Karin Slaughter "Faithless" (Grant County V)

Sara ja Jeffrey jalutavad metsas ja leiavad kirstu, milles on surnud tüdruk. Viimane oli elusal maasse maetud ning oletatavasti lämbus, kuid lahangul selgub, et ta hoopis mürgitati. Kahtlusaluseid otsides viivad jäljed lähikonnas elavate tõsiusklikeni, kes nö. eksinud hingedele, endistele sõltlastele ja kurjategijatele, varjupaika pakuvad. Raamatus on palju nii verbaalse kui füüsilise vägivalla kirjeldusi.
Olen neid sõnu vist juba iga Slaughteri postituse juurde kirjutanud, aga kriminulli pool, st kuritegude uurimine ja lahendamine, meeldis mulle väga, mis aga Jeffrey/Sara/Lena eraelu puudutab, siis olen sellest juba tüdinenud. Lenas on mingigi edasiminek, kui üha allapoole langemist nii nimetada saab, aga Jeffrey/Sara puhul tekib küll tunne, et no kaua võib seda kummi venitada, otsustagu kirjanik juba ära, kuhu ta välja tahab jõuda. Juba viies raamat ja ei mingit muutust, ikka see sama lugu uues versioonis.
Kuues osa on mul ka juba laenutatud, aga tunnen, et pärast tolle lugemist pean küll Slaughteriga väikse pausi pidama.


eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Gotlos"

Goodreadsi hinnang: 4/5  

Naomi Novik "Uprooted"

Agnieszka on tavaline maatüdruk, kes elab ohtliku Metsa (Wood) külje all asuvas väikeses ja vaikses külakeses. Iga kümne aasta tagant tuleb tornist välja võlur (Draakon), kes endale ühe külatüdruku teenijaks võtab. Nüüd on aeg jälle nii kaugel ja kõik külas teavad, et sel aastal valib ta endale kaasa ilusa Kasia. Kuid kõigi suureks üllatuseks otsustab ta hoopis Agnieszka kasuks ja sellest saavadki neiu seiklused alguse.

"Uprooted" on saanud palju kiitvaid hinnanguid ja üldjoontes olen ma nendega nõus, sest raamat on tõesti kaasahaarav, täis seiklusi ja põnevust, kuid sel on ka üks suur puudus. Nimelt ei tajunud ma üldse kahe peategelase vahelist keemiat. Draakon ehk Sarkan on 99% ajast väga ebameeldiv tegelane, karjuv, tige ja pahur.  Lugejana tekkis mul tunne nagu oleks kirjanik midagi ütlemata jätnud, ma ei näinud "seda" mispärast neiu temasse armus (või kas ikka armus?). See intiimstseen oli mu meelest küll pigem hädaohust kui armastusest tingitud. Teiseks on algus liiga aeglane - Draakon võtab neiu oma koju ja siis tuleb lehekülgede kaupa kirjeldust, kuidas ta pole tüdruku välimusega rahul ja teda võlusõnu kasutama sunnib. Ma ei saanud tükk aega aru, kuhu selline käitumine välja võiks jõuda. 
Kuigi midagi jäi loost puudu, soovitan lugeda küll, sest see metsa edasitungimise ja maade/inimeste vallutamise idee oli väga põnev ja uudne. Lugeja tunneb ka mõned muinasjutu elemendid loos ära. Novik kirjanikuna tekitas minus suurt huvi, pole välistatud, et ta raamatuid lähiajal veelgi loen.

eesti keeles: "Väljajuuritud" (ilmumas)
saksa keeles: "Das dunkle Herz des Waldes" (ilmub 21.11.2016)

Goodreadsi hinnang: 4/5

Rachel Hartman "Seraphina" (Seraphina I)

Raamatu sündmused leiavad aset väljamõeldud maailmas, milles elavad nii inimesed kui draakonid. Kahe kogukonna vahel on juba aastakümneid rahu valitsenud, kuid rahuleppe aastapäeva lähenedes, suurenevad ka pinged.
Seraphina Dombegh on andekas muusik, kes töötab lossis ja kui üks kuningliku perekonna liikmetest mõrvatakse ning tapmises draakoneid kahtlustatakse, siis asub neiu koos prints Lucian Kiggsiga mõrvarit otsima.

