Tommi Kinnunen "Nelja tee rist" (Sukutarina I)

Lõpetasin Kinnuneni raamatu juba nädalaid tagasi, kuid postituse kirjutamine venis ja venis. Lõpuks otsustasin Agu Sihvka kombel kõik ausalt ära rääkida ja kirjutada nii nagu asi on. "Nalja tee rist" meeldis mulle väga ja miskipärast meenutas mulle "Niskamäe naisi", kuid ma tõesti ei oska analüüsida, miks see raamat mulle meeldis. Rohkem kibestumist kui rõõmu täis, on see kuidagi nii ehedalt põhjamaine ja eestlaselegi sobiv. Ma ei osanud valida ühtegi tsitaati, mida rõhutada, tavaliselt kargavad need ise tekstist välja, kuid  sel korral mitte.  See on raamat, mida peab ise lugema. 

2016. aastal peaks kirjanikult uus raamat ilmuma, mina igal juhul juba ootan.

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Joel Haahtela "Täheselge, lumivalge"

Mees (Leo) kirjutab päevikuvormis oma surnud armastusele Klaarale. Sissekanded algavad 1889. aasta Pariisis ning lõppevad Leo lapse-lapse-lapse kirjutatuga. Samm-sammult saame teada, et kui naine rasedaks jäi, ei lastud neil abielluda ning Leo saadeti Prantsusmaale elama.
Pariisis alustab ta tööd telegraafistina ning ajapikku hakkab ajakirjale artikleid kirjutama.
Kuigi seda otse välja ei öelda, võib oletada, et Leo hukkus natside käe läbi Teise maailmasõja eelsel Saksamaal.
Ostsin Haahtela raamatu eestikeelsete blogide soovitusel ja olen nii rahul, et seda tegin. "Täheselge, lumivalge" on ilus, lakooniline ja lummav raamat.

inglise keel: pole ilmunud

saksa keel: pole ilmunud

Sarah J. Maas "Throne of Glass" (Throne of Glass I)

Kuningas otsib omale inimest, kes ta must töö ära teeks. Sobiva kandidaadi leidmiseks korraldatakse võistlus, millest võtab osa 24 tapjat-varast-sõdalast. Kroonprints Dorian esitab oma favoriidina võistlusele palgamõrtsuka Celaena Sardothieni. Viimane on seni vangis istunud ja ei lükka võimalust vabaks saada, tagasi. Selleks, et konkurente võita, tuleb aga neiul pärast vangisistutud aega tagasi vormi saada ning kõvasti trenni teha.

Pärast Maasi "Court of Thorns and Roses" läbilugemist (vaata postitust siit) asusin väga suure õhinaga tema eelmise sarja kallale, kuid pettusin. Kui "Court... on üsna stiilipuhas muinasjutt, siis "Throne of Glass" on natuke ei liha ega kala tüüpi teos. Loed 400 lehekülge läbi ja ei saagi päris täpselt aru, mis see olema peaks. Esiteks ei taibanud ma, mis ajastusse tegevust paigutada, ühelt poolt oleks nagu mingi "vana aeg", teisalt tänapäevane. Teine probleem loetuga oli ebausutav naispeategelane. Arvestades, et tegemist on fantaasiakirjandusega, on mu väide kahtlemata naljakas, aga ma ei saa sinna midagi parata. Hea küll, ta on külmavereline palgamõrtsukas, kes naudib lugemist, mängib klaverit ja armastab kommi ning kasutab moodsat sõnavara. Miks ka mitte, aga Celaena oli kuidagi liiga lapsik. Romantika osas ei liigu ka asi mitte kuhugi, kogu tegevus keskendub vaid treeningutele ja võistlustele. Meenutas "Näljamänge".
Alustasin ka teise osaga, kuid ei jõudnud esimesest kolmandikust kaugemale. Viisin raamatukokku tagasi ja võibolla katsetan kunagi uuesti. Arvustajad küll ütlesid, et teine osa pidi väga hea ja esimesest parem olema, aga mina seda ei märganud.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Die Erwählte"

