Kristin Hannah "Firefly Lane" (I)

Loo keskmes on kaks sõbrannat, Kate Mularkey ja Tully Hart kes kohtusid 1974. aastal. Mõlemad olid tollal teismelised.

Tully elas koos vanaemaga, ta ema hulkus koos hipidega ringi ja isast polnud midagi teada. Kate pärines traditsioonilisest kodust. Tüdrukud sõbrunevad ning suudavad oma sõprust hoida aastakümneid. Selle aja jooksul saab Tullyst edukas saatejuht ja Kate'ist koduperenaine.

Raamat algab matustega ning kui ma oleksin teadnud, et kadunuke on minu vanune naisterahvas, siis oleksin lugemata jätnud. Lõpetades oli esmane instinkt sellele Goodreadsis kohe viis punkti panna, aga siis hakkasin mõtlema - kas see, et raamat mu ämbrite kaupa pisaraid valama paneb, teeb selle kohe automaatselt heaks? Vastus on eitav, sest umbes viimases kolmandikus käisid tegelased mulle tõsiselt närvidele. 

Mulle meeldis lugeda, kuidas tüdrukutest sõbrannad said, nad kolledžis end leidsid, esimesed töökohad said ja ametialaselt arenesid. Kui Kate jäi pärast esimese lapse sündi koduseks, siis Tully tegi samal ajal televisioonis karjääri. 

Kahjuks ei arenenud ühest hetkest kumbki peategelane enam üldse edasi.  Aeg möödus, aga Kate-Tully ei muutunud üldse, jäi mulje, et nad kordavad kogu ühtesid ja samu (valesid) käitumismustreid. Näiteks ütles Kate Tullyle mitmeid kordi, kuidas oma tütrega Marah'ga (mitte)käituda, kuid Tullyle ei jõudnud see kuidagi kohale. 

Teiseks, Kate'i haigus ja suremine. Tahaks ju mõelda, et kui inimene sureb, siis jääb temast midagi maha, midagi erilist, mille järgi teda mäletada, märk sellest, et elu polnud mõttetult elatud. Kate'le autor seda võimalust ei andnud. Ta oli kolme lapse ema ja koduperenaine ning  teda esitatakse lugejale nii, et tema elus polnudki muud kui tütrega jõukatsumine, poes käimine, pesupesemine ning kõhklused, et äkki abikaasa Johnny armastab ikkagi veel Tullyt. Siis avastatakse Kate'l rinnavähk ning ta sureb. Kõik.

Kolmandaks, kas on tõesti usutav, et isegi kui te olete oma lähedasest sõbrannast suure tüliga lahku läinud, siis ei võta sa oma surmava haiguse diagnoosi saades ühendust ja ei püüa ära leppida? Või kui sina seda ei tee, ütleb keegi su lähedastest sõbrannale? Raamatus aga täpselt nii oligi. Kate oli juba kuid haige, kuid lõpuks helistas ta Tullyle alles siis kui ta juba tõesti suremas oli. 
Neljandaks ning seda on raske kirjutada, aga kuigi kirjanik rõhutas mitmeid kordi, kui lähedased sõbrannad Kate ja Tully on, siis polnud see veenev. Mulle tundus pigem, et Tully teeb ja käsutab ja Kate järgneb. Kas selline on tõeline sõprus? 

Kokkuvõttes hoidis see raamat mind lugemas ja pani nutma ka, aga heaks ma seda nimetada ei saa. 

pealkiri: "Firefly Lane"
autor: Hannah, Kristin
keel: kirjastus: St. Martin's Griffin
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 499
ilmumisaasta: 2009
ISBN-10: 0312537077
ISBN-13: 9780312537074

eesti keeles: "Jaanimardika tee"
saksa keeles: "Immer für dich da"

Goodreadsi hinnang: 2/5 

Kazuo Ishiguro "Kui me olime orvud"

Inglane Christopher Banks elas oma lapsepõlves koos vanematega Hiinas ja tal oli jaapanlasest sõber Akira. Christopheri isa töötas oopiumiäriga tegelevas suurfirmas ning ema kritiseeris brittide narkoäri. Pärast vanemate ootamatut kadumist ning arvatavat hukkumist, saadetakse orvuks jäänud poiss tagasi Inglismaale. 1937. aastal tuleb nüüd edukas detektiiv Banks Shanghaisse tagasi, et lõpuks ometi välja selgitada, mis ta vanematega tookord juhtus.  

Võiks arvata, et tegemist on väga lihtsa looga - laps jääb orvuks, kolib läbisugulase juurde elama, saab suureks kasvades oma elu järje peale ning teeb karjääri, kuid pole oma vanemaid unustanud ning läheb lapsepõlvekoju vastuseid otsima. Kuid tegemist on siiski Ishiguro teosega ja seepärast pole kõik alati nii, nagu esmapilgul näib, sest kirjanik oskab väga meisterlikult lugejat vales suunas vedada. 

Christopheri tagasipöördumine Hiinasse on kummaline, lugedes aimad, et midagi on valesti ja mõistad, et ta ei saa olukorrast õigesti aru. Kuna autor ei anna küsimusele "miks" mitte mingit vastust, siis on sinu kui lugeja asi, see vastus leida. Lugesin pärast raamatu lõpetamist ka teiste arvamusi ning Banksi käitumist Shanghais tõlgendati väga erinevalt. Mina defineerisin selle Christopheri soovmõtlemiseks. Ta tahtis nii väga oma lapsepõlve idülli tagasi minna ning vastuseid leida, et ei tõlgendanud olukorda enam objetiivselt, vaid just läbi soovi prisma. Samas on "taaskohtumisele" Akiraga ju loogiline selgitus, et kui aastakümneid on mööda läinud, siis pole enam inimese nägu täpselt meeles ja võib tuttava võõraga segamini ajada?

Raamatu ajalooline aspekt meeldis mulle väga, kuid ma ei soovitaks seda esimeseks Ishiguroks, sest see pole mu arvates nii hea kui teised, mida ma temalt lugenud olen. Alustada võiks näiteks "Päeva riismetest". Siiski tähendab "pole nii hea" antud autori puhul head lugemiselamust.

pealkiri: "Kui me olime orvud"
autor: Ishiguro, Kazuo
tõlkija: Varik, Aet
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 349
ilmumisaasta: 2019 (esmatrükk 2000)
ISBN: 9789985347805

inglise keeles: "When We Were Orphans"
saksa keeles: "Als wir Waisen waren"

Goodreadsi hinnang: 3.5/5 

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

 

Deborah Feldman "Unorthodox: The Scandalous Rejection of My Hasidic Roots"

Deborah Feldman (sünd. 1986) kasvas üles oma vanavanemate juures, New Yorgi ülikonservatiivses satmar hassiidide (Satmar Hasidic) juudi kogukonnas. Ta ema oli kogukonnast välja heidetud ning vaimse puudega isa polnud võimeline tütre eest hoolitsema. Autor kirjeldab nii lapsepõlve- kui nooruse- ja abieluaastaid ajani, mil tal õnnestus perekonnast lahti murda ja abikaasast lahutada. Kirjelduse põhjal võiks arvata, et ta oli kogukonnast lahkudes vähemalt keskealine, kuid tegelikult vaid 24-25. Ta oli abielludes 17. aastane ja emaks saades 19. Pärast abielulahutust jäi poja hooldusõigus talle ja praegu elavad nad Saksamaal Berliinis. 
Seda juutide kogukonda iseloomustavad eraldatus ümbritsevast ning väga kindlad ja ranged reeglid.  Niisugust käitumist põhjendatakse arusaamaga, et Teise maailmasõjaaegse holokausti põhjustas juutide liigne ühiskonda sulandumine, st kui end kindlalt eradi hoida ja usureeglitest kinni pidada, siis sellist juutide massihävitamist enam ei tule. Deborah meenutab, et ta vanaisa perekond oli enne Teist maailmasõda täiesti tavaline juudi tavaline pere, kuid pärast koonduslaagri üleelamist ning lähedaste kaotust, vanaisa muutus. Kui aus olla, siis saan selle põhjenduse alusel aru, miks inimesed niivõrd konseravatiivse ja piiratud usulahu poole pöörduvad. Ei õigusta, kuid mõistan.
Ranged reeglid kehtisid loomulikult ka lastele ja noortele, kuid "appi, kuidas nii saab" efekti tekitasid minus hoopis need, mis puudutavad abielu.
Abielus naised ajavad juuksed maha ning kannavad parukat, sest vaid nii on kindel, et ükski juuksekarv näha pole. Menstruaalveri ning seega ka menstrueeriv naine on räpased ning mees võib naisele uuesti läheneda alles siis, kui teatud arv päevi pole ühtegi tilka verd tulnud ja naisel puhastatavas vannis käidud.
Noori tüdrukuid hoitakse oma keha osas nii saladuses, et Deborah'l ei tulnud pähegi end lähemalt uurida. Nii oli ta abieluõpetusetundides ahastuses, sest ei teadnud endal sobivad "auku"'olevat.
Deborah ja ta mehe abielu sai väga vale alguse, sest esimene vahekord ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Loomulikult teadsid sellest ebaõnnestumisest juba järgmisel hommikul kõik ja läks kuid, enne kui seksuaalakt õnnestus. Abielunaisena oli Deborah'l oma mehe ees kohustus igal reedel vahekorras olla, (loomulikult siis kui ta puhas on), sõltumata siis sellest, kas tahab või mitte. Ta võrdleb oma meest kiimas koeraga, kes end tema, kui mööbli najal nühkimas käib.
2006. aastal kolisid nad perega Airmonti New Yorgi osariigis ja Deborah hakkas abikaasa eest varjates, Sarah Lawrence Kolledžis inglise kirjandust õppima. Koolis käies rikkus ta riietumisreegleid ning pani salaja hoopis teksad jalga ning lasi juustel paruka all kasvada. Kuna nende poeg pidanuks kolme aastasel religiosses koolis õppima hakkama, siis otsustas Deborah koos pojaga kogukonnast lahkuda ja tegi oma otsuse 2010. aastal teoks.
"Unorthodox" on mõnes mõttes väga sarnane Tara Westoveri raamatuga "Educated", sest mõlemad räägivad väga äärmuslikest elustiilidest. Julgen öelda, et kui meeldis üks, siis peaks ka teine sobima. Seegi raamat tekitas pärast ilmumist ta endises kogukonnas suurt pahameelt ning liikmete sõnul on see valesid täis. Läbi lugedes saan täiesti aru, miks ta eksmees vihane on.
Loodan ma väga, et ta kirjutab raamatu ka sellest, kuidas ta uus elu Saksamaal alguse sai. Oleks huvitav ta kohanemisest lugeda.

