Emily Brontë "Vihurimäe"

Mr. Earnshaw lapsendab tänavalt leitud orvu ja annab talle uueks nimeks Heathcliff. Catherine ja Hindley suhtuvad uude kasuvenda esialgu vaenulikult, kuid aja jooksul kujuneb Heathcliffi ja Catherine vahel sõprus ning armastus. Kui Catherine keeldub seisusevahe tõttu Heathcliffiga abiellumast, siis mees vihastab ning lahkub teadmata suunas. Aastaid hiljem tagasi tulles avastab ta, et Catherine on juba Edgar Lintoniga abielus. Heathcliff lubab kõigile kätte maksta ja aastate jooksul seda ka teeb.
Kuigi ma olen "Vihurimäest" palju kuulnud, näiteks oli see "Videvikus" Bella lemmikraamat, polnud ma siiani selle lugemiseni jõudnud. Kodus meil seda raamatut polnud ning raamatukogust ei tulnud pähe laenutada, sest keegi oli kunagi öelnud, et see on raske kirjatükk. Nüüd oli õige hetk käes, sest lesisin seljavalu tõttu voodis ja lugesin "Vihurimäe"peaegu ühe jutuga läbi.
Ma ei hakka (loe ei ürita) seda raamatut siinkohal lahkama, sest selle töö on kirjandusteadlased 1847. aastal ilmunud romaani osas juba põhjalikult ära teinud. Kuid mida ma oskan omalt poolt hinnanguks öelda? Esiteks, ma olen täielikult nõus väitega, et midagi sellist pole enne kirjutatud ning ma polnud ka midagi samalaadset eelnevalt lugenud. Siiski ei usu ma, et sellest mu vaieldamatu lemmikraamat saab (ühe korra loen kindlasti veel läbi, sest tahan teada, kuidas inglisekeelne variant kõlab). Teiseks, ei leidnud ma terve raamatu peale ühtegi meeldivat ja positiivset tegelast. Nii palju kui ma aru saan, siis on üldlevinud arusaam, et Heathcliff on vääriti mõistetud ja koheldud romantiline kangelane (19. sajandi Christian Gray?), kohtlemise osas olen nõus, aga romantiline kangelane? Mulle Heathcliff ja Catherine tegelastena kumbki ei meeldinud ning ma ei usu, et neist oleks pidanud paar saama. Nende suhe oli liiga toksiline ning nad tegid üksteisele pigem kahju kui head. 

Vaatamata sellele, et mulle tegelased üldse meeltmööda polnud, meeldis raamat mulle tegelikult väga. "Vihurimäes" on kirge, mida ma pole enne kohanud, igast reast on tunda, kuidas tegelased kogu südamest armastavad ja vihkavad (põhiliselt küll vihkavad). Lugesin seda raamatut ammulisui ja mõtlesin, et kust küll suutis vanatüdrukust autor võtta ja kirjutada nii detailseid vaimse ja füüsilise vägivalla stseene, mis tänapäevalgi täiesti ehedana mõjuvad. Ja just selle pärast, et autor suutis selle kire ja vihkamise meisterlikult kirja panna (ning hea eestikeelse tõlke tõttu) sai see raamat minult viis punkti.

Jah, mul on seda tõesti kodus neli erinevat eksemplari ning seda mitte seepärast, et ma tohutu fänn oleksin, lihtsalt iga ilusa inglisekeelse klassikute sarja hulgas avaldatakse ka "Wuthering Heights". 

inglise keeles: "Wuthering Heights"
saksa keeles: "Sturmhöhe"  

Goodreadsi hinnang: 5/5