Meg Wolitzer "Belzhar"

Wooden Barn on internaatkool, kuhu saadetakse traagilise elukogemuse läbielanud teisemelised. Minategelane Jam (Jamaica) Gallahue ei saa üle oma poisssõbra Reeve surmast. Nad tundsid teineteist vaid 1.5 kuud, kuid tema lahkumine on jätnud suure augu (umbes sama suure kui Edwardi lahkumine Bellasse).
Uues koolis selgub, et Jam on pandud kirja inglise keele eriklassi "Special Topics in English", mis kaasõpilaste sõnul on väga ekslusiivne ja valitud seltskonnale. Klassikursus kestab ühe semestri ja iga kord käsitletakse vaid ühte kirjanikku, sel korral on arutluse all Sylvia Plath.
Klassis on viis õpilast ja nende ülesandeks on lisaks kirjanduse lugemisele ka päevikut täita. Viimasel näib olevat võlujõud, sest viib kirjutaja tagasi minevikku, aega mil traumaatilised kogemused polnud veel aset leidnud. Päeviku viimastele lehekülgedele kirjutades tuleb igaühel neist oma valusa sündmusega silmitsi seista. Seda uuesti läbi elada ja objektiivselt vaadata, mis tegelikult juhtus, sest vaid nii on võimalik juhtunut ümber hinnata ning edasi elada.
Miskipärast sattus mulle ette järjekordne teismeliste internaatkooli raamat, kuid võrreldes eelmise "Night Schooliga" ei saaks need kaks raamatut ja kooli erinevamad ollagi. "Belzar" on raamat kaotustest ja leinast ning iga tegelase lugu on erinev.
Kaotus ja lein on minu silmis midagi väga isiklikku ja pole kellegi asi teise hingevalu kohta öelda, et ohh, see on ju tühiasi ja saa sellest juba kord üle, kuid sel korral oli mul tõsiselt kahju, et autor Jami loo just nii lahendas. Üks asi on leinata, teine asi on teada saada, et oled ise sündmusi valesti tõlgendanud ja kogu armastuslugu leidis aset vaid sinu unelmates.
Lõppkokkuvõttes ütlen, et oli ok, aga mitte kuigi hea, põhiidee mulle meeldis, aga kohati oli liiga klišeelik. 

saksa keeles: pole ilmunud
eesti keeles: pole ilmunud

C. J. Daugherty "Night School" (Night School I)

Kui teismeline Allie Sheridan juba mitmendat korda arreteeritakse, saavad ta vanematel mõistus ja tahtmine otsa ning nad panevad tütre Cimmeria Akadeemia nimelisse internaatkooli. Cimmeria on erinev kõigist teistest koolidest, kus Allie siiani käinud on, kehtivad ranged reeglid ning  igasugu elektroonika on keelatud. Kaasõpilased on rikaste ja mõjukate inimeste järeltulijad ja Allie tunneb end kõrvalseisjana, kuid lõpuks leiab endale uued sõbrad ja vaenlased.

Midagi on selles koolis siiski imelikku...

Olles mitmeid teismeliste raamatuid lugenud, ei saa ma midagi parata, kui kõiki järgmisi eelmistega võrdlen. "Night School" jääb oma olemuselt kuhugi Harry Potteri ja "Videviku" vahepeale, kuid üks-ühele sarnasust pole sel kummagiga. Kuigi tegelased on teisemelistele kohaselt natuke naiivsed, on tegemist hästi kirjutatud ja huvitava raamatuga. Küll on aga aru saada, et see on sarja esimene, sest kõik otsad jäävad lahtiseks.

saksa keeles: "Night School: Du darfst keinem trauen" (Night School 1)

eesti keeles: "Õhtukool"

Garth Stein "A Sudden Light"

14 aastase Trevori vanemate abielu on kriisis, pere pankrotis ja nende maja ning muu vara võlgade katteks ära võetud. Ema läheb pere juurde Inglismaale, isa koos Trevoriga Seattleisse oma isa ja õe juurde.
Vanaisa ja tädi elavad 100 aastat vanas majas, milles on elanud juba mitu põlvkonda Ridelle. Esiisa testamendis oli tingimus, et tema järeltulijad on vaid maja kasutajad, niipea kui selles enam pereliikmeid ei ela, tuleb hoone lammutada ja nö. metsale tagasi anda. Maja ja seda ümbritseva maa väärtus on ajaga tõusnud ja nii tahavad Trevori isa ja tädi maja hoopis maha müüa (sest, mis kasu on surnule antud lubadusest). Müügitehingu läbiviimiseks pevad nad oma demnetse isa nõusse saama. Isa keeldub lahkumast, sest kuuleb oma surnud naist majas tantsimas.
Kõlab väga põnevalt, eks ju, aga mul on mitu etteheidet. Esimene neist tuleb arvatavasti minu vanusest, sest raamatu algus on kui muinasjuttudest laenatud: "Elas kord, oli kord..."

