Bee Ridgway "The River of No Return"

Juhtusin vaaatama Goodreadsi selle aasta parimate raamatute kohtadele kandideerivate nimekirja ja nimetatud teos oli nende hulgas. Sajad lugejad ei valiks ju seda raamatut, kui see halb oleks (no tagasivaates meenutasin, et sajad peavad ka halli varjundeid üliheaks raamatuks ja mina nende hulka ei kuulu)? Amazonis oli negatiivseid kommenaare ka, aga ma otsustasin neid ignoreerida. 

Nick on 19. sajandist pärist aadlik, kes hopsti ajas 200 aastat edasi 21. sajandisse hüppas. Siin tervitasid teda Vennaskonna liikmed, kes peavad ajahüppajate üle arvet ja neil uue eluga kohaneda aitavad. Mingi hetk selgub, et ajahüppamistega on mingi jama ja probleemi põhjus näib olevat täpselt selles ajas ja kohas, kust Nick pärit on, st aastas 1815. Ta rändab ajas tagasi ja saabub sõjas kadunuks jäänud ja amneesia käes kannatava pojana koju tagasi.  

Raamat oligi loetav täpselt selle hetkeni, st umbes esimesed 100 lehekülge. Edasi muutus  igavaks, segaseks ja venivaks,  Nick moondub tagasi 19. sajandi aadlikuks, kes naabermajas elavat neidist võrgutama asub. Mis seal siis ikka toimub ja miks need ajahüpped raskendatud on, jäigi mulle arusaamatuks, võibolla oli see info ridade vahel olemas, aga mina seda üles ei leidnud. Jäi mulje, et autor pole enne kirjutama asumist enda jaoks täpselt selgeks mõelnud, mis ja kuidas olema peaks. Nii ongi raamat täis kummalisi ja ebaolulisi fakte, aga point ja selgitus kui selline puudub. Ei soovita.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Alice Starmore "Tudor Roses"

Täna jõudis minu postkasti imeilus raamat, mille ilmumist ma kannatamatult ootasin. See on kordustrükk Alice Starmore'i raamatust "Tudor Roses". Esmatrükk ilmus 1998. aastal ning oli kudujate poolt väga hinnatud ning tagaotsitud. Ma nägin kunagi ühte raamatut Ebays müügil ja see hind oli kehvemas seisukorras olevas köite kohta üle 100 dollari. Seda oli minu eelarve jaoks liiga palju.

Autorit innustas kudumeid looma Tudorite dünastia naised. Oma kampsun on Mary Stuartil, Elisabethil ja paljudel teistel ajaloolselt tuttavatel inimestel.
See on suur raamat, kõrguses sama, mis "Haapsalu sall", laiust on natuke rohkem, riidest köites ja kõvakaaneline. Tõeliselt ilus! Lahti tehes näed imelisi kudumeid, millest ma ka mõned pildid tegin. Vaata pilte mu käsitöö blogist.

Mustrid on esitatud teksti ja skeemina, st palmikuid ei pea regilauluna nuputama. Isegi kui ma ühtegi neist kunagi reaalselt ära ei koo, siis on see minu jaoks tõeline kudumisraamatute pärl ja igat kulutatud senti väärt!

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Dana Thomas "Deluxe: How Luxury Lost Its Luster"

Natuke aega tagasi lugesin sellest, kuidas Eesti rikkamad naisterahvad ülikallite Hermese käekottidega tabati. Selle taustal oli sobivaks lugemiseks raamat, mis räägib kunagi kõrgklassile ja väga valitud seltskonnale kuuluvate luksuskaupade muutumisest ihaldusobjektideks ning omamoodi laiatarbekaupadeks, autoriks on moeajakirjanik Dana  Thomas.
Kui firmade asutamise alguses lähtuti sellest, et pigem toodame vähe, aga kvaliteetselt, siis nüüd on eesmärgiks võimalikult suurema rahasumma teenimine ja selle nimel on tehtud palju muudatusi. Näiteks on tuntud firmamärgid on oma toodete nimistusse lisanud odavamaid tooteid (t-särgid, parfüümid jne.), mis on taskukohased ka väiksema sissetulekuga inimestele. Kui Chanel käekott maksab $3500, siis huulepulk vaid $35 ja ostes huulepulga, on inimene oma Chaneli unistusele natukenegi lähemal, sest käekotti ei saa enamik inimesi endale lubada.

Raamatust jääb mulje, et ostja on see jobu, keda suurfirmad haledalt alt tõmbavad ja pärast siis rõõmust käsi kokku hõõruvad, sest on su viimase raha kätte saanud. Küllap see nii ongi, aga tõde on valus lugeda.
Väga huvitav lugemine, mis paneb tõsiselt järele mõtlema, miks igatsetakse ja ostetakse ühe kuupalga või korteri ulatuses maksvaid käekotte. Lisaboonusena saab ka hea ülevaate erinevate disainerite taustast ja firmamärkide kujunemislugudest.

saksa keeles: pole ilmunud
eesti keeles: pole ilmunud

Nele Neuhaus "Mordsfreunde" (Bodenstein-Kirchhoff-Krimi II)

Jätkan kriminullide lainel ja lugesin lõpuks läbi juba tükk aega riiulil seisnud teise raamatu Bodensteini ja Kirchhoffi sarjast (esimesest kirjutasin siin.).
Loomaaiast leitakse tapetud mees, kelles tuntakse ära kohalik õpetaja ja keskkonnakaitsja ning kes oma tegevusega paljudele ärimeestele pinnuks silmas oli. Kes ta tappis ja miks, selgub raamatu lõpuks. Kuritegu on küll uus, kuid peategelaste elu jätkub samast kohast, kus eelmine raamat lõppes. Pia üritab vallalise elu ja uute kolleegidega leppida ning oma talus hakkama saada. Oliveril on eraelus omad probleemid.
Neuhausi raamatuid on mõnus lugeda, sest need on leebed kriminullid, milles puuduvad  detailsed mõrva ja kuriteo kirjeldused (võrdlusena eelmise postitsuses mainitud McDermidi raamatutes on palju vägivaldseid ohvri ja kurjategija vahelisi steene), kuritegu on küll olemas, aga sellest hoopis põnevam on peategelaste elu ja tegemised.

inglise keeles: pole ilmunud
eesti keeles: pole ilmunud