Stephanie Land "Maid: Hard Work, Low Pay, and a Mother's Will to Survive"

Raamatu autor jäi 28 aastaselt planeerimatult rasedaks. Elukaaslane eelistanuks aborti, kuid Stephanie otsutas lapse alles jätta. Kuid hiljem põgenes ta koos imikuga vägivaldse mehe juurest ja üleöö polnud tal enam ei kodu ega majanduslikku tuge. Ta oma perekonnal polnud võimalik neid aidata, nii elas ta lapsega kodutute varjupaigas ja hakkas tööle eramajade koristusfirmas.

Stephanie kasvas üles tavalises keskklassi perekonnas ja ta lapsepõlv ei ennustanud kuidagi, et ta lõpetab kodutuna, miinimumpalga peal ja allpool vaesuspiiri. Pärast isa-ema lahutust leidsid mõlemad vanemad uued elukaaslased ja täiskasvanud Stephanie pidi oma käe peal hakkama saama. Saigi, kuni lapse sünd plaanid segi lõi.

Möödunud aasta on mind palju pannud mõtlema selle üle, kuidas saavad hakkama need pered, kus vanemad koroona tõttu töö kaotasid. On ju nii palju ameteid, mida pole sel ajal, kui kõik kodus istuvad ja suured rahvakogunemised keelatud, vaja. Antud raamat aitab mõista, kuidas on äärmises vaesuses elada ja hakkama saada.
Lühidalt öeldes on see väga raske. Autor kirjeldab ausalt muret homse päeva pärast, masendust ja meeleheidet. Elu, kus sa jätad oma väikese, haige lapse hoidu, sest ei saa päevagi töölt puududa; ise ei saa samuti haigeks jääda, sest palgatšeki puudumine tähendaks nälga või tänavaletõstmist. Muidugi võib Stephanie valikuid kritiseerida, näiteks miks ta tahab lapsele orgaanilist toitu osta, kui raha napib või lubab endale $200 sõrmuse. Kuid kõrvalseisjal on alati kerge õpetada ja targutada.

Raamat jõudis minuni tänu Barack Obama soovitusnimekirjale ja on tõesti lugemist väärt. Ma ei kannata sisututvustustes sõna "silmiavav", kuid selle raamatu puhul võiks seda kasutada küll. See aitab mõista neid inimesi, keda tihti halvustavalt vaadatakse, et priileivasööjad sellised. Pole tõsi, et sotsiaalabi vajavad inimesed on alati laisad, kes ei viitsi ise raha teenida. Tihtipeale töötavad nad palju, aga palk on nii madal, et sellest lihtsalt ei piisa. Vähemalt Usas. Lugesin ja nutsin.

pealkiri:"Maid: Hard Work, Low Pay, and a Mother's Will to Survive"

autor: Land, Stephanie

keel: inglise

kirjastus: Hachette Books

formaat: pehmekaaneline

lehekülgede arv: 288

ilmumisaasta: 2020 (esmatrükk 2019)

ISBN-10: 0316505099

ISBN-13: 9780316505093

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5 

Julia Quinn "Bridgerton. The Duke & I"

Autor viib meid 1813. Inglismaale, kus Daphne Bridgerton endale abikaasat otsib. Ta on juba kaks aastat turul olnud, aga sobivat ettepanekut pole veel tehtud. Simon Basset on pärast aastatepikkust äraolekut Inglismaal tagasi. Poissmehe staatus ning aadlitiitel teevad temast ihaldatud saagi ning kõik vallaliste tütarde emad loodavad enda lapsukest talle naiseks anda. Simon ei plaani kunagi abielluda ja seepärast on kogu see tähelepanu eriti tüütu. Daphne ja Simon sõlmivad kokkuleppe, et teesklevad seltskonna jaoks oma suhet ja mõlemad saavad tehingust kasu - Daphne populaarsus tõuseb, ideaalne abikaasa ilmub välja ning emad jättavad Simoni rahule.

Teeseldud suhe areneb hästi, sest Simon ja Daphne sobivad hästi kokku. Viimane armub, esimene tunneb kirge, mis viib selleni, et neid nähakse ballil kahekesi minema hiilimas ja kui nad nüüd ei abielluks, siis oleks Daphne häbistatud. Abiellutaksegi.

ALLJÄRGNEV TEKST SISALDAB SISURIKKUVAT INFOT

Daphne teadis abielludes, et Simon ei saa lapsi. Kuigi ta oli alguses väga naiivne, saab Daphne lõpuks aru, mil viisil naise rasedaks jääb. Simoni käitumist hinnates, mõistab ta, et asi pole mitte saamatuses vaid tahtmises (can't versus wouldn't). Ühel hommikul otsustab ta ohjad enda kätte võtta, ronib purjus pead väljamagavale mehele peale ja põhimõtteliselt vägistab abikaasa. 

