Annette Hess "The German House"

Raamatu sündmused viivad meid 1963. aasta detsembrikuisesse Frankfurti Saksamaal. Naispeategelane Eva Bruhns töötab poola-saksa keele tõlkijana, ta vanemad peavad restorani "Saksa maja" (German House) ning õde Annegret on haigla vastsündinute osakonnas medõde. 

Eva ei jõua ära oodata, millal kavaler Jürgen teda lõpuks ometi naiseks palub ja esimeseks sammuks selles suunas, on mehe külaskäik ja perele tutvustamine. Ilusa koosistumise lõpetab ootamatu telefonikõne, milles Eva tööle kutsutakse. Tavaliselt on tema tööks igasugu dokumentide tõlkimine, sel korral peab ta tõlkima inimese suulist kõnet. Kuna ta pole jutus kasutatava sõnavaraga tuttav, siis läheb esimene tõlkeversioon täiesti aia taha, kuid lõpuks tuleb välja, et tegemist on endise vangiga, kes rääkis kaasvangide gaasiga tapmisest. 

Kui Frankfurdis algab kohtuprotsess Auschwitzi koonduslaagris töötanud ja inimesi mõrvanud natside üle, siis pole prokuröril Evast paremat tõlki kuskilt võtta ja nii saabki temast kohtutõlk. Vanemad ja (nüüdseks kihlatu) Jürgen on ta protsessil osalemisele täiesti vastu, kuid Eva keeldub loobumast. Tunnistajate lugusid kuulates, meenuvad talle mälupildid lapsepõlvest ja selgub, et nad elasid aastatel 1940-1945 sama laagri territoriumil. Isa oli kokk, ema hoolitses pesu ja laste eest.

Kõige suuremad etteheited on mul raamatu tegelaste ning nende omavaheliste suhete süzeeliinidele. Eva kihlatu Jürgen on äärmiselt konservatiivne ja eeldab, et ta (tulevane) naine allub talle vastuvaidlematult ning muutub Eva igasuguse väärkäitumise korral vaimselt vägivaldseks. Kui Jürgen läheb Eva ülemuse juurde ja teatab, et tema oma kihlatul seda tööd enam edasi teha ei luba, siis naine vihastab ja katkestab kihluse. See oli kõige arukam otsus, mida ta teha sai, kuid siis otsib ta Jürgeniga uuesti kontakti ja lugeja võib oletada, et suhe soojendatakse üles.

Annegret töötab vastsündinute osakonnas õena. Ta mürgitab imikuid, et neid hingevaakuvaid vaesekesi siis uuesti elule turgutada ja vanemate kiitust nautida. Arstist kolleeg/armuke avastab ta tegevuse ja selle asemel, et politseisse pöörduda, sunnib ta Annegretti endaga abielluma ning lõpuks saavad nad isegi ühise lapse.

Mul tekkis küsimus, kuidas sai Eva olla kohtutõlgiks protsessil, mille jaoks tal ilmselgelt piisavalt oskusi polnud? Kohtutõlkimine nõuab väga head keeletundmist, sest vigadel on suur kaal. Oletan, et esimene asi, mida kohtualuste kaitsjad ebakompetentse tõlgi puhul väidaksid, on, et tõlk tõlkis tunnistaja sõnu valesti.

Etteheide, mille puhul ma isegi ei tea, kas see on üldse probleem või mitte. Raamatu originaal on saksa keeles, mina lugesin inglise keeles. Mitmes kohtas avastasin veidraid väljendeid ja teksti halvastisobivaid lauseid.  Tekkis lausa tahtmine kuskilt saksakeelne raamat hankida ja ülekontrollida. Praeguses olukorras ei saa hinnagut anda, kas need kohad olid juba originaalis kummalised või läks midagi tõlkes kaduma. 

Siia lõppu ka tõlketehniline küsimus laiemale ringile. Saksakeelne sõna "Dolmetscher" tähendab nii kirjaliku keele tõlkijat kui suulise kõne tõlki.  Raamatu tõlkes kasutati sõnu "translate/translator". Minu arusaamise järgi viitab see kirjalikule tõlkele. Suulise kõne tõlkimist nimetatakse "interprete/interpreter". Kohtuprotsessi kirjelduste järgi tõlkis Eva vaid ainult suulist kõnet, järelikult tuleks teda nimetada interpreter mitte translator.  Palun parandage, kui olen asjadest valesti aru saanud.

