist kaugemale, sest see oli keeleliselt raskelt ja segaselt kirjutatud (pärast sain aru, et kirjeldatud sündmused toimusid ajaliselt hoopis raamatu lõpus ja loetu muutus arusaadavamaks). Teisel korral võtsin ainult seepärast, et Deborah Harkness (hariduselt ajaloolane ja ka üks mu lemmikkirjanikke) seda Amazonis soovitas:

My favorite book of the year, Burton’s novel tells the tale of a young woman named Nella Oortman, her promising marriage to one of the city’s wealthiest merchants, and a lavishly-decorated miniature replica of their Amsterdam house. Burton’s sumptuous language and gloriously detailed depiction of Dutch culture in the seventeenth-century creates an utterly believable yet thoroughly magical world thanks to her deft handling of prosaic details from daily life as well as a growing sense of mystery and wonder as the secrets of the household—large and small—are revealed.

Nooruke Nella saab värskelt abikaasalt Johannes Brandtilt pulmakingituseks nukumaja ja võtab ühendust miniaturistiga, kes peaks aitama tal seda sisustada (autor võttis oma raamatu aluseks reaalselt muuseumis oleva nukumaja ja ehitas loo sinna ümber). Esimene tellimus saabub soovitud esemetega, kuid siis muutuvad saadetised kummalisteks. Sisalduvad esemed ja nukud on ülidetailsed ning muutuvad vastavalt sündmustele, nt reaalselt tapetud koera kujule ilmub punane märk. Jääb mulje, et miniaturistil on, kas majas salakuulaja või on tal selgeltnägijavõimed. Teiseks selgub aja jooksul, et maja elanikel on palju saladusi. Johannes on homoseksuaal ning abiellus Nellaga vaid nö. katteks. Hüljatud armuke maksab kätte ja abikaasa mõistetakse surma. Johannese vallaline õde Marin on lapseootel ja sureb varsti pärast sünnitust. Lapse isaks on mustanahaline teener.
D. Harkness on sisu küll ilusti kokku võtnud, kuid rõhutab vaid raamatu häid külgi. Tõsi on, et kui esimesest peatükist mööda sain, siis oli raamat väga kaasahaarav, kuid siiski segane. See miniaturisti liin oli arusaamatu. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas autor üritas fantaasia romaani kirjutada või ajas lihtsalt asja segaseks. Natuke jäi mulje, et ta ise ei jõudnud samuti lõplikule otsusele.  Goodreadsist arvustusi lugedes sain aru, et lugejad jagunesitki kaheks, ühed, kes seda müstilisust väga nautisid ja teised, kes kirjutatust aru ei saanud. Mina kuulun ilmselt teise gruppi.
Seega, kui tahate head 17. sajandi ajastukirjeldust lugeda ja natuke segane sisu teid ei häiri, siis tasub kindlasti kätte võtta. On tõesti veider, et soovitan raamatut, mille süžeeliin on natuke segane, aga üejäänu on väga hästi kirjutatud ja mul oli raske raamatut käest ära panna.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Magie der kleinen Dinge" (ilmub 16.03.2015)


16 jaanuar 2015

Lois Lowry "The Giver" (Giver Quartet I)