Ma kõhklesin pikalt, kas hakkan seda raamatut lugema või mitte, sest inimeste kuju võtnud draakonite idee tundus mulle liiga veider. Kuid mõtlesin proovida, sest olen ennegi eelarvamusi kõrvale heites, heade raamatute otsa juhtunud. 
Minu arvamus on, et "Seraphina" on väga kummaline raamat. Ühelt poolt mõjus see natuke segasena, mis on kindlasti ka mu oma viga, sest ma ei taibanud enne lõppu jõudmist kontrollida, aga viimastel lehekülgedel oli autori poolt väljamõeldud sõnade selgitus, mis oleks lugemise kindlasti lihtsamaks ja arusaadavamaks teinud. Ärge teie sama viga tehke. Ja kui te veel ei tea, siis  raamat sisaldab pühakutenimesid, mille puhul tahaksin ma ainuüksi seepärast, et teada saada, millega tõlkija mees- ja naissuguorganite nimetused asendab, väga eestikeelset tõlget näha. Teisalt, on see kummaliselt kütkestav raamat, mind huvitas Seraphina eneseotsimise- ja leidmise pool väga. 
Ma polnud pikalt kindel, kas ka järge lugeda tahan, kuid lõpp veenis mind, et tahan teada, kuidas lugu edasi läheb.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Serafina: Das Königreich der Drachen"

Aarne Ruben "Nõiaprotsessid Eestis"

15.–18. sajandini toimus Euroopas tuhandeid nõiaprotsesse ning selle aja jooksul kaotas hinnanguliselt sada tuhat süütut inimest ainuüksi seepärast, et keegi otsustas neid nõiduses süüdistada, oma elu. Nõiajaht leidis aset ka Eestis, teateid on 145-st juhtumist, ent teist sama palju võis ka ajalooallikatest välja jääda. Mitte kõik protsessid ei lõppenud hukkamisega, kuid jätsid oma jälje ning mälestused juhtunust kandusid põlvest põlve.

Peaaegu ükski keskajal toimuv ajalooline romaan ei saa läbi nõiaprotsessideta ning nii olin ilukirjandusliku poole peal nõiajahist palju lugenud, kuid teaduslikku analüüsi senini mitte. Seega pakkus raamat mulle suurt huvi. 
Mulle meeldis, et Ruben asetas Eesti nõiaprotsessid maailma tervikpilti. Ta järeldas, et kui mujal sai nõiajahi põhjusi otsida naistevastases vihas, siis Eestis see üldiselt nii ei olnud, sest meie rahvakultuuris on tark enamasti mees ja üksinda metsas elav nõiamoor pigem haruldus kui reegel.

"Süüdimõistetuid oli siin ju võrdselt mõlemast soost. Ehkki naistevastane tendents ilmnes siinsetegi kohtuvõimude metoodikas, ei saa Eesti nõiaprotsesse pidada "sõjaks naiste vastu". Kõik see johtus asjaolust, et eesti rahvatraditsioonis on üksinda elav külatark enamasti mees. Muinasjuttude klassikaline nõiamoor üksildases majas kesk metsa on pigem hädaolukord." (lk. 302) 

Huvitav oli ka paralleel Nõukogude Liidus toimunud stalinistlikku terrori ja nõiajahi vahel (viidates Juri Lotmanile). Ma polnud neile sündmustele kunagi nii vaadanud, kuid see selgitus ja arutelu olid väga põnevad ja loogilised.
Soovitan "Nõiaprotsesse Eestis" ajaloohuvilisele lugejale, kuid hoitan, et tegemist pole kerge raamatuga. Tihe tekst ja käsitletav temaatika, analüüsitud ajaloolised materjalid ja protsesside kirjeldused olid nii võikad, et pidin vahepeal raamatu käest panema ja midagi muud lugema. Lõppkokkuvõttes mulle meeldis.