Lõpetuseks. Autor sai inspiratsiooni päriselt aset leidnud kohtuprotsessist. Kuigi tänapäeva inimesel on seda raske mõista, polnud sakslased tol ajal natsimineviku meenutamisest ja kohtumõistmisest üldsegi huvitatud. Valitses suhtumine, et mis sellest vanast asjast enam meelde tuletada, eluga tuleb edasi minna (wiki andmetel). Raamatus ütleb Kanadast pärit prokurör David Evale, et kõik sakslased on natsikuritegudes juhtunus süüdi, sest nad ei takistanud selle toimumist. Nii seisabki protsessi läbi teinud ja tunnistajate valusaid meenutusi ning süüdistavate arrogantsust ja "mälukaotust" näinud Eva, silmitsi küsimusega, kuidas selle teadmise ning süütundega edasi elada?  Millised on su edasised suhted vanematega, kui tead, et nemadki olid selle kuritööga seotud, kuid ei tõstnud häält ega hakanud vastu ja meenutavad seda aega isegi teatud nostalgiga?

 

pealkiri: "The German House"
autor: Hess, Annette
keel: inglise

kirjastus: HarperVia
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 336
ilmumisaasta: 2019 (esmatrükk 2018)
ISBN-10: 0062976451
ISBN-13: 9780062976451

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Deutches Haus"

Goodreadsi hinnang: 4/5 

Elizabeth Jane Howard "Valguse aastad" (Cazalet I)

"Valguse aastad" algab Teise maailmasõja eelõhtul, 1937. aasta Inglismaal. Loo keskmes on Cazalet'i perekond, kus on vanatüdrukust tütar ja kolm poega (Hugh, Rupert ja Edward). Kõigil kolmel vennal on ka naised-lapsed, nii et kokku tuleb päris suur (ja sõbralik) suguvõsa. Pealtnäha on nende kõigi elu idülliline, eriti kui suvevaheajaks maale vanavanemate juurde sõidetakse, kuid tegelikult on kõigil inimestel oma igapäevased rõõmud, mured ja hirmud. Lisaks on õhus Saksamaalt tulev uue sõja oht.

Usa teleshows "Seinfeld" kasutati selle seriaali kirjeldamiseks väljendit "show about nothing", mis tõlkes tähendab, et see seriaal on mittemillestki. Nimetatud kirjeldus saatis mind raamatu esimesest leheküljest viimaseni, sest kui hakata sisust rääkima, siis tegelikult midagi ei juhtugi. Ei ole ühte ja põrutavat sündmust, mis teose automaatselt atraktiivseks teeks. 

Sündmustevaegusele vaatamata haaras raamat mu nii endasse, et enam käest panna ei suutnudki. Ma arvan, et põhjus on autori oskuses luua ehedad ja tõepärased tegelased ning realistlikud igapäevasituatsioonid. Keegi pole läbinisti hea või halb, kõigil on omad head ja vead, nii nagu päriseluski. Ma elasin inimese tegemistele kaasa isegi siis, kui ta mulle eriti sümpaatne polnud ja see on haruldane juhus. Tavaliselt nii ei juhtu, kui tegelane mulle ei meeldi, siis on mul temast ka ükskõik.

Loetule annab huvitava perspektiivi ajalooline taust. Mina lugejana tean, mis Inglismaad (ja kogu maailma) järgnevatel aastatel ees ootab. Tean, et pole lihtsalt võimalik, et pere sellest sõjast ilma ühegi kaotuseta välja tuleb. Küsimus on vaid selles, kellele liisk langeb. 

Mulle väga meeldis. Soovitan kõigile, kes naudivad rahulikke, ajaloolisi perekonnalugusid. Loodan, et kirjastus tõlgib ja avaldab ka järgmised osad. 

pealkiri: "Valguse aastad"
autor: Howard, Elizabeth Jane

tõlkija: Alari, Ann
keel: eesti

kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 544
ilmumisaasta: 2020 (esmatrükk 1995)
ISBN-13: 9789985348796

inglise keeles: "The Light Years"

saksa keeles: "Die Jahre der Leichtigkeit"

Goodreadsi hinnang: 5/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

J. K. Rowling "Harry Potteri" sarja seitse raamatut

 

No, kes siis Harry Potterit ei teaks? Orvuks jäänud võluripoiss, kes maagilise maailma kõige suurema kurjamiga jõudu katsuma hakkab. 

Eestikeelne tõlge on küll ülihea, kuid olen juba aastaid tahtnud sarja ka originaalis lugeda ja nüüd, kus mu noorim sellest huvituma hakkas, võtsin kätte. Minul sai sari läbi, kuid lugemise käigus otsustasin, et temal praegu kolmandast edasi lugeda ei luba, sest lugu läheb liiga tõsiseks ja süngeks. Las kasvab natuke.