Kaheteistkümne aastane Jonas elab tuleviku ühiskonnas, kus inimeste elu on väga täpselt reguleeritud: 8 aastased loobuvad kaisuloomast, 9 aastased saavad ratta  ja 12 aastased saavad teada, millist ameti nad tulevikus pidama hakkavad.
Kehtib arusaam, et inimestele ei tohi anda võimalust valida, sest muidu valiksid nad valesti. Seepärast on olemas ametkond, kes kodanike elu väga täpselt reguleerib, nt valib kokkusobivad partnerid, et inimesed saaksid pereühingu (isa, ema, poeg ja tütar) luua. Lapse saamiseks esitatakse avaldus ja kui see täidetakse, siis eraldatakse perele laps, kelle emaks on "sünniema" ameti saanud tüdruk (igaüks neist sünnitab kolm last ja siis määratakse füüsilisele tööle kuskil madalmas asutuses). Vanad inimesed ja ühiskonda mittesobivad inimesed "vabastatakse", mis ametlikult tähendab nende saatmist "kuhugi mujale", tegelikkuses aga mürgisüsti. 
Ametite jagamise tseremoonial saab Jonas teada, et tema tulevaseks tööks on Mälestuste saaja, st ta kannab endas terve inimkonna ajalugu. Kohtudes eelmise sama ameti pidaja ehk Andjaga, saab ta teada, et oli/on olemas maailm, milles mitu põlvkonda inimesi elavad koos, mitte pole üksteistest eraldatud, inimestel on mälestused, armastus ja ehtsad emotsioonid ning ümbritsev on täis värve ja ebakorrapärasusi. Seni polnud ta ühiskonnas kunagi kahelnud, kuid nüüd on ta teistest liikmetest erinev, sest teistel puuduvad mälestused minevikust.
Jonase isa töötab vastsündinute eest hoolitsejana ja üheks tema hoolealuseks on väike Gabriel, kelle tulevik on segane, sest ta ei maga öösiti ja seega ei sobi teiste hulka. Isa toob ta endaga koju kaasa ja kui Jonas Gabrieli eest hoolt kannab, siis magab laps ilusti. Tänu kodusele hoolitsusele saab Gabe aasta pikendust ja näib, et vabastamine teda ei ohusta, kuid kui Jonast ühel öösel pole, siis laps nutab ega rahune ja ta otsustakse vabastada.
Selleks ajaks on Jonas aga juba koos Andjaga otsustanud, et tal on aeg põgeneda ning otsida üles väljaspool elavad inimesed. Kui Jonas saab teada, et Gabriel kavatsetakse surmata, võtab ta lapse ja põgeneb. Raamatu lõpp jääb lahtiseks, jääb arusaamatuks, kas nad jäid ellu või mitte.  
Olen sellest raamatust eemale hoidnud, sest mingi hetk sai mul igasugustest alternatiivsetest tulevikumaailmadest lihtsalt isu täis, aga kui "The Giver" raamatukogus vastu vaatas, siis mõtlesin laenutada ja lugeda. Olin täiesti haaaratud. Originaalis on see mõeldud lasteraamatuna, kuid täiskasvanuna näed ja loed seda hoopis teisiti. Mõnede stseenide puhul ei suutnud ma nuttu tagasi hoida, sest autor on loonud maailma, mis on säilitanud ja elustanud arusaamu, mis on minu põhimõtete ja  arusaamadega täiesti vastuolus. Niipea kui olin raamatu lõpetanud, jooksin arvuti juurde, et vaadata, mis tegelastest edasi sai, kas nad jäid ellu või mitte. Jäid.
Ääremärkuse korras - selle ühiskonna puhul jäi mulle täiesti arusaamatuks, miks see üldse olemas oli. Mis mõtet on elul, kus sa vaid tundetu objektina funktsioneerid ja punktist A punktist B liigud. Kui sul pole mälestusi ja tundeid, kui sinu eluks on vaid töö ja reeglite täitmine. Siinkohal mõtlevad lugejad kindlasti, et selliseid inimesi on ju ka praegu olemas, kas minu arvates on nende elud mõttetud? Ei, seda ma ei arva, ma ei võta endale õigust teiste elude väärtu(setu)se üle otsustada, pealegi on meie ühiskond raamatust kirjeldatust väga-väga kaugel. Ja kui järele mõelda, siis on see minu kui väljaspool seisja hinnang, selle sees elaja teab kindlasti väga täpselt, miks ta olemas on ja ei näe selles, midagi kummalist.  

eesti keeles: "Andja"
saksa keeles: "Hüter der Erinnerung"

Raamatu põhjal on valminud ka film, mis tuli välja eelmisel aastal.



09 jaanuar 2015

Ken Follett "Fall of Giants" (The Century Trilogy I)

"Fall of Giants" on Folletti sajandi triloogia avaraamat ja katab eelmise sajandi alguse põhisündmusi nagu Esimene maailmasõda ja Oktoobrirevolutsioon. Peategelasi on palju, nad on pärit erinevatest riikidest ning mitmekesise taustaga. Põhilised on Krahv Fitzherbert (Fitz) ja tema õde Leedi Maud Fitzherbert, Ethel Williams (Fitzi majahoidja) Inglismaalt; Walter von Ulrich Saksmaalt; vennad Grigori ja Lev Peshkov Venemaalt ning Gus Dewar Ameerikast. Kõrvaltegelasi ma siinkohal nimetama ei hakka, sest neid on liiga palju.
Üldiselt mulle Follet ajalooliste romaanide kirjanikuna väga meeldib, tema "The Pillars of the Earth" ja "World Without End" kuuluvad mu vaieldamatute lemmikute hulka. Käesolevas raamatus olin pettunud. Mulle on kuskilt meelde jäänud, et ta paneb suurt rõhku ajaloolisele täpsusele ja seda on raamatust aru saada. Suur töö on ära tehtud, kuid tulemus on lugemiseks kuidagi igav. Mul oli ainult hea meel, et sõda kauem ei kestnud, sest muidu oleks raamat veelgi paksem kui 1000 lehekülge olnud. Teine probleem on tegelastega. Kuna tegevustik areneb täpselt nii nagu ajalooliste sündmuste põhjal arvata võiks, siis pole erilisi üllatusi mitte ühegi tegelase puhul, kuid lisaks on nad ka ebausutavad, stereotüüpsed ja pinnapealsed, mõned isegi ebameeldivad. Krahv teeb oma majahoidjale lapse - üllatus? Ameerikasse põgenenud pisisulist ei saagi ausat kodanikku vaid hoopis suurem kurjategija - ettearvatav? Jääb mulje, et Follet räägib pigem sündmuste kui inimeste lugu, tegelased on vaid selleks sisse pandud, et juhtunut lugejatele lähemaks teha. 

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Sturz der Titanen" (Jahrhundert-Trilogie, Band 1)