Jonathan Stroud "The Hollow Boy" (Lockwood & Co. III)

Pärast seda kui Anthony Lockwood rääkis Georgele ja Lucyle oma õe surmast, on kolmik lähedasem kui kunagi varem. Nii tulebki Lucy jaoks suure ja ebameeldiva üllatusena avastus, et Lockwood on firmasse neljanda töötaja palganud. Holly Munro on väga komptente ning igas mõttes perfektne ning ja liigub kiiresti assistendi staatusest uurijaks. Tema ja Lucy ei saa esimestest hetkedest peale läbi.

Töö osas on uudiseks, et Londonit on tabanud tohutu kummituste laine ja keegi ei tea, kus peitub selle allikas. Lucy võimed vaimudega suhelda muutuvad aina tugevamaks ja ta mõistab, et ei suuda oma annet kontrollida ning see ohustab ta kaastööliste elu.

Lugesin kolm Lockwoodi raamatut läbi ühe hingetõmbega ja see on omamoodi hea ja halb.  Esiteks, Stroud on loonud väga huvitava paralleelmaailma ja kirjutab sellest põnevalt ning hea huumoriga. Tegelased tekitavad huvi ning panevad su endast hoolima. Kummituste osa on õudne ja paneb sind üle õla vaatama. Kuid kolm osa üksteise järgi lugedes on võrdlusmoment parem kui kuude kaupa pausi pidades. Kõige enam meeldis mulle teine osa, tolle kummitused meenutasid mulle vana inglise vaimujutte. Kolmas osa oli iseenesest hea, aga mind häiris läbi terve raamatu jooksev Lucy armukadedus. Mitte keegi ei ütle välja, et tema virisemise põhjus peitub selles, et ta on Lockwoodi armunud. Igal juhul loodan ma, et autor jätkab sarja, sest kolmas osa lõppes tõelise pommiga.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Die Raunende Maske" (ilmub 19.oktoobril)

Jonathan Stroud "The Whispering Skull" (Lockwood & Co. II)

Lucy, Anthony and George seiklused jätkuvad sarja teises raamatus. Esimesest kirjutasin siin

Sellest kui Anthony, Lucy ja George elasid üle öö terve Inglismaa kõige kummitavamas majas on möödunud pool aastat, kuid otseselt pole firma töös midagi muutunud. Quill Kippsi meeskond sekkub endiselt Lockwoodi & Co uuringutesse ning lõpuks saab kõigil asjaosalistel mõõt täis.  Otsustatakse, et järgmise juhtumi juures teevad kaks meeskonda võistluse, kes suudab enne lahenduseni jõuda. Kaotaja pool peab avaldama ajalehes uudise oma allajäämise kohta.

Kui uus klient Mr. Saunders palkab Lockwood & Co jälgima viktooriaaegse arsti Edmund Bickerstaffi  kirstu üleskaevamist, siis ei oska keegi aimata millise pöörde asi võtab. Arvatakse, et Bickerstoff püüdis surnute maailmaga ühendust võtta ja kui tema kirstust leitud kummaline peegel varastatakse, siis palkab inspektor Barnes nii Kippsi kui Lockwood seda leidma ning võimalus kahe firma võistluseks ongi käes. Lockwoodil & Co-l on aga taskus salarelv. Lucy võimed on ajapikku suurenenud ja ta suudab rääkida purgis oleva pealuu vaimuga. Selgub, et viimasel on Bickerstaffi kohta nii mõndagi öelda.

Võrreldes esimese raamatuga on see oluliselt süngem, kuid jätkuvalt põnev. Päris öisel ajal siiski ei soovita.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles:  "Der Wispernde Schädel"

Jonathan Stroud "The Screaming Staircase" (Lockwood & Co. I)

Uhuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu.
Londonis on kohutav probleem. Terves linnas liiguvad ringi pahatahtlikud kummitused, kelle vastu saavad võidelda vaid eriliste võimetega lapsed ja noored, sest täiskasvanud ei näe vaime. 

