Ene Timmusk kolis koos perega Kanadasse aastaid tagasi ning kirjutab riigist, millega ta on juba põhjalikult tuttav. "Minu Kanada" ongi heas mõttes sündmustevaene ja rahulikult kulgev raamat.
"Arvan, et mu Kanada-lood näitavadki kõige rohkem seda, et ka välismaal taandub elu lõpuks tasandile töö-kodu-kool-sõbrad" (lk. 7-8).
Olen sellega täiesti nõus. Kuigi inimesed pettuvad, kuuldes, et elu "vingel" välismaal taandub samamoodi söögitegemisele ja pesupesemisele, siis nii see on. Tavaelu rutiinis pole ju tohutult palju põnevust ja närvidemängu.
Ma olen enam kui kindel, et olen seda raamatut enne lugenud, kuid siis ei kõnetanud see mind niipalju kui nüüd, mil mul on millega võrrelda. Praegune elusituatsioon on sarnane raamatus kirjeldatule ning ma olen mitmeid kordi Kanadas ja Torontos käinud. Loetu tekitas äratundmisrõõmu. Kindlasti vaidlevad mitmed mu järgnevale väitele vastu, kuid loetu põhjal ütleksin, et Kanada ja Usa on omavahel sarnasemad kui me tunnistada tahaksime.
Ainuke, mida etteheidaksin on raamatu lõpp, kuidagi masendav tunne jäi sisse.
Ma olen enam kui kindel, et olen seda raamatut enne lugenud, kuid siis ei kõnetanud see mind niipalju kui nüüd, mil mul on millega võrrelda. Praegune elusituatsioon on sarnane raamatus kirjeldatule ning ma olen mitmeid kordi Kanadas ja Torontos käinud. Loetu tekitas äratundmisrõõmu. Kindlasti vaidlevad mitmed mu järgnevale väitele vastu, kuid loetu põhjal ütleksin, et Kanada ja Usa on omavahel sarnasemad kui me tunnistada tahaksime.
Ainuke, mida etteheidaksin on raamatu lõpp, kuidagi masendav tunne jäi sisse.
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud
Kanada ja USA on sarnased ja ei ole ka, vähemalt kanadalased ise ei taha seda kindlasti tunnistada, sest peavad end paremaks :D Ise olen väga õnnelik, et just Kanadasse sattusin, sest arvan, siin on siiski palju rahulikum kui lõunanaabrite juures.
VastaKustutaSee lõpp ei meeldinud mu emale ka. Aga raamatu alapealkirjaks oli eluratas... eks ma pidin siis alguse sünniloo lõpetama natuke süngemalt. Ja tead, kui aastaid, mis elada jäänud, on vähem kui elatud, siis vahel ikka mõtled ka selle peale - rohkem kui tahaks. Ei aita ka kaasa, kui töö viib kokku nii paljude vanemate inimestega, kes järjest manalateele lähevad... viimasel ajal ka mitmed omavanused... mis eriti kurb... Aga eks see elu ole selline, just nagu keegi on kunagi targalt kirjutanud, ilma sünnita pole surma ehk siis surma põhjuseks on sünd. Aga tegelikult pole ma nii sünge ühti :D Pigem on see inimeste elulõpuga kokkupuutumine, isegi kui see kauge on, pannud rohkem leppima elutsükkliga ning olema õnnelik iga uue hommiku üle, mil silmad avan :)