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Maggie Stiefvater "Blue Lily, Lily Blue" (Raven Cycle III)

Sarja teise osaga polnud ma väga rahul, sest see oli liiga segane ja siis nii asusingi kolmanda raamatu kallale veidi skeptiliselt. "Blue Lily, Lily Blue" oli küll arusaadavam, aga selle võrra ka igavam.  Midagi nagu otseselt ei toimunudki, kõik liikus vaid selles suunas, et loo kulminatsioon saabub järgmises ehk viimases raamatus. Adami pool meeldis mulle siiski väga.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Was die Spiegel wissen"

Goodreadsi hinnang: 3.5/5

Nancy Mitford "Armastust otsimas"

Raamatu jutustajaks on Franny, kes räägib oma perekonna, inglise maa-aadli elust ja olust kahe maailmasõja vahelistel aastatel ning Teise maailmasõja ajal. Läbi ta silmade heidame me pilgu hoopis teistsugusesse maailma, elame kaasa ta pereliikmete kurbustele, rõõmudele ning armulugudele ja imestame inimeste veidruste üle. Kuigi Franny jutustab paljude inimeste elust, on loo keskmes siiski  ta onutütre Linda saatus.

See oli ülelugemine. Esimesel korral lugesin "Armastust otsimas" aastaid tagasi, vahetult peale ilmumist 1994. aastal ja nüüd avastasin riiulilt uuesti. See pole paks raamat, vaid 175 lehekülge, kuid sellesse on mahutatud palju tihedat ja sündmusterohket teksti. Mitfordi stiil nõudis natuke harjumist, kuid lõpuks oli tore lugemiselamus. Arvan, et loen selle autori raamatuid kindlasti veel ja küllap ka sama raamatu originaalis uuesti, sest tahan lihtsalt teada, kuidas see "kõlab".

inglise keeles: "The Pursuit of Love"

saksa keeles: "Englische Liebschaften"

Goodreadsi hinnang: 4/5

Kristen Callihan "Moonglow" (Darkest London II)

Sarja teise raamatu peategelaseks on Miranda õde Daisy Ellis Craigmore, kes oli abielus tõelise tõpraga ja naudib nüüd oma lesepõlve. Kui Daisy kohtub Northrupi markiisi Ian Ranulfiga, siis lahendavad nad esmalt koos salapäraseid mõrvu ja lõpuks teineteise intiimseid probleeme, sest kui te pole veel aru saanud, siis nad on üksteise jaoks loodud. Lisame nüüd patta fakti, et Ian on libahunt ning Daisyl on samuti mingi kummaline võluvõime, siis ma olengi raamatu ülevaatlikult kokku võtnud.

Vabandan, kui eelpool olev sisukirjeldus sarkastilisena mõjub, aga täpselt sama palju kui ma olin sarja esimesest raamatust vaimustuses, olin ma teises osas pettunud. Kui "Firelight" oli uudne ja huvitav, siis "Moonglow" on puhas paranormaalne romaan, milliseid olen oma elus juba kümneid lugenud. Mitte ükski pööre või sündmus ei suutnud mind üllatada. Mina seda sarja enam edasi ei loe, ma ei usu, et raamatud uuesti paremaks minna saavad.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Im Bann des Mondes"

Goodreadsi hinnang: 2/5

Kristen Callihan "Firelight" (Darkest London I)

Lord Benjamin Archer kannab näol maski ja keegi ei tea, milliseid õudusi ta selle taga peidab. Miranda on enesekindel ja ilus naine, kel on omad saladused, mida ta kiivalt varjata püüab. Archer teeb Mirandale abieluettepaneku ning viimane on sunnitud selle vastu võtma, sest ta isa on pankrotis ning vajab raha. Ajapikku avastab Miranda, et esmapilgul ohtlikus mehes on peidus rohkem kui esialgu arvata osanuks ning sädemed hakkavadki lendama...

"Oh my".  "Firelight" on "Ooperifantoomi" ja "Kaunitari ja koletise" ristand ning tegevus toimub 19. sajandi lõpu Londonis. Alustasin lugemist ilma eriliste ootusteta, sest polnud autorist eelnevalt midagi kuulnud. Minu üllatuseks oli tegemist hea paranormaalse armastusromaaniga, mis oli kiire ja tempokas, kuid mitte üleliia lääge või porno poole kalduv. 134. leheküljel oli küll lause "You want me to punish you - ", mille peale ma silmi pööritasin, et küllap on tegemist mingi varjundite versiooniga, aga õnneks eksisin. Tõsi, mõnikord käitus Miranda liiga tänapäevaselt, aga no mis siis, see žanr pole küll koht, kus ajaloolist täpsust taga ajada. 
Minu jaoks tuli see raamat täpselt õigel ajal, sest vajasin kerget ja meelelahutuslikku lugemist. Laenutasin ka juba sama sarja teise osa ja loodan samaväärset lugemiselamust.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Kuss des Feuers"

 

Chris Priestley "Mister Creecher"

Tänavapoiss ja taskuvaras Billy kohtub koletisega, kelle ta Mr. Creecheriks ristib. Viimane on väliselt inetu, aga sisemiselt õrnahingeline, loeb vabal ajal raamatuid ning ei jõua ära oodata, mil Victor Frankenstein talle lubatud kaaslase meisterdab. Esialgselt on Creecheri ja Billy vahel nö. vastastikuse abistamise suhe - Billy hoiab Frankensteini tegemistel ja käikudel silma peal ning Creecher hoolitseb toidu ja raha hankimise eest. Ajapikku kujuneb nende vahel ka midagi sõpruselaadset, kuid päris kindel ma selles pole.

Autor on koondanud "Mister Creecerisse" kaks kirjandusklassikast tuntud tegelast - Mary Shelly "Frankensteini" ja Charles Dickensi "Oliver Twisti". Sisukirjeldust lugedes arvasin, et selles raamatus on nii palju potensiaali, kuid mitte miski sellest ei realiseerunud.  Lugu oli sündmustevaene, aeglane ja veniv. Kui sama oleks pandud kokku poole vähematele lehekülgedele, oleks raamat palju võitnud. Jah, küllap üritas autor selgitada, et tuleb välisest kaugemale vaadata ja sisemist ilu otsida, kuid välja ei lugenud ma seda küll kuskilt, see on vaid minu kui täiskasvanu oletus sellise loo suunitluse kohta. Goodreadsis olid raamatul madalad hinded, kuid miskipärast ei tahtnud ma neid uskuda, sest sama autori "Uncle Montague's Tales of Terror" meeldis mulle väga. Kahjuks oli arvustajatel õigus. Ei soovita, no või kui teil tõesti enam ühtegi muud raamatut lugeda pole.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 1.5/5

Julian Fellowes "Belgravia"

15. juunil, 1815. aastal toimus Brüsselis Richmondi hertsoginna korraldatud uhke ball. Peo ajal tuli teade, et Napoleon on alustanud rünnakut Waterloole ning kõik ballil olevad sõjamehed läksid lahinguväljale. Mõned ei jõudnud isegi riideid vahetada ja surid samas rõivais, milles nad natuke aega tagasi pidutsesid.

Teiste hulgas osalesid ballil ka madalamast soost Sophia Trenchard, kelle isa oli põhimõtteliselt vaid kaupmees ning kõrgest soost Edmund Bellasis, kes näisid  omavahel väga hästi läbi saavat. Siis hüppab tegevus ajas 25 aastat edasi ning kumbagi pole enam elavate kirjas. Tuleb välja, et tookord juhtus Sophia ja Edmundi vahel midagi, mille tagajärjed ulatuvad aastate taha ja sellest saavadki kõik järgnevad sündmused alguse.

Usun, et raamat imponeerib väga "Downton Abbey" fännidele, sest autor on ju sama, kuid mina pole kahjuks või õnneks nimetatud sarjaga tuttav, seega ei oska ma selle pilguga vaadata.  Minu jaoks oli "Belgravia" meelelahutuslik lugemine, kuid keskpärane ja stereotüüpsete tegelaste ning süžeeliinidega. See on kirjutatud stiilis, mida oleks teleekraanil põnev jälgida, kuid kirjutatuna venib liiga pikaks. Küll meeldis mulle, et tegelaste hulgas olid ka teenijad ning keegi polnud sajaprotsendiliselt hea või halb, igaühel neist oli tegutsemiseks oma motiiv ning põhjendus. Lõpp oli siiski liiga lääge ja muinasjutuline.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5

Karin Slaughter "Indelible" (Grant County IV)

Politseijaoskonnas on tulistamine, mille tulemusena saavad mitmed inimesed surma ja haavata ning ellujäänud võetakse pantvangi. Viimaste hulgas on ka Sara ja vigastada saanud politseiülem Jeffrey Tolliver. Lugejana on alguses raske mõista, miks on raamatus  vaheldumisi tagasivaated aega, mil Jeffrey ja Sara olid alles paar kuud käinud ning Jeffrey kodulinna külastavad ja tänapäev, kuid lõpuks saame teada, et kõige põhjused olidki minevikus. 
Kriminullina meeldis see raamat mulle väga, kuid mida raamat edasi, seda vähem hoolin ma Jeffrey'ist ja Sarast. Nad on väga profesionaalsed ja asjatundlikud, aga inimestena on nende tegelaskujud nõrgad. Sara peaks olema tark ja enesekindel naine, aga laseb end mõnikord nii jalge alla tallata, et tal peaks lihtsalt häbi olema. Ma ei näe neis kahes mitte mingit arengut ja ei saa aru, mis neid peale iha üldse paarina koos hoidis. Võibolla suudavad nad nüüd lõpuks ometi asjad ära klaarida ja leivad ühte kappi (tagasi)panna.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Schattenblume"

Goodreadsi hinnang: 4/5

Stephen Lloyd Jones "The String Diaries" (String Diaries I)

Kujutage ette, et teid jälitatakse...

...et on olemas inimene, kelle jaoks olete teie ja te perekond kinnisideeks...

... et teil pole kuskil turvaline olla, sest ta leiab teid igalt poolt üles...

...ja nüüd kujutage ette, et see inimene on sadistlik pikaealine, kes on te suguvõsa jälitanud juba viimased 200 aastat ning iga kohtumine on lõppenud vere ja surmadega...

Käes on lõppmäng. Kas Hannah'l õnnestub jälitamisele ja pidevale põgenemisele lõpuks ometi lõpp teha? 

Mõtlesin pikalt, kas kirjutan siia sisust midagi rohkemat, kuid siis kustutasin kõik laused, sest loodan, et sellest lakoonilisest tekstist piisab huvi äratamiseks. Mind suutis "The String Diaries" tõsiselt üllatada. See on kaasahaarav ja põnev ning pakub midagi nii fantaasia, õudukate kui põnevike austajatele. Täpselt selline raamat, mis paneb su kõhedusest värisema ning üle õla vaatama, aga käest ära panna ka ei saa, sest tahad ju teada, kuidas lugu lõppeb. Ainuke puudus oleks teksti sissepikitud ungarikeelsed sõnad, mille tähendust peab lugejana vaid oletama.
Sarja teine raamat läks kohe mu lugemisnimekirja ning kirjanik lemmikautorite hulka.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5

Åsa Larsson, Ingela Korsell "PAX - Der Hexendämon" (PAX IV)

Mariefredis kaovad nii raha, asjad kui lemmikloomad ning kasulaps Arlik on kahtlusaluste nimekirjas esimene. Thomas on ta süüs täiesti veendunud, kuid lõpuks selgub, et vargused on seotud hoopis nõidusega, sest keegi on krati valmis teinud. Ning Must nõid on kohal...
Raamatus oli natuke "vahepealse osa" hõngu ja kratiteema polnud sama tugev kui eelmiste raamatute koletiste omad, kuid mulle meeldis väga, kuidas Arlik tasapisi oma kestast välja tulema hakkas ning  kasuisale oma tunnetest natukenegi rääkida julges. Eelmisetes osades tekkis mul mõnikord küsimus, miks Laylah ja Anders ei sekkunud, kuid selle raamatuga rehabiliteerisid nad ennast. Nii tore, et neist neljast perekond moodustuma hakkab. Mind tõsiselt huvitab, kuidas autorid selle kasupere asja ära lahendavad. Kui ema end lõpuks kokku võtab, siis saadetaks poisid ta juurde tagasi, kuid praegune olukord on isegi Simonit ja Thomast arvestades, hea. Elame, näeme ja ootame.
Eelmised kolm raamatut lugesin ma ühe päevaga läbi ja ootasin kannatamatult järgmise osa saabumist. Neljanda sain paari tunniga loetud ja siis jäin piltlikult öeldes nõutult istuma, sest küsimusi on jällegi rohkem kui vastuseid ja mul pole aimugi, millal järgmine osa minuni jõuab, sest viienda raamatu saksakeelse tõlke kohta pole mingeid andmeid (palun ärge mulle kirjutage, kuidas lugu edasi läheb, tahan end üllatada). PAX ongi minu arvates täpselt selline sari, mille lugemisega oleks tore alustada siis, kui kõik kümme osa on juba ilmunud, sest siis saab ühe lõppedes, kohe järgmise võtta. Aga no kellel oleks kannatust raamatuid nii kauaks riiulisse seisma jätta?

