24 jaanuar 2016

Pasi Ilmari Jääskeläinen "The Rabbit Back Literature Society"

Aastakümneid tagasi kogus Rabbit Back nimelises linnakeses elav lastekirjanik Laura White enda ümber üheksa last, kellest ta kirjanikke välja koolitama hakkas. Projekt õnnestus hästi, sest kõigist kirjandusühingu liikmetest said edukad autorid. Nüüd on ta otsustanud lisada uue, kümnenda õpilase, noorukese asendusõpetajana töötava Ella Amanda Milana. Laura White kaob uue liikme tutvustamiseks korraldatud peoõhtul ning keegi ei tea, mis temaga juhtus. 
Ella Milana hakkab kirjandusühingu ajalugu kirjutama ja kasutab teiste liikmete käest info saamiseks Mängu, mille käigus tuleb küsijale kõik ausalt ära rääkida ning kuuldut võib hiljem loomingus kasutada. Mängu käigus tuleb välja, et ühingus oli juba enne teda kümnes liige, kuid, kes see oli ja mis temaga juhtus?
"The Rabbit Back Literature Society" on vaieldamatult üks kummalisemaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Esiteks on seda peaaegu võimatu ühe kindla kategooria alla paigutada. Hea maitse ja labasuse vahel balanseerides on see segu erinevatest žanritest - ulme pole, õudukas ega fantaasia samuti mitte, kuid ükskõik, mis see ka pole, on see veidra huumoriga vürtsitatud.
Lugedes mõtlesin mitu korda, et jätan pooleli, sest mingil hetkel mõistsin, et need tegelased ei meeldi mulle. See mäng, mida nad mängivad, sunnib inimesi kõike, ilma igasuguse filtrita endast välja laskma ja kahjuks saab lugeja sellest samuti osa. Mu taluvuspiir on küll päris kõrge, aga kõike ma siiski lugeda ei taha. Miski aga köitis ja ma lugesin lõpuni. Nüüd tagasi vaadates on mul hea meel, et seda tegin, sest raamatu lõpplahendus oli  kõike muud kui ootuspärane. 
Siiski, väga veider raamat.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Lauras Verschwinden im Schnee"

Goodreadsi hinnang: 3/5

Liane Moriarty "The Hypnotist's Love Story"

Raamatu keskmes on suhte kolmnurk (tegelikult isegi nelinurk). Ellen O’Farrell on 35 aastane hüpnotisöör, kes otsib oma ellu uut armastust ja tutvub üksikisa Patrickuga. Kui peaaegu igal üle 30. aastasel inimesel on mingisugunegi suhtepagas, siis Patrick on selles osas peavõidu saanud. Ta naine Colette suri, kui poeg Jack oli veel väike ning endine elukaaslane Saskia, kes pole nende lahkuminekust siiani üle saanud, jälitab meest.
Patrickul tekkis suhe Saskiaga kiiresti pärast abikaasa surma ning naine oli väikesele Jackile aastaid ema eest. Mehest lahkuminemisega kaotas ta ka ainukese perekonna, kes tal oli ning Saskias on ikka veel nii palju valu. Ta jää Patrickust ja Ellenist sammugi maha, saadab neid kohtamistel ja puhkustel ning läheb isegi nii kaugele, et käib valenime all Elleni juures teraapias ja tungib mõlema poole koju. Saskia loodab, et kui mees teda natukenegi kuulaks, siis mõistaks ta, et naine ikka veel armastab teda ning tuleks tagasi.
Neljanda nurga moodustab Patricku endine naine Colette, kes pärast surma on pühaku staatuses.
Esiteks annan ma kirjanikule täispunktid raamatu pealkirja eest, see kutsub lugema. Raamat räägib lahkuminemistest ja leinaga toimetulekust ja idee on väga huvitav, kuid teostuse juures on üks suur aga. Nimelt on Elleni käitumine Saskia suhtes täiesti ebaloogiline. Palun näidake mulle naisterahvast, kes ei tunneks poisssõbra ahistaja suhtes mingit muret ja keda absoluutselt ei huvita, milline see naine välja näeb. Iga normaalne inimene lööks Saskia nime Google või Facebooki otsingusse sisse ja vaataks, milline see segane välja näeb.  Ellen tunneb end Saskia suhtes nii ohtuna, et sööb südamerahuga ära küpsised, mida naine ilmselgelt ta oma koju tungides, ta enda ahjus küpsetas. Või on ta siis nii meeleheitel, et ei hooli absoluutselt, millise taagaga mees tuleb.
See raamat tekitas minus lugedes vastakaid emotsioone. Nagu ma eelpool kirjutasin, oli Ellen minu jaoks ebausutav tegelane, Saskia suhtes tundsin ma hoopis enam kaastunnet, võibolla on need tunded ka rohkem arusaadavamad, sest lahkuminekuvalu on tuttav. Lõpp päästis asja, eriti see, et lõpuks ometi sai ka Patrick sõna ning sealt koorus päris mõistlik mees välja. Ellen saab oma õnneliku lõpu koos mehe ja lastega ning Saskia püüab läbi teraapia mõista, et asi pole mitte selles, et Ellen on Patricku hingesugulane ja tema mitte, vaid ajastuses. Tema kohtus Patrickuga valel hetkel, ajal mil mees polnud veel oma naise kaotusest üle saanud.
Tõusude ja mõõnadega, aga lõppkokkuvõttes päris hea lugemine.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Alles aus Liebe"