"Twenty-some years ago, before technology changed the world and terrorism sruck fear into the hearts of all citizens. Before boys in trench coats stalked and murdered classrooms full of innocent children in schools across this fair land. Before the oceans where thick with oil slicks and the goverment ceased to governand Bill Gates set out to love the world to death and hurricanes became powerful enough to stagger entire cities and toxic children where drugged into oblivation to rive up the profits of Big Pharma, and genetically modified foodstuffs were force upon us without us knowing we needed to care. Before smoking marjuana at gay marriages became passe - before gay people became, eh just like anyone else, and weed became, eh just another source of tax revenue. This was even before another famous Bill, the one surnamed Clinton, became famous for his choice of cigars. It seems like ages ago, looking back on it. No smartphones. No On Demand. Nary an IPad in sight. So long ago. Yes. This story begins in 1990."
(Stein, Garth 2014, "A Sudden Light", lk. 2-3), bold on minu lisatud.

Mida? Kuidas me oleme jõudnud aega, mil  1990 on kaua aega tagasi? Läbi raamatu jookseva viited, et tol ajal olid asjad nii või teisiti, aga kindlasti paremad/halvemad kui praegu. Võibolla see tundub tänapäeva teismelistele nii, aga 1990 ei ole kiviaeg, et sellest peab nii kirjutama, ma keelun olemast dinosaurus!

Raamatu algus on tegelikult päris loogiline ja põnev... ja siis tuleb pööre, tundub nagu oleks seni päris asjaliku ja mõistliku poisina tundunud Trevor midagi sisse võtnud. Ta teatab, et temagi näeb vanaema vaimu ja lisaks sellele hulgub majas ringi ka ammusurnud homoseksuaalist vanaonu Ben. Viimane saadab Trevorile kummalisi unenägusid ja juhatab teda vanade päevikute ja kirjade juurde, millest selgub, et see vaim Ben oli päris hõivatud tegelane, sest käis ka juba oma kadunud isaga juttu vestmas. No tule taevas appi, kuidas saab olla, et inimesel on vana maja krigisemas kuuldes esimene mõte "vaimud" ja nendega lõpuks kohtudes pole üldse hirmutunnet, nagu oleks vana tuttavat näinud.
Kolmas etteheide on see, et lõpp tuli väga kiirustades. Kui autor on juba võtnud aega ja ülidetailselt ka igasuguseid ebaolulisi asju kirjeldanud, siis võinuks ka lõpule rohkem aega pühendada. Minu jaoks jäi asi õhku rippuma ja selgituseta.
Mõtlesin pikalt, et kuidas täpselt väljendada, mis mind häiris, sest idee on tegelikult hea ja potensiaali täis ning Garth Stein on hea kirjanik ja välja mõtlesin - nad on hea loo vaimudega ära rikkunud. Kogu ebaloogilisus tulebki vaimu(de)ga seoses. Võibolla oli see teadlik valik, et lükkame kummitused sisse, paiskame enne Halloweeni müüki ja läheb nagu soe sai, aga antud juhul tuleb see raamatu puhul kahjuks, sest tulemus on mingi segane "ei liha, ega kala" kirjutis, mida ei oskagi kuhugi paigutada, õudukas pole, kriminull ka mitte, kohati lihtsalt ebaloogiline.

Kurb. Alustad raamatu lugemist nii suurte ootustega ja siis läheb kõik allamäge. Olles sama autori eelmist raamatut lugenud, siis tahtsin sedagi kindlasti lugeda, mõtlesin isegi omale osta, sest raamatukogust kättesaamine tundus liiga kaugel. Nüüd olen nii õnnelik, et seda raha ei raisanud. 