Vajadusest tingituna on linnas palju kummituste kõrvaldamisega tegelevaid ning üksteisega konkureerivad kummitusuuringute agentuure. Neist üks väiksemaid on Lockwood & Co, milles on vaid kolm töötajat - karismaatiline Anthony Lockwood, nohiklik George Cubbins ning uue töötajana Lucy Carlyle.

Pärast katastroofiga lõppenud tööotsa on kolmik Lockwood & Co päästmiseks sunnitud vastu võtma uurimistöö Combe Carey mõisas, mis on Inglismaa kummitusterohkeim maja. Lepingu kohaselt peavad nad tegema kahjutuks mõisa kurikuulsa Kisendava Trepi ja Punase Toa (ning loodetavasti ka eluga välja tulema). 

Võtsin selle raamatu kätte Facebooki lugemisgrupi liikmete soovituse peale ja olin vaimustuses. See oli põnevalt ning kaasahaaravalt kirjutatud ning hea meelelahutus süngesse sügisõhtusse.

eesti keeles: "Kisendav trepp"
saksa keeles: "Die Seufzende Wendeltreppe"

Sarah J. Maas "Court of Thorns and Roses" (I)

Feyre on vaesusesse langenud pere noorim tütar, kes on endale võtnud kohustuse isa ja õdede eest hoolitseda. Perele toidu ja elatise hankimiseks käib ta jahil. Ühel lumisel päeval tapab ta metsas hundi, keda esmapilgul pidas looma kuju võtnud haldjaks. Selgub, et Feyre ei eksinudki, sest mõne aja pärast tuleb koletis teda selle tapmise lunastamiseks endale nõudma. Haldjate maale Prythiani jõudes muutub koletis ilusaks noormeheks, kelle nimi on Tamlin. 

Aja jooksul soojenevad Tamlini ja Feyre suhted ning neiu saab teada, et haldjad ähvardab haigus, mis nende jõudu ja maagiat nõrgendab. Feyret ohu eest kaitsta püüdes saadab Tamlin neiu koju tagasi. Kodu pole aga enam endine ning Feyre tuleb Prythiani tagasi. Ta leiab lossi tühjana ja saab teada, et Tamlin valetas peaaegu kõige kohta. Mingit haigust polnud tegelikult olemas, oli vaid needus, mis oleks murdunud, kui Feyre oleks vaid Tamlinile armastust avaldanud. Lootes, et ta pole veel liiga hiljaks jäänud, tõttab Feyre oma armastatut päästma.

"Kaunitari ja koletise" muinasjutul on palju versioone. Esimese hooga meenuvad mulle S. Aksakovi "Tulipunane lilleke" (eestikeelses versioonis imeilusate S. Škopi illutratsioonidega) ja A. Flinni "Beastly", Sarah J.Maasi varint on eelpoolnimetatutest kehvem, aga siiski hea lugemine. Raamatu algus ja lõpp on põnevad ja haaravad, aga keskosa liiga aeglane. Midagi otseselt ei toimu ja Feyre lihtsalt igavleb ja otsib tegevust. Kuid lõpp oli hea ja ma näen loos potensiaali. Panin järgmisel aastal ilmuva teise osa juba enda lugemisjärjekorda.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

M.I. McAllister "The Urchin of the Riding Stars" (The Mistmantle Chronicles I)