eesti keeles: "Kratt“ PAX: 4"

inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5

Dorothy Eden "Räägi mulle armastusest"

1881. aasta London. Beatrice Bonnington on rikas kaubamaja pärijanna, kes abiellub nägusa kõrgest soost noormehe William Overtoniga. Viimane ei tee saladust tõsiasjast, et kosis neiu vaid majanduslikel kaalutlustel, sest ta perekond ja maja vajavad hädasti rahasüsti. Kuid Beatrice'i jaoks on see armastusabielu ning kogu ta järgneva elu eesmärgiks on, et mees ta tunnetele vastaks ja nii poputab ta abikaasat, kuidas aga oskab ning saab ja asetab Williami  heaolu kõrgemale isegi laste omast. Tööalaselt on Beatrice asjalik ja praktilise mõtlemisega ning kaubamaja lööb ta juhtimise all õitsema.

Ma sain "Räägi mulle armastusest" aastaid tagasi kingituseks ja olen seda mõned korrad lugenud, nii et üldjoontes teadsin, millest juttu on, kuid ma ei mäletanud, et Beatrice mind nii ärritas. Suurema osa raamatust ei kiitnud ma ta käitumist heaks, kuigi õigem oleks vist öelda, et ei saanud sellest aru. Ühelt poolt on ta kaine mõistusega tark ärinaine, teisalt on Beatrice kõiges, mis Williamit puudutab, täiesti arutu ja mõtlematu. Abikaasa saab ja teeb kõike, mida tahab ja elab väga mugavat ülalpeetava elu. On ainult üks olukord, mil ta isekusest mehe soovi ei täida, kuid võibolla oleks pidanud, sest selle otsuse tagajärgedega tuleb neil hiljem tegeleda.
Kuigi on olemas ka paremaid ajaloolisi ajaviiteromaane, on see raamat siiski päris hea ja võibolla meeldib Beatrice teile rohkem kui mulle, nii et proovige. Mind ennast seob selle raamatuga emotsionaalne side ning sisu polegi nii väga oluline, mu raamaturiiulist ei liigu see kuhugi.

inglise keeles: "Speak to Me About Love"

saksa keeles: pole andmeid

Goodreadsi hinnang: 3/5

Yōko Ogawa "The Housekeeper and the Professor"

Matemaatikaprofessor kannatab pärast 1975. aastal juhtunut autoõnnetust omapärase amneesia all. Nimelt kestab ta mälu vaid 80 minutit ja kui see aeg täis saab, siis alustab ta puhta lehena, unustades kõik, mis temaga selle aja jooksul juhtus. Enne õnnetust toimunut mäletab Professor hästi. Nüüd elab mees kehvas majakeses ja kannab ülikonda, mis on täis väikesi sildikesi olulise informatsiooniga, näiteks, et tal on uus majapidaja.
Uus majapidaja õpib sammsammult oma kliendi omapäraga toime tulema, harjub, et temalt igal hommikul kinganumbrit või sünnipäeva küsitakse ja saab tööga hästi hakkama. Kui Professor kuuleb, et naisel on poeg (ta on üksikema), siis nõuab ta, et poiss pärast kooli tema juurde tuleks, et laps ei peaks üksi kodus olema. Ajapikku moodustavadki Professor, Majapidaja ja poeg (Professor hakkab teda Ruutjuureks kutsuma) omamoodi perekonna, kes arutavad pesapalli tulemusi ja söövad koos õhtust. Kahjuks muutub Professori mälu aina halvemaks ja ta pannakse hooldekodusse, kus Majapidaja ja Ruutjuur teda külastamas käivad.
Julgen öelda, et "Majapidaja ja professor" on omamoodi armastuslugu. Armastus ei pea ju olema vaid kahe inimese vaheline asi ning neis kolmes oli olemas vajadus ja igatsus armastuse ning perekonna järele. Hoopis vastuolulisem oli minu jaoks Professori venna lesk. Kui ta Professorist tõesti hoolis, miks ta lasi mehel sellistes tingimustes elada? Saan aru küll, et Professor ei pruukinud sellest hoolida, aga see pole ju vabandus. Näiteks see stseen, kuidas Majapidaja otsib Professorile sobivaid jalanõusid ja ainukesed, mis ta majast leiab, on hallitusega kaetud, oli nii valus.
Raamatu sisukirjeldus ei kõla kuigi kutsuvalt ja pean ausalt tunnistama, et kuna mul on nõrkus kirsiõite vastu, siis haaras mind pigem inglise keelese väljaande kaanekujundus, kui tutvustus. Kuid nüüd on mul väga hea meel, et selle väikse raamatukese kätte võtsin. Selle rahulik stiil haaras kaasa ja autor tegi tegelased nii südamelähedaseks, et mul oli neist kahju lahkudagi. Soovitan lugeda ja ärge laske end heidutada teksti sisse pikitud matemaatika teemalistest arutlustest ja selgitustest. 

eesti keeles: "Majapidaja ja professor"

saksa keeles: "Das Geheimnis der Eulerschen Formel"

Goodreadsi hinnang: 4.5/5

Riina Einasto "Hingab armastust"

"Riina raamat "Hingab armastust" on valdavalt erootiline. Kes oskab ridade vahelt lugeda, see tabab. Pisut tagasihoidlikkust, hulluvalt palju kirge ja salapära teevad selle raamatu eriliseks. Iga haiku on nii täpselt teemasse, proloog loole."

Kirjanik ja poetess Margit Peterson 

"Hingab armastust" on väike raamatuke, vaid 73 lehekülge, kuid sellesse on mahutatud palju - 10 lühijuttu, epiloog ning järelsõna, igat juttu sissejuhatavad haikud ja sobivad illustratsioonid. Kõik lood on üllatavalt avameelsed ning kui ma peaksin neid lühidalt ja kokkuvõtlikult kirjeldama, siis ütleksin, et need räägivad ühe küpse naise eneseotsingutest ja eneseleidmisest. Mõlemad kulgevad nii tõusude kui mõõnadega ja kõik suhted ei läinud alati sellises suunas, mida ma lugejana oodanuks, kuid antud raamatus hindasin ma sellist realistlikkust läägelt õnnelikkele lõppudele. Viimased poleks mu arvates ka stiili poolest sobinud. 

Lood tunduvad teataval määral isiklikele kogemustele toetudes kirjutatud olevat, kuid lugejana on raske öelda, milline osa on kirjaniku ettekujutuse vili ja millised reaalsed faktid. Arvan, et see kandikul saiakeste ostmine peab küll tõsi olema, sest olen neid Detroidi Mehhiko linnaosas samamoodi soetanud. Nüüd tuligi isu sellise suhkruglasuuriga kaetud concha järele, mida vaid sealt saab. Aga see oli kõrvalepõige.
Küll tundus mulle, et lood pole ühesuguse tasemega. Näiteks, esimesed kaks - "Kohtumised ja tähendused" ning "Trummid ja rastapatsid", mis on vastavalt "Eesti Naises" ja "Saladustes" ilmunud, on teistega võrreldes ajakirjanduslikuma ja anonüümsema stiiliga, st teatud vormi surutud. Mitte, et need mulle meeldinud poleks, kuid ülejäänud mõjuvad vahetumate ja ehedamatena. Minu lemmikuks kujunes kõige viimane - "Sellist suve", milles jutustaja koos lapsega päikesepaistet naudib, sest sellest tuli nii mõnus Eestimaa suvi välja.
Tegelikult pole ma üldse lühijuttude ja õhukeste raamatute fänn. Kui raamatu lehekülgede arv jääb alla 300, siis ma seda naljalt kätte ei võta, kuid "Hingab armastust" tõestab, et suurus (loe lehekülgede arv) pole oluline. Lugesin isegi kaks korda, et midagi kahe silma vahele ei jääks. Lõppkokkuvõttes mulle väga meeldis, uut Eesti kirjandust on mul alati hea meel lugeda ja soovitan väikeseks vahepalaks teilegi!
 

saksa keeles: pole ilmunud

inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5

***Kallis Riina, suur -suur tänu kingituse ja pühenduse eest!

***Riina Einasto on mu väga hea sõber, kuid ma püüdsin oma arvamust kirjutades olla objektiivne. Loodan, et see mul ka õnnestus.

