Autor viib meid operatsioonijärgsesse haiglapalatisse, kus paranevad nii tõlkija Albert Valter, kui kaevur Artur Simmo. Mehed on vanuselt, taustalt ning elukogemuse poolest erinevad, kuid sõbrunevad ning jagavad omavahel muredest pisikeste rõõmudeni.
Nemad on küll haiglavoodisse aheldatud, kuid elu läheb väljaspool haiglat ju edasi. Valteri poeg tegi autoga avarii ja jalgrattur suri, siis teeb poja sõbranna enesetapukatse. Simmol amputeeriti jalg ning ta tütar-väimees tahavad mehe oma kätega ehitatud maja maha müüa ning isa vanadekodusse panna. Vana mees unistab vaid oma päris koju tagasiminemisest, kuid müümise osas tal sõnaõigust pole, sest maja on tütre nimel.
Aastaid tagasi lugesin Raimond Kaugveri palju ja seepärast oli mulle raamatu sisu juba ette tuttav. Tegelikult oleksin valinud meelsasti mõne teise teose, aga kodus lihtalt polnud ühtegi teist väljakutse punkti alla sobivat. Lugedes veendusin taaskord, et Kaugveri ei tasu lugeda meeleolu parandamiseks. Ta käsitleb tõsiseid, aga elulisi teemasid, kuid väga realistliku ning masendava nurga alt.
Kunagi meeldis see raamat mulle väga, kuid nüüd ma seda enam viiepunkti teoseks ei pea. Raske põhjendadagi miks. Kaugveril on hea silm ja terv keel ning elulised tegelased, kuid ta dialoogid ajasid mu hulluks. Keegi ei räägi ju oma lähedaste inimestega nii ametlikult ja (ebaviisakalt) otsekoheselt või räägivad? Eriti ebaloomulikud olid meeste-naisete vahelised vestlused. Kas see on eestlaste omapära, mis on mulle võõrsil elatud aastatega võõraks muutunud või Kaugveri oskamatus loomulikuna mõjuvaid kahekõnesid kirjutada?
Juhul, kui teil veel lugemata, siis Eesti kirjanduse klassikana julgen soovitada küll, kuid olge valmis kurvaks kogemuseks.
pealkiri: "Vana mees tahab koju"
autor: Kaugver, Raimond
kirjastus: Eesti Raamat
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 271
ilmumisaasta: 1985formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 271
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud
Goodreadsi hinnag: 4/5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar