Robin Hobb "Assassin's Apprentice" (Farseer I)

Raamatu minakangelane Fitz on prints Chivalry sohilaps, kes võetakse väikelapsena õukonda ja antakse tallimehe hoole alla. Päritolu tõttu on ta kõigist teistest madalamal ning keegi ei oskagi temaga midagi peale hakata. Lõpuks otsustab kuningas Shrewd, et Fitz peab õppima salamõrtsukaks, kes käsu peale tülikad inimesed vaikselt kõrvaldab. Fitz on kuningale lojaalne ja täidab kõhklematult kõik surmaotsused, kuid mis saab siis, kui talle antakse käsk tappa inimene, kes tema arvates seda ei vääri?

"Assassin's Apprentice"  istus mu raamaturiiulil aastaid, ostsin kunagi kellegi soovituse peale ja kuigi proovisin mitmel korral lugemist alustada, ei tahtnud see kuidagi edeneda, ikka ja jälle jätsin pärast mõnda lehekülge pooleli. Ma ei teagi täpselt, mis mind seekord seda uuesti kätte võtma sundis, kuid lõpuks ometi sain sellest surnud punktist üle ja lõppkokkuvõttes nautisin kirjutatut väga. Ainuke etteheide raamatule olekski, et see läheb aeglaselt käima ja võtab aega, enne kui lugu huvitavaks läheb, kuid kui oled juba kord lugemise sees, siis on raske käest ära panna. Vaatasin juba järele, et sarjas on veel palju raamatuid ja nii jätkub lugemisrõõmu kauemaks.

eesti keeles: "Salamõrtsuka õpilane I ja II"

saksa keeles: "Der Weitseher"

Goodreadsi hinnang: 4/5

Reeli Reinaus "Verikambi"

Raamatu sisututvustus on ülipõnev ja ma ootasin kannatamatult, millal saan alustada.

Neli keskkooliõpilast – Kirke, Joonas, Gustav ja Elina – eksivad metsas matkates ära ja on sunnitud veetma öö mahajäetud veskis. Kui hommik koidab, on kõigil hea meel sellest kõhedust tekitavast kohast pääseda, ent miski pole enam endine. Joonas on võtnud veskist salaja kaasa vana fotoalbumi ja sealt leitud pilt tundmatust tüdrukust põhjustab temas hirmu, mida ta seletada ei suuda. Kirket haaravad tahtmatud kirjutamishood ja tal on tunne, nagu kõneleks tema kaudu keegi teine. Ainsana näib veskist ja seal toimuvast midagi teadvat Gustav, kuid temal on omad saladused, mida ta kiivalt varjab. Olukord võtab veelgi õudustäratavama pöörde siis, kui veskisse sattunud noor muusik kirjutab sellise hittloo, mis kohe kõigile mällu sööbib, ent tasahilju kuulajatelt mõistuse röövib. Mingid vanad ja vaevatud jõud on üles äratatud ning ihuvad kättemaksu selle eest, mis saadeti korda aastasadu tagasi. Keegi peab ebaõigluse eest maksma, aga kes?

... ja siis lugesin ma lauset:

"Veri aitab tal needuse vastu võidelda. Me ostame verivorsti."

Pidin naeru pärast diivani pealt maha rulluma.

See oli minu esimene kokkuvõtte Reeli Reinausi kirjutatuga ja kuigi mulle meeldis üle hulga aja eestikeelset noortekirjandust lugeda, siis on mul mõned etteheited ka. Esiteks pole "Verikambi" kuigi uudne ja originaalne. See on segu juba paljudest teistes raamatutest tuttavatest süžeeliinidest ja tulemus on natuke segane ning laialivalguv. Teiseks, mulle meeldib, kui isegi paranormaalse kirjanduse puhul on asi loogiline ja mõistetav, kuid antud raamatu lõpust jäi mulle mulje, et ka kirjanik ise oli segaduses ja ei teadnud, kuidas otsi kokkutõmmata. Lõpplahenduse tagamaad ja selgitused jäid nõrgaks (olen meelega natuke hägune, sest ei taha lõppu ette ära rääkida). Kokkuvõtteks ütlen, et lugeda oli hea, kuid minu jaoks jäi lugu natuke tooreks ja vajanuks põhjalikumat läbitöötamist.