Maggie Stiefvater "The Dream Thieves" (Raven Cycle II)

Kuna sarja esimene raamat "The Raven Boys" meeldis mulle väga ning aitas mu tookordsest lugemiskriisist välja, siis olid ootused teise osa suhtes kõrged. Pettusin. Alustasin mitu korda, panin käest ära ja läksin jälle algusesse tagasi. Ühel korral jõudsin isegi 100nda leheküljeni, kuid pöördusin jälle esimesele tagasi, sest ma lihtsalt ei saanud loole pihta. Tavaliselt oleksin selle peale juba ammu raamatu lõplikult käest ära pannud, kuid Ronani loos oli midagi köitvat, mis sundis mind jätkama.

Siiski ei oska ma sellele raamatule isegi korralikku arvustust kirjutada, sest ma ei saa ikka päris täpselt aru, mis seal juhtus, kuid põhipunktid on:

- Ronan saab unenägudest asju välja tuua ning on selle ande oma isalt pärinud. Isa tõi unenägudest muuhulgas ka oma naise.

- Blue selgitab Adamile ettekuulutust ning ütleb poisile, et ta pole tema tõeline armastus. Gansey ja Blue suhted soojenevad veelgi.

- Blue ema läheb kaduma.

- Kaarnapoisid pole ainukesed, kes Glendowerit otsivad.

Lootus, et lugu läheb arusaadavamaks, pole minus veel kadunud, nii et alustasin kolmanda raamatuga. Eks varsti selgub, kas see sari on mu sellist pühendumist väärt või mitte.  

eesti keeles: "Unenäovargad"

saksa keeles: "Wer die Lilie träumt"

Goodreadsi hinnang: 3/5  

J.K. Rowling "Harry Potter and the Cursed Child" (Harry Potter IX)

Seitsmenda Harry Potter raamatu sündmustest on möödas 19 aastat (lugege vastava raamatu epiloogi, näidend algab täpselt samamoodi) ja Harry, Ron, Hermione ning Draco on kõik täiskasvanuks saanud ja pere loonud. Harry ja Ginny on abielus ning neil on kolm last - James, Albus ja Lily. Ronil ja Hermionel on tütar Rose ning Dracol poeg Scorpius. On saabunud aeg, mil Albus, Rose ja Scorpius esimest korda Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Kooli lähevad. Pinged ja põnevus on suured, sest teatavasti said nende vanemate omavahelised sõprus- ja vihasuhted alguse just esimesel aastal ning vähetähtis pole ka küsimus, kes kuhu majja kuuluma saab. Loo põhitegelased on Albus ja Scorpius ning põhiküsimusteks, kuidas elada minevikus tehtud valikutega olevikus; mis oleks kui meil oleks võimalik juhtunut muuta ja kuidas elada vanematelt saadud "pärandiga"?
Mina hindasin seda teost viie punktiga, kuid raamat on saanud nii madalaid hindeid kui ka negatiivseid arvustusi ning ma saan aru küll miks. Kõik sõltub ootustest, seepärast soovitan ma tulevasel lugejal jätta kõrvale (l)ootus lugeda midagi Harry Potteri sarjaga samaväärset. Nimetus kaheksas osa on tinglik, pigem on tegemist seitsmenda raamatu epiloogi pikema variandiga. Ka on näidendi formaat võrreldes ilukirjandusliku tekstiga lakoonilisem, sest näidendi maht ja vorm ei võimalda edasi anda  sama, mis raamat ning taust tuleb lugejal endal juurde mõelda

Minu jaoks oli see kui südamilik ja natuke nukker taaskohtumine vanade ja kallite sõpradega. Selline ajalimiidiga kokkusaamine, kus istute, meenutate juhtunut, räägite perest ja lastest ning siis lähete jälle lahku, teades, et nendega on kõik hästi.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5