Kazuo Ishiguro "Lohutu"

Kuulus pianist härra Ryder saabub ühte Kesk-Euroopa linna (miskipärast olen veendunud, et see on Praha, aga see on ainult minu arvamus) hotelli. Teda ilmselgelt oodati, talle leitakse tuba, pakikandja aitab kohvrid üles viia ja siis hakkab kõik veidras suunas arenema. Näib, et kõik ümbritsevad inimesed teavad Ryderist ja ta plaanidest rohkem kui ta ise, käib jutt mingist ülitihedast ajakavast ning esinemisest. Inimeste suhtumisest kumab läbi, et ta on miskipärast pjedestaalile asetatud. Alguses võib selle veel väsimuse ja unustamise kaela ajada, kuid siis saab üha selgemaks, et ta tõesti ei tea, millest räägitakse. 

Parim võrdlus sisu kirjeldamiseks, mis mulle pähe tuleb, on amneesia. Kujutage ette, et peate mälukaotusega all kannatades uuesti oma eelnevasse ellu sisenema. Kõik pereliikmed, sõbrad- tuttavad ja töökaaslased tunnevad sind, aga sinul pole õrna aimugi, millest või kellest jutt käib, aga nemad lasevad muudkui edasi, sest ei tea sinu amneesiast midagi. Täielik õudusunenägu mu arvates.

Ma naudin Ishiguro kirjutatut alati väga, kuid see raamat jäi minu jaoks kahjuks kaugeks.

pealkiri: "Lohutu"

autor: Ishiguro, Kazuo

tõlkija: Varik, Aet

kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 592

ilmumisaasta: 2021 (esmatrükk 1995)
ISBN-10: 9985350928

ISBN-13: 9789985350928

inglise keeles: "The Unconsoled"
saksa keeles: "Die Ungetrösteten"

Goodreadsi hinnag: 3/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***