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5 (raamat sai kõrged punktid ainuüksi seepärast, et tegemist oli kodumaise noorteraamatuga, inglisekeelse puhul oleksin andnud vähem)

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Benjamin Alire Saenz "Aristotle and the Dante Discover the Secrets of the Universe"

Ari (Aristotele) ja Dante on teismelised poisid, kes omavahel sõbrunevad ja üheskoos (oma kohta) maailma(s) avastama hakkavad. Ühelt poolt on nad väga sarnased - mõlemad on mehhiklased ja üksildased, teisalt aga väga erinevad. Ari on pere pesamuna, ta õed ja vend on palju vanemad. Vend on vangis ja sellega pere must lammas, kelle olemasolu ja vangisolemise põhjused on täielikult maha vaikitud. Emaga saab Ari hästi läbi, kuid isa on sõnaaher mees, kes sõjaveteranina oma deemonitega võitleb. Dante on üksik laps, pärit haritud perekonnast, ta loeb klassikalist kirjandust ja joonistab. Ta on oma olemuselt õrnem ja kuigi Dante väidab end tüdrukuid suudlevat, liigub ta eelistus selgemalt homoseksuaalsuse suunas.

Seda raamatut on raske hinnata. Tohutut vaimustust ma ei tundnud. See on hästi kirjutatud, autori sõnakasutus on lakooniline ja ilus, kuid lõpp oli minu jaoks natuke ebaloogiline. Ma ei tajunud nende kahe vahel romantilist armastust. Dante poolt küll, aga Ari oli oma seksuaalsuses hoopis enam kahevahel. Võib-olla nägid ta vanemad nende suhtes midagi enamat, mis minul lugejana märkamata jäi. Siiski, juba teemakäsitluse poolest soovitan seda raamatut lugeda, sest see on ilusti kirjutatud teismeliste eneseotsimise lugu. 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5 (tegelikult paneksin 3.5)

Matthew Jobin "The Nethergrim" (Nethergrim I)

Moorvales usutakse legendi vaprast rüütlist Tristianist, kes koos võlur Vithricuga aastakümneid tagasi kurja Nethergrimiga võitles ja võitis. Nüüd on vanad kangelased kadunud või surnud ja kui Nethergrim tagasi tuleb ning lapsi röövib, siis on nende päästmine Edmundi ja ta kahe sõbra õlul.  

Raamatu ilus kaanekujundus haaras pilku ja ma asusin lugema päris puhta lehena, teadmata ei sisust ega ka kirjanikust midagi rohkemat, kui kaanel kirjas. Esimesed leheküljed meenutasid  mulle väga Patrick Rothfussi stiili, kuid edasi lugedes selgus, et M. Jobin Rothfussiga samaväärne siiski pole. Ajastu tundub olevat sarnane, selles on maagiat ja salapära, kuid lugu liigub teosammul edasi. Kõik kolm peategelast - kõrtsiomaniku poeg Edmund, kes unistab võlukunstist, ori Tom ja hobusekasvataja poisilik tütar Katherine - on omamoodi kogukonda mittesobivad. Kirjanik on jätnud nad välja arendamata ja pealiskaudseteks,  lugejana jätsid nad mind külmaks. Ainuke, kelle suhtes ma midagigi tundsin, oli ori Tom ja seegi oli vaid kaastunne ta kannatuste tõttu.
Autori ainuke tark käik oli, et ta ei pannud tegevustikku ettearvatavas suunas liikuma, kui ta poleks seda teinud, siis ma arvatavasti teist osa isegi ei sirviks. Loos on potensiaali, kuid nüüd sõltub kõik teisest raamatust, kui see mulle muljet ei avalda, siis ma enam edasi ei loe.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5 

Erich Maria Remarque "Im Westen nichts Neues"

"Er fiel in Oktober 1918, an einem tage, der so ruhig und still war as der ganzen Front, dass der Heeresbericht sich nur auf den Satz beschränkte, im Westen sei nichts Neues zu melden.
Er war vornübergesunken und lag wie schlafend an der Erde. Als man ihn umdrehte, sah man, dass er sich nich lange gequält haben konnte; - sein Gesicht hatte einen so gefassten Ausdruck, als wäre er beinahe zufrieden damit, dass es so gekommen war." (lk. 199)

