Belinda Alexandra "Tuscan Rose"

Lugu saab alguse 1914. aastal Firenzes, mil salapärane mees imiku nunnakloostrisse kasvatada annab. Lapse mähkmetesse on pandud väike hõbevõti. 15 aastat hiljem on sellest imikust kasvanud ilus neiu Rosa, kes on valmis maailma avastama ning ta esimeseks töökohaks saab rikas aristokraatlik perekond, kes oma tütrele guvernanti otsib. Rosa saab oma õpilasega väga hästi läbi, kuid tööandja naisega mitte eriti ja sellest saavad alguse mitmed traagilised sündmused. 1930. aastate Itaalias võimutseb juba fašism ning noorel neiul tuleb selles kuidagi üksi hakkama saada.  

Raamatu sündmused lõppevad Teise maailmasõja lõpuga (või vahetult enne seda).

"Tuscan Rose" oli ehe impulssost, ma polnud sellelt autorilt midagi lugenud, kuid see tuli välja soovitusena "et kui sulle meeldib Lucinda Riley, siis peaks ka see sobima". Raamatu hinnaks oli $0.99, mis on täpselt selline, et kui pole hea, siis võib selle süümepiinadeta edasi anda. Algus oli huvitav, kuid siis mainiti Rosa kohta, midagi mis mind segadusse ajas, et kas loen fantaasiakirjandust? Nimelt suudab Rosal esemete ja olendite päritolu näha. Mööbli puhul on see hea müügitrikk, kuid tavaelus tähendab see, et ta on taimetoitlane, kes liha ja kala peale lihtsalt oksendama hakkab. Õnneks jäi see siiski pigem kõrvalliiniks. Teine maagia element toodi sisse hiljem, kuid seda ma siin ei nimeta, sest see rikub lõpu ära. Sellest mööda vaadates, oli tegemist hea ajaloolise romaaniga, mis sobiks Kate Mortoni ja Lucinda Riley austajatele.  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5

Lucinda Riley "The Orchid House"

Lapsepõlves veetis kontsertpianist Julia Forrester palju aega Wharton Parki härrastemaja kasvuhoones, kus ta vanaisa eksootilisi orhideesid kasvatas. Pärast mehe ja poja traagilist kaotust on Julia tagasi kodukandis ja varjab end maailma eest. Härrastemaja on vahepeal Kit Crawfordi valdusesse läinud ning kui remonditööde käigus tuleb päevavalgele kellegi aastatetagune päevik, annab Kit selle Juliale. Viimane pöördub oma vanaema poole, et kuulda lugu, mis algas Inglismaal Teise maailmasõja eelsel ajal, mil Wharton Parki eelmine omanik oma uue pruudi koju tõi. 

KUI SA EI TAHA LUGEMISELAMUST ÄRA RIKKUDA, SIIS ÄRA EDASI LOE.

Alustasin raamatut mitmeid kordi, aga ikka panin käest ära, sest ei saanud kuidagi vedama. Möödunud nädalavahetusel olin külmetusega voodis ja miskipärast otsustasin "The Orchid House-i" uuesti kätte võtta ning lugesin ühe päevaga läbi, sest kui olin juba loos sees, siis oli huvitav. Alles hiljem hakkasin loetu üle järele mõtlema ja tabasin ebatäpsusi, mis ühtekokku andsid küll ilusa loo, aga reaalsed pole. Näiteks, kuidas sai olla üllatus, et Jasmine on lapsendatud - Billi ja Elsie laps ei saa ju olla Aasia näojoontega, kirjelduse järgi oli Jasmine ju Lidia koopia, sest see avaldas Harryle nii suurt mõju. Teiseks, kellele kuulusid Xavieri auto juurest leitud täiskasvanu luud? Parandage mind kui tegelikult vastused olemas olid ja mul lihtsalt kahe silma vahele jäid. Kui algselt andsin raamatule neli punkti, siis nimetud detailide eest kahandasin need kolmeni.

eesti keeles: "Kasvuhoonelill"

saksa keeles: "Das Orchideenhaus"

Goodreadsi hinnang: 3/

Sherrilyn Kenyon "Fantasy Lover"

Grace Alexander on 29 aastane seksiterapeut, kes on vahekorras olnud vaid ühe korra, sedagi neli aastat tagasi. Selgus, et ta esimene Bill oli lihtsalt tõbras, kes sõpradega võistlust pidas, kes kõige enam süütuid tüdrukuid voodisse meelitab. Grace pole tookord juhtunust ikka veel üle saanud ning ei lase endale ühtegi meest lähedale. Ta sõbranna Selena tuleb lagedale hiilgava ideega - tuleb välja kutsuda armuori Julian, kes Grace probleemid hetkega lahendaks. Julian ilmubki, aga nii mehe kui Selena suureks pettumuseks ei võta Grace sugugi vedu. Lõpuks selgub, et see ongi hea, sest vaid siis kui nad kuni järgmise täiskuuni vahekorras pole, õnnestuks Grace'l Julian ta 2000 aastasest vangistusest vabastada.