Kas on olemas selline nähtus nagu lugemismälu? Ma arvan, et on. Samamoodi nagu mõni lõhn võib meile õdusaid hetki meenutada, suudab ka unustamatut lugemiselamust pakkunud raamat, meile neid tunde tagasi tuua. Mõne raamatu puhul on mul lausa kahju, et ei saa loetut unustada, et siis ülelugemisel uuesti, värskelt kogeda.

Potterit lugedes meenus, kuidas alustasin sarja lugemist hoopis kolmandast osast. Leidsin selle Tartus Riia tänava antikvariaadist, oli selline veidi kulunud kaanepaberiga, aga ostsin ikkagi ära, sest tahtsin nii väga teada, mis asi see Potter on, millest kõik räägivad (siiani ei tea, miks ma seda raamatukogust ei võtnud, võibolla oli piinlik lasteraamatut laenutada). Niipea kui see läbi sai, läksin poodi esimese kahe osa järele. Viienda raamatu ostsin selle ilmumispäeval, keskpäeval jõudsin poest koju, viskasin end voodisse pikali ja iga peatüki järel lubasin endale, et panen raamatu kõrvale ja loen homme edasi - keskööks oli viimane rida loetud. Enne viimase osa ilmumist töötasin Usas raamatupoes, kus inimesed said end ilmumiseöö pidustustele kirja panna, küsisin ikka, et mis nad arvavad, kuidas see lugu lõppeb. Ülekaalukas arvamus oli, et Harryst ja Hermionest saab paar. Ise lugesin viimast raamatut juba eestikeelsena Saksamaal, oma esimest last oodates.
Sel korral lugedes keskendusin rohkem pisidetailidele, lugu oli ju üldjoontes teada ja nautisin igat hetke. Loomulikult soovitan ka.

1. J. K. Rowling "Harry Potter and the Sorcerer's Stone" (Harry Potter I)

2. J. K. Rowling "Harry Potter and the Chamber of Secrets" (Harry Potter II)

3. J. K. Rowling "Harry Potter and the Prisoner of the Azkaban" (Harry Potter III)

4. J. K. Rowling "Harry Potter and the Goblet of Fire" (Harry Potter IV)

5. J. K. Rowling "Harry Potter and the Order of the Phoenix" (Harry Potter V)

6. J. K. Rowling "Harry Potter and the Half-Blood Prince" (Harry Potter VI)

7. J. K. Rowling "Harry Potter and the Deathly Hallows" (Harry Potter VII)

Sandra Brown "Low Pressure"

Kaheksateist aastat tagasi tapeti Bellamy vanem õde Susan. Esimene kahtlusalune oli ta tookordne poiss-sõber Dent Carter, kuid tema osalust ei suudetud tõestada ja lõpliku süüdlasena mõisteti vangi hoopis teine mees. Bellamy oli juhtunu ajal vaid teismeline, kuid mäletas piisavalt palju, et selle põhjal raamat kirjutada. "Low Pressure-ist" sai müügihitt ja see soojendab vana, unustatud loo üles.

Idee poolest krimi- ja kirelugu, kuid ühel liinil on rohkem puudusi kui teisel. Mõrvalugu oli iseenesest huvitav, kuid mind häiris ohvri halvustamine. Susan oli elu ja meeste seltskonda nautiv noor neiu. Temast ei meenutatud kordagi midagi head, kogu aeg rõhutati ta ebaviisakat käitumist ja meeste magatamist. Jäi mulje, et kõigi arvates oli ta (nii hirmsa) surma ärateeninud.

Suhe oli pastakast/klaviatuurist välja imetud. Ma ei otsi seesugusest kirjandusest sügavust, kuid asjas peab mingigi loogika olema. Bellamy õhkas Denti järele juba siis, kui ta Susaniga käis, täiskasvanutena polnud nende vahel mitte mingisugust sädet.

Üks viletsamaid Sandra Browne, mida lugenud olen. Mind hoidis lugemas vaid soov mõrvarit tuvastada. Oleks see poole peal selgunud, oleksin raamatu ka selle koha peal käest pannud. 

pealkiri: "Low Pressure"
autor: Brown, Sandra
keel: inglise

kirjastus: Grand Central Publishing
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 467
ilmumisaasta: 2013 (esmatrükk 2012)
ISBN-10: 1455525189
ISBN-13: 9781455525188

eesti keeles: "Madalrõhkkond"
saksa keeles: "Kalter Kuss"

Goodreadsi hinnang: 1.5/5 

Samal autorilt olen lugenud veel:
Sandra Brown "Seeing Red"
Sandra Brown "The Switch"