Eesti keeles on selle raamatu pealkiri "Läänerindel muutuseta" ja ma usun, et enamik inimesi on sisuga üldjoontes tuttavad, kuid meeldetuletuseks nii palju, et raamatu sündmused leiavad aset Esimese maailmasõja ajal ja jutustajaks on noor sõdur, kes läks sõjatandrile otse koolipingist. Läbi noormehe silmade avaneb lugejale pilt sõjaaja koledustest ja reaalsusest. Sõdureis pole enam ammu ei seiklusjanu ega heroismi, vaid üksnes meenutused minevikust ja unistused rahuaja tulevikust, lootus kõht täis süüa ning arusaamine kuivõrd mõttetu kogu see sõdimine on.
Minu esimene kokkupuude Remarque'ga oli aastaid tagasi keskkooli ajal. "Läänerindel muutuseta" kuulus kohustusliku kirjanduse hulka ning paljud (miskipärast arvan, et minagi) kirjutasid oma lõpukirjandi just selle autori töödele toetudes. Kuid mäletan, et Remarque'i ei loetud "tõsiseks" kirjanduseks, sest  seda lugesid ja armastasid vaid noored. Nüüd aastaid hiljem otsustasin, et proovin seda raamatut uuesti lugeda ja vaadata, kuidas tundub. Olin tõesti üllatunud, sest piinlik tunnistada, olin minagi  jäänud uskuma, et Remarque on kergem kirjandus. Raamatus kirjeldatud sõda toimus 100 aastat tagasi, aga see on üllatavalt ajatu teos, kirjeldatud emotsioonid on meisterlikult kirja pandud ja sarnased neile, mida võib lugeda tänapäevastest sõjaromaanidest.
Klassika, mida soovitan kindlasti (üle)lugeda.

eesti keeles:  "Läänerindel muutuseta"
inglise keeles: "All Quiet on the Western Front"

Goodreadsi hinnang: 5/5

Marie Rutkoski "The Winner's Crime" (The Winner's Trilogy II)

Käivad ettevalmistused kuninglikeks pulmadeks, sest Kestrel nõustus printsiga abielluma. Keset neid õnnelikke sündmusi on ta tegelikult täiesti üksi. Kestrel ei tea, keda võib usaldada ja keda mitte ning ta ei saa ka Arinile öelda, et ta abiellub vaid tema elu päästmiseks.
Tean, et see on väga lakooniline sisukirjeldus, kuid ma ei taha kellegi lugemiselamust ära rikkuda. Küll oleks aga minupoolne soovitus tulevastele lugejatele - võimalusel oodake ära, mil saate kõik kolm osa ühekorraga kätte, sest Rutkoski lõpetab oma raamatud nii, et peab kohe edasi lugema. Näiteks selle raamatu puhul piilusin ma lõpu enne ära nagu ma tihti teen ja see rikkus lugemiselamuse, sest teadsin, et saa veel lahendust vaid kurva õhkujäänud keskmise osa lõpu. Nüüd ootan kannatamatult, mil kolmas osa märtsi lõpus ilmub ja minu riiulisse jõuab. 

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5 (tegelikult ka väga hea, kuid esimesest natuke nõrgem, võimalusel paneksin 4.5). 

Edward Rutherfurd "Sarum"

