Robert Galbraith "The Cuckoo's Calling"

Kriminaalromaani võib lühidalt kokku võtta ühe lausega: "Eradetektiiv Cormoran Strike uurib supermodelli võimalikku mõrva". Strike on sõjaveteran, kes kaotas oma jala Afganistaanis maamiini otsas, ta on  pankrotis ning magab oma kontoris, sest sõbranna viskas ta just välja. Ta võtab Lula Landry juhtumi uurimisse vaid seepärast, et talle pakutakse kahekordset töötasu. Watsonina toimib ajutine sekretär Robin.

Sama autori eelmise raamatu põhjal olin alguses natuke skeptiline, aga kuna mulle kriminullid väga meeldivad, siis mõtlesin, et katsetan. Mul on väga hea meel, et lugema hakkasin, sest see on väga hästi ja põnevalt kirjutatud raamat, mida on tõeline nauding lugeda ja raske käest ära panna. "Ootamatu võimalusega" ei saa seda üldse võrrelda, need nagu polekski sama autori kirjutatud.   Ma tõesti loodan, et sellest saab uus sari.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

14.07.2013 Postimees
 Harry Potteri raamatutega kuulsaks saanud J.K. Rowling tunnistas, et avaldas käesoleva aasta aprillis Robert Galbraithi pseudonüümi kasutades kriminaalromaani «The Cuckoo's Calling» («Käo kukkumine» eesti k.)

Neil Gaiman "The Ocean at the End of the Lane"

Keskeas meesterahvas (tema nime ei mainita kordagi) tuleb tagasi väikesesse inglise linna, kus ta lapsena elas. Tema lapsepõlvekodu pole enam olemas, aga lapsepõlvesõbra Lettie oma on. Ta läheb vaatama, kes seal majas veel elavad ja kohapeal olles meenuvad talle sündmused, mis juhtusid siis kui ta oli seitsme aastane. 

Lapsena oli ta eraklik ja eelistas lugemist teiste laste seltskonnale.  Kuna perel on rahalisi raskusi, siis üürivad vanemad poisi toa välja ja minategelane kolib õega ühte tuppa magama. Üürilisi on mitmeid, kuid seoses ühega neist hakkavad toimuma kummalised asjad. 

Poiss kohtub kolme põlevkonna Hempstocki naistega, kes elavad tee lõpus asuvas talus. Neist noorim Lettie on 11 aastane, kes räägib veidralt ja üritab poiss veenda, et raja lõpus asuv tiik on tegelikult ookean. Toimunust kuuldes, võtab Lettie poisi endaga kaasa kohta, mis asub selle ja järgneva maailma vahel. Seal poeb "kuri olend" poisi jala sisse,  pääseb nii välja ning kehastades kurja lapsehoidjat, tuleb poisi koju elama. Poisil õnnestub Lettie ja ta ema ning vanaema juurde põgeneda ja üheskoos saadakse sellest olendist jagu, kahjuks aga mitte kaotusteta.  

See on üsna sünge raamat ja vaatamata muinasjutusarnasele sisule, pole kindlasti tegemist lasteraamatuga, selles on stseene, mille pärast ma seda neile lugeda ei annaks. Kuigi ainuke, mida ma raamatule ette heidaks on lehekülgede arv (192), jääb "The Graveyard Book" siiski mu lemmikuks.  Mõlemad on head, kuid üks meeldis lihtsalt rohkem.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Mats Traat "Harala elulood"

Ma ei ole suur luuletuste lugeja, kuid mu raamaturiiulis on raamat, mida  aegajalt ikka uuesti loen, selleks on Mats Traadi "Harala elulood". Nägin seda kunagi ühe sõbranna raamaturiiulis ja järgmisel päeval läksin poodi ostma sest juba lühikese lugemise järel hakkas raamat meeldima.

Sellesse väikesesse raamatusse on koondatud 168 inimese elulood, mis kõik luuletustena kirja pandud. Üks kõik mitmendat korda ma neid ka ei loeks, hämmastab mind Traadi võime inimese terve elu ühe luuletusega edasi anda, nende hulgas on pikemaid ja lühemaid, kurvemaid ja õnnelikemaid elusaatusi, aga külmaks ei jäta neist ükski.

Traat on avaldanud ka "Vastsed Harala elulood", aga too raamat mulle miskipärast nii väga ei meeldi.

saksa keeles: pole ilmunud

eesti keeles: pole ilmunud

Khaled Hosseini "And the Mountains Echoed"

Khaled Hosseini pole mulle võõras kirjanik, nautisin tema eelmiseid raamatuid (e.k. "Lohejooksja" ja "Tuhat hiilgavat päikest") väga ning ootasin uue teose ilmumist kannatamatult. 

Raamat algab looga muinaslooga sellest, kuidas isa pidi oma pojast loobuma. Kui ta lapse lõpuks uuesti üles leiab, siis antakse talle valida, kas ta viib poja vaesusesse elama või jätab küllusesse kasvama. Isa valib viimase variandi. See lugu on valus sissejuhatus järgnevatele sündmustele.
1950ndate Afganistaanis lahutatakse vaesest perest ja emata jäänud õde ja vend üksteisest, isa annab tütre rikkase perekonda kasvatada. Nende eelnevast ja järgnevast elust kuuleme edaspidi enamasti läbi teiste inimeste silmade. Raamatus vahelduvad nii toimumispaigad kui jutustajad ja mõnikord peab peatükki juba päris palju lugenud olema, et aru saada, kes seekord "räägib" (ma ei saa aru, miks see on mu viimase aja põhiline etteheide loetule).

Kui olete Hosseini teisi raamatuid lugenud, siis teate, et ta kirjutab väga valusatest teemadest ülima detailirohkusega. Uus raamat on selles osas palju leebem, Talibani õudustest räägitakse ka, aga see on rohkem möödaminnes. Veendusin jällegi, et ta on hea kirjanik, isegi nii hea, et olen eelnevate raamatute Hollywoodi lõpud ammu andeks andnud. Kui te olete Hosseinist just nende jubeduste kirjelduste pärast eemale hoidnud, siis soovitaksin tema raamatute lugemist just sellest "Ja mägedelt kajas vastu-st", sest ta on hea kirjanik ja on kahju, kui te sellisest lugemiselamusest loobute!

eesti keeles: "Ja mägedelt kajas vastu"

saksa keeles: "Traumsammler"