pealkiri: " Unorthodox: The Scandalous Rejection of My Hasidic Roots"

autor: Feldman, Deborah

keel: inglise

kirjastus: Simon Schuster

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 272
ilmumisaasta: 2012

ISBN-10: 1439187010
ISBN-13: 9781439187012
  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Unorthodox"

Goodreadsi hinnang: 5/5 

PS. Netflixi pealt jookseb samanimeline sari, mis sai inspiratsiooni käesolevast raamatust, kuid polevat üksühele. Ma pole sarja vaadanud ja seepärast ei oska täpsemalt kommenteerida.

Stacey Hall "The Familiars"

Raamatu sündmused viivad meid 17. sajandi Inglismaale, kus noor lapseootel naine Fleetwood Shuttleworth jälgib ärevusega oma raseduse kulgu, sest ta eelmised rasedused on alati katkenud, kuid perre on pärijat vaja.
Ühel päeval leiab ta oma mehe asjade seast arsti kirja, milles viimane avaldab arvamust, et naine ei ela praegust rasedust/sünnitust üle. Paanikas Fleetwood tormab kodust välja ja juhtub metsas kokku Alice Gray nimelise naisega, kes hiljem pakub end välja kogenud ämmaemandana. Fleetwood haarab sellest kui viimasest õlekorrest ning palkab Alice'i tööle.
Samal ajal hakkab piirkonnas hargnema nõiajaht ning Alice on üks süüdistavatest. Ta arreteeritakse ning pääseb vabaks vaid tänu Fleetwoodi kinnisideele, et Alice abita ta sellest sünnitusest elusalt välja ei tule.