Raamat käsitleb Inglismaa Salisbury piirkonna arengut 10 000 aasta vältel ja keskendub viie perekonna eludele mitmete põlvkondade jooksul.
Jagaksin "Sarumi" tinglikult kolmeks osaks - katedraali ehitamine ning sellele eelnevaks ja järgnevaks ajaks. Esimene osa oli põnev, sest ma polnud midagi samalaadset lugenud, kuid katedraali ehitamine oli juba Ken Folleti raamatutest tuttav (üksühele kattumist loomulikult polnud, kuid teatav sarnasus oli olemas) ning ka järgnevat ajaperioodi on mitmetes ajaloolistes romaanides juba põhjalikult kirjeldatud.
See oli mu esimene Rutherfurdi raamat ja valisin selle lugemiseks eelkõige seepärast, et Cornelia Funke "Ghost Knighti" sündmused leiavad aset Salisburys. Kahjuks ei saa ma öelda, et minust tema fänn saanud oleks. Tõsi, Rutherfurd oskab kirjutada, kuid ei tea, millal ära lõpetada. Kui üldiselt meeldivad mulle paksud raamatud väga, siis  "Sarum" oma 912 leheküljega oli liiga pikk ja veniv. Juba poole pealt läks mul järg käest ära, kes kelle järeltulija on ning ma sundisin end lõpuni lugema. Miks täpselt, et teagi, võibolla tundus, et kui olen juba üle 500 lehekülje läbi lugenud, siis peaks ka ikka lõpuni vastu pidama.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Sarum"

Goodreadsi hinnang: 3/5 (tegelik hinnang 2.5)

Sarah Dessen "Saint Anything"

Raamatu minategelaseks on rikkast perest pärit teismeline tüdruk Sydney Stanford, kelle vanem vend Peyton istub vangis. Vend polnud mingi ingel ja saatuslikul ööl sõitis ta purjus peaga rooli istudes otsa poisile, kes on nüüd õnnetuse tagajärjel ratastoolis. Sydney otsustab, et uue alguse saamiseks tuleb tal kooli vahetada. Uues kohas tutvub ja sõbruneb ta Layla ja tema perekonnaga. 

Läbi Sydney silmade avaneb pilt düsfunktisonaalsest perest. Vanemad on sinisilmsed ja "näe selgelt" ei oma lapsi ega ka poja sõpra ja teevad seetõttu valesid otsuseid. Näiteks pole Sydney erinevalt vennast kunagi pahandustesse sattunud, kuid isa-ema on tema suhtes üliranged ja panevad ta koduaresti juba lonksu alkoholi joomise eest. Isa on vaikne asjaosaline, kes mitte kunagi ei sekku ja on oma naisega alati ühel meelel. Ema ei näe Paytonis midagi halba ja eitab juhtunut isegi nii kaugele, et süüdistab ohvrit (milline korralikust perest laps öösel rattaga ringi sõidab). Näib, et ta silmis pole poeg mitte vangis, vaid suvelaagris ja kogu selle asjatamise juures unustab ta oma noorema lapse. Mitte otseselt asjassepuutuv, aga selle naise kirjeldusi lugedes meenus mulle hiljuti loetud artikkel ühest Usa teismelisest, Ethan Couchist, kes purjus peaga neli inimest surnuks sõitis ja sai vaid tingimisi karistuse, sest kohus otsustas, et ta on liiga rikas ja ärahellitatud, et heast/ halvast ning õigest/valest aru saada. See oli paar aastat  tagasi ja nüüd jäi ta joomisega vahele. Selle asemel, et korraliku inimesena oma karistus vastu võtta, põgenes ta koos emaga Mehhikosse. Loomulikult leiti nad kiiresti üles ja ema saab arvatavasti pika vanglakaristuse, aga poeg jällegi mitte. Võibolla sai autor samast sündmusest inspiratsiooni. 

Lõppkokkuvõtteks. Sarah Dessen on kahtlemata hea sõnadeseadja, raamat on ladusalt kirjutatud ja läheb kiiresti edasi, kuid on kuidagi lahja. Jääb mulje, et autor on püüdnud ühte raamatusse koguda nii palju noorukeid puudutavaid teemasid kui võimalik (rikkad-vaesed, narkootikumid, joomine, seksuaalne ahistamine, esimene armastus, mõistmatud vanemad jne.) ja lõpptulemus on laialivalguv ning pinnapealne. Teiseks, Sydney näitab end vaese kannatajana, kel ainukesena perest veel mingi õiglusetunne säilinud on. Ta suhtumine on väga enesekeskne ja ühekülgne ning see tüütas mind. Kohati tahtsin teda raputada ja öelda: "Sa oled suur tüdruk, tee suu lahti, enne kui hilja!"
Olen selle raamatu lugemiseks arvatavasti liiga vana, sest ma ei suutnud olukorda näha samas valguses kui Sydney seda esitas. 