Simon tormab vihasena minema ja paar läheb lahku. Mõned kuud hiljem usub Daphne, et on rase ja annab Simonile asjade seisust teada. Rasedust küll polnud, aga lepitakse ära ja sellest vahejuhtumist enam ei räägita. Mees teeb oma minevikuga rahu, nad saab kokku neli (viis) last ja elavad õnnelikult elu lõpuni.

Hakkasin Julia Quinni raamatut lugema ainuüksi Netflixi sarja* pärast.  Quinni kirjutamistiil on ameerikalikult üle võlli, kuid nauditav, aga tuleme selle vägistamissteeni juurde tagasi.

Mind häirib kui armastusromaanides kangelanna vihastab asjade pärast, mille puhul on talle algusest peale selgelt öeldud, mis seis on. Siingi teadis Daphne algusest peale, et Simon on abielu ja laste vastu, kuid pärast abiellumist vihastab. Hea küll, ta abiellus teadmisega, et mees ei saa lapsi, mis hiljem muutus, et ei taha lapsi, kuid lõpptulemus on ju sama. Ei, tema teab paremini. Teistsuguse taustaloo puhul mõjunuks see eelpool mainitud stseen ainuüksi seksika ja kirglikuna, kuid antud olukorras teadis Daphne täpselt, et Simon on laste saamise ning seega ka sellise vahekorra vastu. Ta pidanud mehe seisukohta aktsepteerima. Aga kui nemad said sellest üle, siis pean minagi leppima.

Üldiselt mulle meeldis, kuna kuulsin, et järgmised osad pidid veel paremad olema, siis loen sarja kindlasti edasi.

pealkiri: "Bridgerton. The Duke & I

autor: Quinn, Julia

keel: inglise

kirjastus: Avon

formaat: pehmekaaneline

lehekülgede arv: 480

ilmumisaasta: 2020

ISBN-10: 0063078694

ISBN-13: 9780063078697

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Wie erobert man einen Duke?"

Goodreadsi hinnang: 4/5

 

*Sarjast suutsin suure vaevaga ära vaadata vaid ühe osa. Näitlejate valik üllatas, kuid sellega harjusin. Mind segas ülevõlli keeratud stiil. See pole minu maitse, eelistan brittide ajaloolisi seriaale.

Rosamunde Pilcher "Another View"

Emma isa on kuulus, aga ekstsentriline kunstnik. Stabiilset kodu ja traditsioonilist perekonda pole Emmal kunagi olnud, sest ta ema suri sünnitusel. Ainuke kord, kus ta koges midagi ligilähedast, oli siis, kui isa abiellus üksikemaga, kes tõi perre kaasa oma poja Christo. Lapsed olid lähedased, kuid abielu purunemisel, ei saanud ka Emma-Christo enam kokku. 

Aastaid hiljem töötab Emma Pariisis lapsehoidjana ja pole oma isa enam mitu aastat näinud. Kui ta loeb ajalehest, et isa on tagasi Inglismaal, otsustab ta oma tööst loobuda ja tagasi kodumaale, isa juurde minna. Vahetult enne lahkumist, kohtab ta Christot ja nad soojendavad oma suhted uuesti üles.

Rosamunde Pilcher on kuulub mu lemmikkirjanike hulka, kuid eelistan ta täispikke romaane, mida ta kirjutas alles karjääri lõpupoole. Varasemad tööd mulle üldiselt ei meeldi, sest neis pole antud piisavalt lehekülgi tegelaste ja sündmuste tegelaste põhjalikuks kirjeldamiseks ja kujunemiseks, aga just see mulle ta raamatutes meeldib.  

"Another View" on üks esimesi ja on näha, et kirjanik hakkab enda stiilile iseloomulikke tegelasi looma(noor, asjalik neiu; eemalolev isa; kaks noormeest, üks kellesse peategelane lootusetult armub ja teine, kes on ta tegelik armastus), aga tulemus on nõrk. Sisu ununes kiiresti, ainuke, mida praeguseni selgelt mäletan, on pidev suitsetamine.

Tundub ebaõiglane anda madal hinnang raamatule, mida juba avades, teadsin, et midagi hiilgavat siit ei tule, aga lugu oli tõesti vilets.

pealkiri: "Another View"

autor: Pilcher, Rosamunde

keel: inglise

kirjastus: Thomas Dunne

formaat: pehmekaaneline

lehekülgede arv: 272

ilmumisaasta: 2015 (esmatrükk 1968)

ISBN-10: 1250101131

ISBN-13: 9781250101136

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Lichterspiele"

Goodreadsi hinnang: 2/5