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Nele Neuhaus "Wer Wind sät" (Ein Bodenstein-Kirchhoff-Krimi V)

Taunusesse plaanitakse rajada tuulepark, kuid kohalikud pole selle mõttega rahul ning protesteerivad aktiivselt. Pargi vastaste hulka kuulub mees, kelle maatükki läheb parki ehitaval firmal väga vaja ning nad teevad pakkumise 3 miljoni euro peale. Varsti leitakse mees surnuna ning juhtumit saadetakse lahendama Kirchoff ja Bodenstain. Viimane on sel korral mõrvadega lähedamalt seotud kui eelmistes raamatutes ning see mõjutab ka tema otsustamisvõimet.

Teiste Neuhausi raamatute puhul olen kirjutanud, et kõige paremad pole, aga lugeda sobisid päris hästi, see tundus mulle oluliselt parem. Mõrvar jäi lõpuni saladuseks (mis on minu arvates  hea kriminulli puhul oluline kriteerium) ning ka taustasündmused olid huvitavad. Kui ma vahepeal olin juba valmis sarja lugemisest loobuma, siis "Wer Wind sät" sundis mind meelt muutma ja looetavasti saan varsti ka äsjailmunu kätte.

eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles: pole ilmunud

Mireille Guiliano "Prantslannad ei lähe paksuks"

On üldine avamus, et prantsuse naisi võib kadestada mitmete asjade pärast - nad on stiilsed ja kütkestavad, omavad intensiivset eraelu ning söövad palju ja püsivad sellelegi vaatamata saledad. Kui teid huvitab, kuidas nad selle viimasega hakkama saavad, siis lugege seda raamatut. 
"Prantslannad ei lähe paksuks" pole tavapärane dieediraamat, vaid elustiili tutvustav kirjutis. Tegelikult pole enamikus loetus midagi uut, nt. kõnni palju ja väldi lifte. Kuid Guiliano kirjutab ka sellest, et kõike, mida sööd, tuleb ka nautida, tuleb valida, mida ja kui palju sa suhu paned, st kui sa ühel päeval sööd suure õhtusöögi, siis järgmisel päeval söö natuke vähem. Ära keela endale maiustusi, vaid söö neid harva ja kui, siis kvaliteetset (šokolaadi).     

Seega, nii palju kui mina asjast aru sain, siis on saladus selles, et elu ja sööki tuleb nautida, kuid seejuures ei tohi unustada märksõnu: mõõdukus, kvaliteet, hooajalisus ning uhkus. Jah, see viimane on oluline, ära tunne end süüdi, kui tahad magusat vms. süüa, söö ja tunne rõõmu.

inglise keeles: "French Women Don't Get Fat"
saksa keeles:  "Warum französische Frauen nicht dick werden"

Edgar Cantero "The Supernatural Enhancements"

Kahekümnendates meesterahvas A. (täisnime ei mainita raamatus kordagi) saab oma sugulaselt päranduseks Point Blessis, Usas Virginia osariigis asuva härrastemaja. Pärandus tuleb ootamatult, sest sugulussidemed on nii lehma lellepoja tasemel, kuid sellelegi vaatamata kolib A. koos punkarist teismelise Niamhiga (naisterahvas) sisse.
Axton House on veider maja. Selle eelnev eraklik omanik sooritas enesetapu (täpselt sama vanalt ja samast aknast välja hüpates, kui tema isagi), kohalike arvates seal kummitab ning iga aasta talvise pööripäeva paiku kogunevad majja tundmatud inimesed. Kuna A.-l ja Niamhil niikuinii midagi targemat teha pole, siis hakkavad nad majas (potensiaalselt) toimuvat uurima. 

"The Supernatural Enhancements" on kummaliselt üles ehitatud raamat. Umbes nii, et keegi plaanis hakata raamatut kirjutama ja on selle tarbeks materjale kogunud: väljavõtteid raamatutest, arveid, peategelaste omavahelisi vestlusi ("sobivalt" ei saa üks neist rääkida, seega on kirjutamine igati õigustatud), videokaameratest nähtava üleskirjutisi, päevikumaterjale, kirju jne. ja siis on üks üliusin agent seda kausta raamatuks pidanud ja trükki andnud.
Suurema osa ajast loed ja ei saa üldse aru, millega on tegemist, sest see pole tavapärane romaan, aga kaasahaarav. Lõpupööre oli hea, muidu oleks lihtsalt üks veider krimka olnud ja ma oleksin kirjaniku arvatavasti varsti unustanud, aga nüüd jätan ta nime endale meelde, sest kui Canterolt veel midagi ilmub, siis loeksin meelsasti.


saksa keeles: pole ilmunud
eesti keeles: pole ilmunud