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5 (tegelik hinnang jääb alla 3, stiili poolest pole mul suurt midagi ette heita, arvatavasti üritan sama kirjaniku teisigi raamatuid lugeda)

Marie Rutkoski "The Winner's Curse" (The Winner's Trilogy I)

Kümme aastat  tagasi vallutasid valorianid herranite maa, orjastasid rahva ja valitsevad uusi valdusi raudse rusikaga. 17 aastase Kestreli isa on valorianide kindral. Oma rahva traditsioonide kohaselt peab Kestrel kolme aasta pärast otsustama, kas ta abiellub või hakkab sõduriks. Võitlejana on ta keskpärane, kuid pianisti ja kaardimängurina hea. 
Ühel päeval sooritab Kestrel orjaturul impulssostu ja tuleb koju 19 aastase herrani orjaga. Smith (ehk Sepp), kelle tegelik nimi on Arin, on tõesti metallitöös osav, kuid Kastrel ei oska oma orjaga eriti midagi muud peale hakata, kui hakkab teda saatjana kasutama. Tundub, et nende vahelised tunded soojenevad, kuid selles ei saa päris kindel olla, sest kas saab olla kindel orja armastuses?

Olin lugema hakates täiesti vaimustuses, sest Marie Rutkoski loodud maailm meenutas mulle Vana-Rooma/Kreekat, mis on mulle alati meeldinud ja Arin ning Kestrel on huvitav paar. Nende vahel pole armastust esimesest (isegi mitte teisest ja kolmandast) silmapilgust ja see teeb loo huvitavaks ja väga kaasahaaravaks. Arin ei käitu Kestreli juuresolekul kordagi orjana. Ta on arrogantne ning enesekindel ja tegelikult mängib tulega, sest pole ju teada, kuidas neiu sellele reageerida võiks. Kestrel peaks olema väga hea strateeg, aga tal läheb päris pikka aega aega enne, kui mõistab, et Arin paigutati ta teele teadlikult.
Lugesin peaaegu öö läbi, sest ei suutnud raamatut käest ära panna. 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5 

Jonathan Tropper "This is Where I Leave You"

Judd Foxman on üks pere neljast lapsest ja kui nende isa sureb, siis peavad pereliikmed isa viimase soovi kohaselt seitse päeva ühe katuse all olema ja leinama. See on pikk aeg ja igasugu pinged ning vanad tülid kerkivad jälle üles, sest õed-vennad pole tegelikult kunagi omavahel hästi läbi saanud. Kõigil on ka omad probleemid:

Vanem vend Paul ja ta naine Alice püüavad iga hinna eest last saada, kuid siiani pole see veel õnnestunud ja see tekitab stressi.
Keskmisel vennal Juddil oli olemas kõik, millest unistada - ilus maja, kena naine ja korralik töökoht, kuid täpselt selle hetkeni, mil ta naise oma ülemusega voodist leidis. Nüüd on ta lahutamas ja töötu. 

Noorim poeg Phillip on pere must lammas, kes on kõigi silmis läbikukkuja ja ebaõnnestuja. Ta ilmub peiedele endast palju vanema naisega ja ülejäänutel tekib küsmus, kes keda ära kasutab.

Õe Wendy ja abikaasa Barry abielu on täis pingeid, sest mees reisib palju ringi.

Pereema on nö. kasvatusguru, kes 25 aastat tagasi tegi nime sellega, et pani kõik oma lastega toimunu avameelselt kirja. Ka tuleb ta lõpuks "kapist välja". 

Juhtusin nädalavahetusel sama raamatu põhjul tehtud filmi vaatama, mis oli päris hea ja kui leidsin riiulist filmi aluseks olnud raamatu, mille olin juba tükk aega tagasi ostnud, kuid seni polnud lugemiseni jõudnud, siis nüüd võtsin kätte. Kahjuks pean ütlema, et see on üks neid juhuseid, kus film on parem kui raamat. Ülesehitus on sama, kuid raamatus on palju mehelikku ropumat huumorit. See kibestunud suhtumine sobis peategelase Juddi meeleoluga kokku, kuid ma ei pea seda lugema. Võibolla peavad mõned inimesed seda raamatut ülinaljakaks, aga mina nende hulka ei kuulunud, see pole minu stiil.
Mul on hea meel, et sain selle lõpuks loetud, sest see oli juba pikka aega mu lugemist ootavate raamatute nimekirjas, kuid tõstsin raamatu pärast läbilugemist annetuskasti. Minu raamaturiiuli pind on piiratud ja ma ei arva, et "This is Where I Leave You" seda ruumi täitma peaks.