Mistmantle kuningriigis elavad koos saarmad, oravad, siilid ja mutid ning seda valitseb siilikuningas Brushen. Ühel tähisel ööl leiab orav Crispin rannalt orvuks jäänud oravapoja, kellele ta paneb nimeks Urchin. Orav Apple võtab orvu oma hoole alla ning on talle armastavaks kasuemaks. Urchini  suuremaks kasvades saab temast Crispini kannupoiss. Kui viimast süüdistatakse siiliprintsi mõrvas, saadetakse ta kuningriigist välja ning Urchini uueks tööandjaks saab saarmas Padra.
Hiljem selgub, et igasuguste riigis toimuvate pahategude ning ka printsi tapmise taga on hoopis orav Husk, kes  plaanib kuninga kukutada ja ise troonile asuda. Urchin ja sõbrad takistavad Huski ning headus saab võidule.
Ostsin selle raamatu aastaid tagasi ainuüksi imeilusate piltide pärast, proovisin natuke lugeda ka, kuid tol hetkel ei sobinud. Nüüd küll. Täiskasvanud lugeja jaoks on see raamat veidi liiga etteaimatav, sest ülesehitus on natuke sterotüüpne, st on mustvalgelt head ja halvad tegelased ning lugedes oskad juba ette arvata kumb on kumb, aga sellegi poolest päris hea meelelahutus.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Urchin von den Sternschnuppen"

Jojo Moyes "After You"

"After You" on järg raaamatule "Me Before You" (e.k. "Mina enne sind", millest kirjutasin siin.

Willi surmast on möödunud peaaegu kaks aastat ja ta surm mõjutas ellujääjaid hoopis enam kui ta kunagi arvata oskas või hoolis. Lähedasi pommitati pärast juhtunut vihakirjadega, ema võtab ravimeid, isa saab uue naisega lapse ning Lou pole suutnud oma elu järje peale saada. Ta kolis küll Londonisse ja ostis korteri, kuid töötab suvalises baaris ja leinab Willi. Ta ei suuda endale andeks anda ja unustada. Kas nende vahel oli tegelikult midagi või oli see vaid ettekujutus? Ühel öösel kukub Lou majakatuselt alla ja see oli koht, kus ma arvasin, et autor tahtis talle anda võimalust ise tunda, mis see tähendab kui sa oled liikumatu ja teistest sõltuv. Lou siiski paraneb ja ainuke, mis õnnetust meenutavad on armid ja natuke lonkamist.

Ja siis tuleb pommuudis - selgub et Willi ülikooliaegne sõbranna oli rase, kuid ei öelnud mehele kunagi, et tal on tütar. Nüüdseks on Lily 16 aastane ja täiesti ülekäte teismeline, kes joob, suitsetab, varastab ja kasutab narkootikume. Terapeutilises mõttes on kindlasti hea, et ta nüüd välja ilmus, sest tütre olemasolu näitab, et elu läheb edasi ja kõigil asjaosalistel on võimalus ja põhjus Willi meenutada ja temast rääkida, sest Lily ei tea ju oma isast midagi. Kuid tegelasena on Lily lihtsalt tüütu ja ebameeldiv. Jah, ta on üksi ja otsib oma kohta, kuid ta on ka ärahellitatud ning hoolimatu, kes ei hooli teiste inimeste tunnetest. Ta ei mõista, et leinavad inimesed ei tervita teda käed laiali ega paku kohe oma elamist uueks koduks.

Tunnistan ausalt, et olin lugema hakates skeptiline, sest lugejana oleksin tegelikult ju ikkagi hoopis tahtnud, et Will ärkab ellu, saab terveks ja nad elavad elu lõpuni õnnelikult koos, kuid seda ei juhtu ja seega pidin leppima antud järjega. Jään jätkuvalt arvamusele, et ta enesetapp oli isekas tegu. Võibolla oleks ta teinud teise valiku, kui oleks tütrest teadnud, kuid seda ei saa keegi teada. 

Kui ma seda raamatut Goodreadsis ta hindama pidin, siis oleksin pannud 3.5, aga seda võimalust polnud. Mõnes mõttes on see hea raamat, sest ma sain enda jaoks vastuseid, kuid kohati ka ülitüütu ja ehe naistekas. Näiteks Lou perekond käis mulle närvidele juba eelmises raamatus ja tüütasid ka selles. Mind kohe üldse ei huvitanud, et ta emast on vahepeal karvaste jalgadega feminist saanud. Lõpp oli lääge, aga arvatavasti parim, mida antud olukorras soovida saab.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud