Sebastian Fitzek "Hingemurdja"

Saksamaal tegutseb omamoodi kurjategija, nn. Hingemurdja, kelle ohvrid on pealtnäha täiesti terved, kuid vaimselt täiesti murtud. Keegi ei tea, mis nendega juhtus või kuidas seisundit ravida. 

Eksperimendis osalevad ülikooli tudengid, kellel ei tule muud teha kui Hingemurdja kohta lugeda.

 

Berliini erapsühhiaatriahaigla, kus resideerub mälukaotusega patsient. Kiirabiauto teeb patsienti transportides õnnetuse ning peatub just selle haigla juures. Kui lumetorm muudab teed läbipääsmatuks, jäävad majas olevad inimesed sinna lõksu. Arvatavalt koos Hingemurdjaga, kes ründab ühte arstidest.

Fitzek ei paku oma raamatutes tõenäolisi, "nii võib juhtuda" stsenaariume. Kõik on suuremal või vähemal määral üle võlli keeratud. Ta viskab lugeja otse sündmuste keskele ja ei anna mingit eellugu. Loe ja vaata ise, kas ja kuidas hakkama saad ning killud kokku paned. Lõpuks saad muidugi aru ka, kuid selleks tuleb tõesti terve raamat läbi lugeda. 

"Hingemurdja" mulle meeldis. Selles oli just parasjagu kõike, mida ma antud autorilt ootasin - põnevust ja närvikõdi ning viimastel lehekülgedel tekkivat "ahaa" elamust. 

Soovitan võtta lugemiseks siis, kui on aega raamat ühe hingetõmbega läbi neelata, sest ega seda käest panna ei taha.

pealkiri: "Hingemurja"
autor: Fitzek, Sebastian

tõlkija: Nielsen, Arne
keel: eesti 

kirjastus: Eesti Raamat 
formaat: e-raamat
lehekülgede arv: 246
ilmumisaasta: 2021 (esmatrükk 2008)
ISBN-13: 9789916121832

inglise keeles: "The Soul-Breaker"
saksa keeles: "Der Seelenbrecher"

Goodreadsi hinnang: 3/5

***Suur tänu kirjastusele Eesti Raamat!***
 

Samalt autorilt olen lugenud veel:
Sebastian Fitzek, Michael Tsokos "Ära lõigatud"

Sebastian Fitzek "Das Paket"

 

 

 

Anders de la Motte "Kevadohver"

Autor viib meid Loode-Skånesse, kus 1986. aasta volbriööl leiti surnuna kuueteistkümneaastane neiu Elita. Tapmises mõisteti vangi ta kasuvend. Ülejäänud pere pakkis asjad ning lahkus kodust kellegile midagi ütlemata.

2019. aastal kolib samasse piirkonda koos oma mehe Davidiga arst Thea. See on Davidi kodukant ja ta loodab vanas lossis restoraniäri käima lükata, naine asub erialasele tööle. Kui Thea avastab minevikus toimunud mõrva, siis hakkab ta tookord juhtunud sündmusi lähemalt uurima ning inimesi küsitlema. See tekitab perekonnas pahameelt, sest mis neist vanadest sündmustest ikka üles soojendada. Ridade vahelt tuleb välja ka arvamus, et inimestel oli Elita(st) (surmast) ükskõik. Neiu oli küll ilus ja atraktiivne ning tõmbas meeste tähelepanu, kuid ta oleks olnud vaid magatamiseks piisavalt hea, sotsiaalselt staatuselt oli ta kohalike silmis ikkagi madalamal. 

Tegemist on neljaosalise nn. aastaaegade sarja viimase osaga ja olles eelnevatest kahte lugenud, siis võin julgelt paralleele tõmmata, sest süžee on neis sarnane. Siingi on ohvriks noor inimene ja inimestel  varjatud tumedad saladused, mis lõpuks loomulikult välja tulevad. 

Kuid ma paigutaks käesolevat kriminulli alla, sest loo keskmes olev tapmislugu polegi siin kõige tähtsam. "Kevadohver" on täis sügavat kurbust elamata elude pärast. Nukker, aga mulle meeldis. 

pealkiri: "Kevadohver"
autor: de la Motte, Anders

tõlkija: Papp, Kadri
keel: eesti

kirjastus: Varrak 
formaat: e-raamat
lehekülgede arv: 414 (pehmekaanelise raamatu oma) 
ilmumisaasta: 2021
ISBN-13: 9789985350959 (pehmekaanelise raamatu oma)

inglise keeles: "Rites of Spring"

saksa keeles: "Bluteiche"

Goodreadsi hinnang: 4/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Samalt autorilt olen lugenud veel:

Anders de la Motte "Talvetuli"

Anders de la Motte "Sügisroim"