eesti keeles: "Siia teid jätan"

saksa keeles: "Sieben verdammt lange Tage"

Goodreadsi hinnang: 2/5 (tegelikult 1.5, mille andsin suuresti vaid tõesti hästi kirjutatud stseenide eest)

Melissa Marr "Graveminder"

Rebekkah "Bek" Barrow vanaema Maylene elas terve oma elu väikeses Claysville'i linnakeses, osales igal matusel ning iga kord sooritas haual ühe ja sama rituaali - võttis oma hõbedasest pudelist kolm lonksu ja lausus: "Maga hästi ja jää, kuhu ma su panin".
Maylene'i matustele tulles avastab Bek, et vanaema käitumisel olid omad põhjused ning linnakeses on peidus hoopis enam, kui ta seni arvanud oli. Koos oma kunagise sõbra Byron Montgomeryga, kes nüüd töötab Claysville'i surnumatjana, hakkavad nad linna saladusi avastama.
Juba esimestest lausetest peale olin selle raamatu suhtes kahtleval seisukohal. Ühelt poolt sain juba päris alguses aru, millega on tegemist, kuid teisalt oli see ikkagi kummaliselt köitev. Lugesin lõpuni ja mul on hea meel, et seda tegin, sest lõppkokkuvõttes oli päris hea raamat ja sündmuste taustalugu uudne.
Kuigi Goodreadsis esitletakse seda sarja esimese osana, siis loodan, et autor rohkem juurde ei kirjuta, sest "Graveminder" on terviklik ja lõpetatud raamat. Soovitan seda neile, kellele meeldis "Ghostwhisperer" sari ning otsivad natuke närvekõditavat lugemist.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Graveminder"

Goodreadsi hinnang: 2/5 (tegelik 2.5)

Rae Carson "Walk on Earth a Stranger" (Gold Seer I)

Triloogia esimese osa sündmused leiavad aset 1849. aasta kullapalaviku aegses Ameerikas. Viieteistkümneaastasel Leah Westfallil on anne, mis oleks kulda ihaldavatele inimestele äärmiselt kasulik, nimelt suudab ta kulda tunnetada ja vaevata maapinnast leida. Leah vanemad hoiavad tütre oskusi lapse ohutuse nimel saladuses, kuid näib, et siiski mitte piisavalt hästi, sest ühel päeval koju tulles leiab Leah oma isa ja ema mõrvatuna. Kui onu Hiram tuleb pärijana valdusi üle võtma, siis taipab Leah, et onu on nii ta andest teadlik, kui ka vanemate tapja.
Ta riietab end poisiks, muudab nime Leeks ja põgeneb kodust Kalifornia poole. Sõber Jefferson asus juba enne teele ning Lee loodab teda üles leida. Mõlemad palgatakse vankrite karavani juurde abitöölisteks ning üheskoos teiste perekondadega asutakse teele lubatud kullaväljade suunas. Teekond sinnani on pikk ja ohtlik ning mitte kõik alustanud ei jõua kohale.

Ootasin selle raamatu lugemist suure huviga, sest kirjanik on erinevalt paljudest teistest hetkel populaarsete noorteraamatute autoritest, sündmustiku paigutanud hoopis minevikku. Algus oli natuke aeglane, kuid siis haaras kirjutatu mind kaasa ja ma lugesin suure huviga lõpuni. Eriti põnev oli karavani liikumise osa. Tõsi, paar stseeni panid mind oma ebaloogilisusega kulmu kergitama, kuid loole tervilikult ei avaldanud need mõju. Kuna tegemist on alles esimese raamatuga, siis on loodetavasti palju sündmusi veel ees ja ma ootan juba, millal sügisel ilmuvat teist osa lugeda saan, sest "Walk on Earth a Stranger" lõppes põneva koha peal.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5 (tegelik hinnang 3.5)