Lugesin seda raamatut ja üldse Kenyoni Dark-Hunteri sarja esimest korda u. 7-8 aastat tagasi ja need raamatud olid ja on kõigi oma puudujääkidega hea meelelahutus, mida ei tasu liiga tõsiselt võtta. Võite üllatusega mõelda, miks see raamat küll minult nii kõrged punktid sai, tõsi on see, et mulle  Juliani ja Grace üksteisesse armumise lugu meeldis.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Magie Der Sehnsucht"

Goodreadsi hinnang: 4/5

Affinity Konar "Mischling"

Enne kui raamatu kätte võtate, taustinfoks nii palju, et  sõna "mischling" otsetõlge on "segavereline" ning seda kasutati Natsi-Saksamaal märkimaks inimest, kelles on nii aaria kui juudi verd. Teiseks, ärge laske end ilusast kaanekujundusest petta, raamatu sisu on kõike muud kui lilleline.  

1944. aastal saabuvad koos oma ema ja vanaisaga Auschwitzi kaheteistaastased kaksikud tüdrukud Pearl ja Stasha Zagorski. Kaksikud eraldatakse perest ja paigutatakse nn. Mengele loomaaeda, kuhu viimane on kokku kogunud nii kaksikuid, albiinosid kui teisi inimesi, kes talle "teaduslikku" huvi pakuvad.  Doktor Mengele kasutab oma  loomaia elanikke katsealustena ja teeb nende peal võikaid eksperimente, näiteks süstitakse inimestele erinevaid aineid. Mengele lubab lastele, et koostöö vastutasuks hoolitsetakse nende lähedaste eest paremini. Ühel päeval Pearl kaob ja Stasha on murest ja kaotusevalust hullumas, sest ta ei tea, mis õega juhtus.  Vene vägede sissetungiga Poolasse, 1945. aasta jaanuaris, vabanevad ka vangid ning Stasha ja Feliks, kes tänu Mengelele oma kaksikvenna kaotas, asuvad Warsawi poole teele, sest loodavad doktori üles leida ning tappa.

Jutustajaid on kaks, sõna saavad nii Pearl kui Stasha. Minu jaoks olid mõned lõigud natuke segased, sest paljusid asju ei öelda otse välja ning ma pidin lausekatkete põhjal ja ridade vahelt oletama, mis täpselt toimus. Minu teine etteheide oleks raamatu lõpp. Jah loomulikult tahtsin minagi "õnnelikku" lõppu, sest tegelased olid selle rohkem kui küllaga ära teeninud, kuid olles nii palju samateemalisi raamatuid lugenud, siis see lihtsalt ei kõlanud reaalsena. Siiski on näha, et autor on raamatu kirjutamisele eelnevalt suure töö ära teinud. Ma otsisin lugemise ajal internetist ja Youtubest Mengele ja ta eksperimentide kohta lisamaterjali ja selgus, et paljuski kattub sealt loetud/nähtu raamatus kirjeldatuga.
Kuigi "Mischling" polnud ei kiire ega kerge lugemine, mulle meeldis.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4/5

Rick Riordan "The Hidden Oracle" (Trials of Apollo I)

Jumal Apollo vihastas millegiga oma isa Zeusi välja ja viimane muutis poja tavaliseks lihtsurelikuks, võluvõimeteta kõhetuks teismeliseks. Nüüd peab Apollo välja nuputama, kuidas tänapäeva maailmas toime tulla ning isa soosingut tagasi võita. Loomulikult leiab ta endale kaaslasi ja peab vaenlastega võitlema. 

Ma olen lugenud Riordani Percy Jacksoni sarja ja Magnus Chase'i esimest raamatu ning ei oska öelda, kas mu arvamus "The Hidden Oracle" kohta oleks muutunud, kui oleksin kõiki eelnevaid kirjaniku raamatuid lugenud, on need omavahel otseselt seotud? Igal juhul annan meelelahutuse eest täispunktid, originaalsuse (puudumise) eest vähem. Mulle tundub, et Riordan on langenud samasse lõksu, kui mitmed teisedki sarju vorpivad kirjanikud, kes juba 10+ raamatut valmis saanud, st kõigi raamatute ülesehitus ja süžeeliinid on sarnased ning midagi uut ja põrutavat enam ei tule. Küll on aga Riordani kirjutatu jätkuvalt lõbus ja antud raamatu Apollo enesekeskne ja arrogantne, kes ei suuda oma inimeseks olemisega kuidagi leppida ning suurema osa ajast sarkastilisi märkusi pillub.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3.5/5

*kaanepilt Goodreadsist

Jay Kristoff "Nevernight" (Nevernight Chronicle I)

Mia Corvere isa hukati riigireeturina ning kohtuotsuse tegijatele ning täideviijatele kättemaksu vandudes, astub neiu tapjate kooli, nn. Punasesse kirikusse. Kõik sealsed õpilased on juba kogenud tapjaid, kuid nüüd koolitatakse neid veelgi professionaalsemateks salamõrtsukateks. Tunniplaan hõlmabki kõiki tapjale potensiaalselt vajalikke kunste, alates taskuvargustest ja mürkidest kuni armueluni. Koolist leiab Mia endale nii sõpru kui vaenlasi ja kui mõrtsukas kaasõpilasi tapma hakkab, siis asub neiu koos kaaslastega surmajuhtumeid uurima (siinkohal tekkis mul tugev paralleel Harry Potteri maailmaga).

Ma polnud Jay Kristoffi sulest enne midagi lugenud. Tema Amie Kaufmaniga kahasse kirjutatud "Illuminae" ei pakkunud mulle mingit huvi, kuid "Nevernight" oli Instagrammi kogukonnas väga oodatud ning populaarne raamat ja mõtlesin proovida. Lugema hakates olin üllatunud. See on omapärane segu Sigatüüka õhustikust ning vägivalla- ja intiimstseenidest, milles leebed ja tavalised koolisituatsioonid vahelduvad jõhkrate ja detailsete kirjeldustega. Ühe kindla kategooria alla pole seda raamatut võimalik paigutada ja noorele lugejale ma seda ka kätte ei annaks. 

 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5 

Maggie Stiefvater "The Raven King" (Raven Cycle IV)

Tegemist on sarja viimase raamatuga. Gansey on kadunud kuninga leidmisele lähemal kui kunagi varem ja lugeja on juba valmis, et kui nüüd vastuseid ei saa, siis jäävadki need saladuseks. Ma ei hakka kellegile lõppu ette ära kirjutama, kuid ütlen vaid nii palju, et olin üllatunud - seda ma ei oodanud.

Neljale raamatule tagasivaadates oli minu jaoks kõige suurem lugemiselamus esimene osa, kuid lõppkokkuvõttes oli hea sari, mis paigutab Stiefwateri mulle meeldivate kirjanike hulka. 

Sarja eelmiste raamatute ülevaated leiad siit:

1. Maggie Stiefvater "The Raven Boys" (Raven Cycle I) 

2. Maggie Stiefvater "The Dream Thieves" (Raven Cycle II)
3. Maggie Stiefvater "Blue Lily, Lily Blue" (Raven Cycle III)  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5

 

Elisabeth Büchle "Himmel über fremdem Land" (Meindorff I)

Raamatus kirjeldatud sündmused leiavad aset 1908. aasta märtsist septembrini. Tilla van Campen valmistub Joseph Meindorffiga abielluma ning otsustab oma noorima õe Demy endaga Berliini kaasa võtta, sest see võimaldaks neiul tulevaseks eluks head ettevalmistust saada. Õdede suur omavaheline saladus on, et Demy pole kuusteist nagu Tilla teda esitles, vaid hoopis kolm aastat noorem. Nii noore peategelase sissetoomine annab kirjanikule võimaluse neiu kujunemist pikalt jälgida, kuid mind lugejana Demy lihtsalt häiris. Ta on lapsik ja naiivne, elukogemusteta ning idealist, mis kõik kuulub teismeliseks olemise juurde ja on 13 (hiljem 14) aastase puhul täiesti normaalne, aga ta pidi esinema hoopis küpsema tüdruku rollis ja minu arvades ei tulnud see tal veenvalt välja. Näiteks mängib ta vaeste lastega kooli. Ta ise võtab seda asja muidugi väga tõsiselt ja loodab, et lastel on tänu sellele hiljem paremad väljavaated, kuid ta ei taju, et edasiõppimiseks on ikkagi raha vaja, mida neil peredel anda pole.
Kõrvaltegelastena saavad sõna Demy ja Tilla õde Anki, kes töötab St. Petersburgis rikka perekonna lapsehoidjana ja puutub kokku mitmete ajaloost tuttavate tegelaste, näiteks Rasputiniga; Philippe, kes on Meindorffide pere kasulaps ja must lammas ning vaesest perest pärit Liselotte, kes on oma vihas ja tigeduses ehe, aga ebameeldiv tegelane. Minu jaoks jäi lõpuni arusaamatuks, miks Demy ja Liselotte sõbrannad olid, sest neil polnud mitte midagi ühist.
Üldse olid kõik rikastest peredest pärit naispeategelased ebausutavad, oleksin meelsasti lugenud rohkem Tilla vaatenurka, kuid seda oli väga napilt. Meestegelased olid paremini ja terviklikumalt lahtikirjutatud. Palju oli juttu klassivahedest, naiste õigustest, vaeste inimeste võimaluste ja väljavaadete piiratusest. Kuna tegemist on triloogia esimese osaga, siis ei oska ma täpselt hinnata, kuhu see lugu välja jõuab, aga praegusel hetkel tundus autor mulle kommunismi pooldajana.
Vaatama suurtele ootustele, ei kujunenud see raamat mu lemmikuks.

eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5