Goodreadsi hinnang: 3/5 (teistsuguse lõpu puhul oleksin andnud 2 punkti)


23 jaanuar 2016

Peter Swanson "The Kind Worth Killing"

Heathrow lennujaama baaris kohtuvad mees ja naine. Mees (Bostoni ärimees Ted Severson) kurdab naisele (Massachusettsi kolledži arhivaarile Lily Kinterile), et ta abikaasa (Miranda) petab teda. Kaks võõrast jõuavad omavahel kokkuleppele - Ted tahab Mirandast lahti saada ja Lily lubab asja ära korralda.  Kahjuks jõuab Miranda ette ja laseb oma armukesel (Bradil) Tedi maha koksata. Lily ei lase sellisel ebaõiglusel valitseda ja organiseerib Miranda ja Bradi mõrvad.
Raamatu pealkiri viitab sellele, et põhimõtteliselt olid kõik tegelased seda väärt, et neid tapetaks ja lõpuks ma tõsiselt imestasin, et üks neist ellu jäi. Tegelikult oli muidugi temalgi omajagu patte hinge peal ja loodetavasti saab ta lõpuks oma teenitud karistuse. 
Kui ma õigesti mäletan, siis ostis see inimene, kes seda Facebooki Lugemise väljakutse grupis tutvustas, selle lennukis lugemiseks ja selliseks reisilugemiseks sobib see raamat imehästi. Loed läbi ja jätad maha, sest uuesti küll ei loeks. Mitte, et see oleks halb raamat, aga teisel korral pole enam põnevust.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnang: 3/5

Jan Burke "The Messanger"

Kakssada aastat tagasi kui Tyler Hawthorne Waterloos sõjaväljal suremas oli, pakkus salapärane mees talle surematust. Vastutasuks sai Tylerist Sõnumitooja - inimene, kes kuuleb surijate viimaseid mõtteid ning neid lähedastele edastab.
Tänapäeva maailmas on Tyler Hawthorne rikka Amanda Clarke'i naabrimeheks. Naine tunneb rikka, ilusa ja vallalise mehe suhtes suurt huvi, kuid kuuldes, et Tyler on ta surmahaigele sõbrale Ronile elulootust andnud, muutub Amanda uudishimu kiiresti vihaks. Sellist lubadust saab ju anda vaid petis. Kuid Ron hakkab tõepoolest paranema ning Tyleri ja Amanda suhted soojenevad. Mees hakkab unistama sureliku elust koos Amandaga, kuid selgub, et Sõnumitooja ametist loobumine pole sugugi lihtne ning olukorda raskendab kunagise "heategija" Lord Varre ehk Adrian deVille väljailmumine.
Loo idee meeldis mulle väga ja raamatut oli väga huvitav lugeda, kuid ma ei mäleta, et oleksin varem kohanud nii igavat naispeategelast. Amanda sai vanemate surma järel korraliku varanduse omanikuks, pole kunagi elus tööl käinud ega kavatsegi teha. Mida teeb 24 aastane sõpradeta ja töökohata ning hobideta naine päevad läbi? Korra tahtis ta "kasulik" olla ja ja läks Tyleriga tööle kaasa, aga see oli ka kõik. See, et nende vahel mingigi tõmme tekkis, on mu jaoks siiani arusaamatu.
Tasub lugeda, eriti kui sellised natuke süngemad lood meeldivad.

eesti keeles: "Viimsete sõnumite tooja"
saksa keeles:  pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5


15 jaanuar 2016

Gillian Flynn "The Grownup"

Raamatu peategelane on terve oma elu teeninud elatist teiste inimeste käest raha välja petmisega. Alguses ta kerjas, siis töötas Spiritual Palmsi nimelises salongis "klienditeenindajana" ja kui ta randmevalu tõttu oma tööd enam jätkata ei saanud, siis sai temast ametikõrgendusena selgelnägijana.
Ühel päeval tuleb "lugemiseks" salongi Susan Burke, kes kurdab, et ta majas on midagi väga halba toimumas. Hea inimestetundja ja petisena rihib neiu kohe välja, et siit on kerge teenistus tulemas ning läheb Susani Viktooriaaegset maja "puhastama". Ta kohtub Susani teismelise kasupojale Milesiga, kes näib kui kurjast vaimust vaevatud.
Loo esimene pool on äärmiselt põnev ja värskendavalt naljakas, sest peategelane on nii oma olemuse kui ameti poolest tavapärastest naiskangelastest väga erinev, kuid lõpp mulle ei meeldinud. Ma eelistan selgust, olgu siis tegemist vaimude või hullumeelsetega. Järgnevate lugejate huvides ei hakka ma seda siin täpsemalt lahkama. Mis majas tegelikult toimus ja kes või mis on kõige selle taga, selgugu raamatust.

* Tegemist on lühijutuga, mis on eelnevalt ilmunud George R. R. Martin’s Rogues antoloogias, kuid seal kannab nime: "What Do You Do?".

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Broken House"

Goodreadsi hinnang: 4/5

12 jaanuar 2016

Karl Ristikivi "Surma ratsanikud" (III)

Triloogia viimane raamat kirjeldab Roger de Flori juhitud ajaloolise palgasõdurite kompanii Kataloonia Suure Kompanii seiklusi 14. sajandi alguses Vahemere piirkonnas. Tegevus algab Mallorcal, jätkub Sitsiilias ja Bütsantsis ning Väike-Aasias.
Tegevustik oli kohati liiga ettearvatav ja tüütu oma lõputute lahingutega ning peategelane käis mulle lihtsalt närvidele. Minu jaoks neist kolmest kõige kehvem.
Olles triloogia kõik osad läbi lugenud, tunnen, et peaksin neist ka kokkuvõtlikult kirjutama. Need raamatud ootasid oma lugemisjärge mu keskkooli ajast saati ja alles nüüd sain lõpuks läbi loetud. Ristikivi kirjanikuna meeldis mulle juba siis ja meeldib ka nüüd. Minu etteheited pole mitte stiilile, vaid sisule, need pole halvasti kirjutatud. Küllap olid mu ootused lihtsalt natuke teised, sest olen mitmeid ajaloolisi romaane lugenud. Need on osa Eesti kirjandusklassikast ja juba seetõttu väärt lugemist.

saksa keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5

Cornelia Funke "Ghost Knight"

Jon Whitcroft on 11 aastane poiss, kelle isa on surnud ja emal on uus elukaaslane "Habe". Jon vihkab meest kogu südamest ning haub plaane, kuidas temast lahti saada. Võibolla oli põhjuseks sügelemispulbri lisamine mehe suuvette või "Habeme" näopildiga tagaotsitava terroristi plakatite tegemine, kuid igal juhul saadetakse Jon Salisburysse internaatkooli.
Koolis avastab Jon, et ta näeb vaime ning mitte sõbralikku Casperit, vaid 16. sajandi ülikut, kes Joni esiisa ja tema poja tappis ning nüüd lubab hävitada kõik Hartgilli järeltulijad (Joni emapoolne liin)
Keegi ei usu Joni, välja arvatud Ella, kelle vanaema korraldab turistidele kummitustuure ning seepärast on tüdruk vaimudega hästi tuttav. Ella märgib küll, et vaimud ei saa kedagi tappa, kuid näib, et antud juhul on Strouton ohtlikum kui arvata võiks. Lapsed otsustavad abi paluda katedraali maetud kunagiselt rüütlilt William Longspeelt, kes andis lubaduse nörgukesi kaitsta,
Longspee ilmubki ja aitab Joni ning vastutasuks aitavad lapsed rüütlit.
Tegelikult oli mul plaan jätkata kolmanda Ristikivi raamatuga, aga kui Funke raamat kohale jõudis, siis ei suutnud ma seda esimeste lehekülgede järel enam käest ära panna (seda enam, et loos mainitud Longspee elas umbes samal ajal kui Kroonikate triloogia tegelased). Lugu on põnev ja hästi kirja pandud. Autor on oma tondijutu aluseks võtnud tegelikult elanud isikud (William Longspee) ja päriselt olemasolevad kohad (Salisbury katedraal) ning see lisab jutule "ehtust".  Mul tekkis tõsine tahtmine Inglismaale reisida ja see linnake ning katedraal üle vaadata.
"Ghost Knighti" puhul tahaksin väga kiita ka kunstniku Andrea Offermanni, kelle illustratsioonid on oma deitailirohkuse ja -täpsusega lihtsalt vapustavad ning annavad lugemiselamusele palju juurde.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Geister Ritter"

Goodreadsi hinnang: 5/5

Karl Ristikivi "Viimne linn" (Kroonikate triloogia II)

Triloogia teise osa jutustajaks on endine rüütel ja praegune munk Roger Blondel de Tressalin, kes vanas eas oma elusündmusi meenutab. Ta teenis aastakümneid Templiordut, kuid heideti sellest reeturliku valesüüdistuse peale välja, misjärel ta võeti Hospidaliordusse. Romaani kolm viimast peatükki kirjeldavad dramaatiliselt Püha Maa viimase ristisõdijate linna Akko langust moslemitele 1291. aastal ning viimaseid lahinguid selle eel. 
Võrreldes esimese osaga meeldis "Viimne linn" mulle rohkem. Kirjutamise stiil sobis mulle ja oli huvitav lugeda.

saksa keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5

Karl Ristikivi "Põlev lipp" (Kroonikate triloogia I)

Karl Ristikivi raamatu "Põleva lipp" aluseks on ajaloost tuttavad inimesed ja sündmused (wikilehekülg). Loo keskmes on Švaabi hertsogi ja Staufenite koja viimane võsu Konradin, kes püüab ühendada Saksamaa ja Itaalia ühise kuninga võimu alla ning sündmused leiavad aset Lõuna-Saksamaal ja Itaalias aastatel 1266–1268.  Noormehe (sündmuste alguses l6. aastane) sõjakäiku üle Alpide ja läbi Pavia, Pisa, Siena ja Rooma saadab edu, kuid Tagliacozzo lahingus Charlesi vastu saab ta sõjavägi lüüa. Konradin reedeti, vangistati ning hukati Napolis turuplatsil 1268. aastal.
See raamat on üks neist, mille lugemise mõtet olen endas kandud juba aastaid, kuid reaalselt jõudsin selleni alles nüüd. Kuidas seda lugemiskogemust hinnata? Polnud otseselt halb, kuid ka mitte ülihea lugemine, pigem veidi segane. Raamatus oli peatükke, mille lugemist ma tõesti nautisin, kuid sinna vahele tulid igavamad osad, millest end lihtsalt läbi närisin. Ajaloolist faktitäpsust ei oska ma hinnata. 
Eesti kirjanduse ühe osana on see kindlasti lugemist väärt raamat.  

saksa keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5