Lugedes tundus see nõidade asi mulle väga tuttav ning wikist fakte kontrollides, selgus, et olin kunagi sellest BBC dokumentaali vaadanud. Nimelt toetub Stacey Hall ajalooliselt tuntud ning väga hästi dokumenteeritud nõiaprotsessile, mis leidis aset 1612. aastal Lancashire'is, Inglismaal. Kahtteist inimest süüdistati nõiduse abil mõrvade toime panemises. Neist üks suri vangistuses juba enne kohtuprotsessi, kümme mõisteti süüdi ja surma poomise läbi, üks (Alice Gray) osutus süütuks. Kuus nö. nõida olid pärit kahest (rivaalitsevast) perekonnast ning süüdistusedki tulid peresiseselt.  See oli ka esimene kord, kus toetuti lapse sõnadele.
Lugu algas huvitavalt, kuid kahjuks ei suutnud lõpuni taset hoida. Fleetwoodi kinnisideed, et Alice on ainuke, kes teda aidata suudab, saan ma veel mõista, sest meeleheide ja ärevus suudab inimestega kummalisi asju teha, kuid ma ei saanud aru, miks see "sureb sünnitusel" liin niisuguse lahenduse sai.
Lugu siis selline, et armastaval abikaasal oli samal ajal kõrvalt ka armuke, kes oli samuti rase. Kui Fleetwood mehe käest kirja kohta vastust nõudis, oli viimasel sobiv vastus valmis, et kiri polnud üldse tema kohta, arst rääkis armukese tervisest. Arst polnud ju kunagi Fleetwoodi näinudki, aga kuna mehel oli vaja head nime hoida, siis nimetas ta armukest arsti külaskäigu ajal oma abikaasaks. Ta olevat püüdnud tolle naisega pärijat saada, kuna ta ei suutnud enam vaadata, kuidas Fleetwood pärast igat raseduse katkemist kannatab.
Fleetwood jäi kõike muidugi uskuma, kuid mulle tundus see paras jura. Esiteks, kuidas talle ei tulnud endale pähe, et oot, ma pole ju arstiga kohtunudki, järelikult ei saa see kiri minu kohta käia. Teiseks "ma ei tahtnud sind kannatamas näha" sobib tänapäeva, aga 17. sajandil poleks vist küll ühtegi pärijat ihkavat meest seganud ja üleüldse kõlab kui mugav vabandus armukese pidamiseks.
Kokkuvõttes oleks võinud paremini, aga autoril on mu silmis potensiaali. (Mitte)soovitamise osas ei oskagi lõppsõna öelda, sest algus meeldis mulle väga. Selles oli mitmeid huvitavaid teemaarendusi ning tegelasi, kuid lõpp rikkus mu jaoks asja ära. Ma ei saa oma arvamuses kuidagi ei üle ega ümber faktist, et see armukese asi sai just seesuguse selgituse. Ei teagi, mida ootasin, aga midagi muud.

pealkiri: "The Familiars"
autor: Hall, Stacey

keel: inglise

kirjastus: Mira Books

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 384
ilmumisaasta: 2019

ISBN-10: 0778309010
ISBN-13: 9780778309017
 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 2/5

Libby Page "The Lido"

"The Lido" peategelasteks on kaks väga erinevat naist. Vana, lesestunud Rosemary, kes on lapsest peale Brockwelli basseinis ujumas käinud ja noor, ärevushäire käes kannatav ajakirjanik Kate, kes tuleb sulgemist ootavast ujulast, oma ajalehe jaoks lugu kirjutama. Vaatamata suurele vanusevahele saavad neist sõbrad. 

Kuigi ma saan aru, et autor tahtis kirjutada kogukonda ühendava asutuse tähtsusest ning vanade-noorte sõprusest, siis tulemus pole mu arvates kuigi hästi õnnestunud. Rosemary näeks seda kindlasti teisiti, kuid ta elust lugedes, jäi mulje, et selles polnudki mitte midagi muud peale ujula. Samas olid tema ja ta mees sellega rahul ja siis pole ka minul midagi viriseda. Tore, et Kate tänu ujumisele ärevushoogudest võitu saab ja isegi armastuse leiab, kuid see suhteliin oleks võinud ka olemata olla. Lisaks on autor sisse pikkinud kõrvaltegelasi, kelle jaoks ujula samuti väga suurt tähtsust omab, kuid lugejas vaid segadust tekitab. Üldmulje raamatust jäi lahjaks ja laialivalguvaks.

Ääremärkuse korras ütlen, et ma ei kannata kloriini lõhna ning seetõttu ei armasta ka basseine. Ujuda oskan, aga sisemaal, veekogudest kaugel kasvanuna, ei ole see tegevus mu jaoks mitte kuidagi oluline. Mu kõige hullem puhkus tähendaks päevade kaupa basseni / veekogu ääres päikese käes vedelemist. Kui väga vaja, siis pool tundi pean vastu. Võibolla mõjutas see mu arvamust, kuid püüdsin siiski objektiivne olla. 

pealkiri: "The Lido"
autor: Page, Lilly

keel: inglise

kirjastus: Simon & Schuster

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 311
ilmumisaasta: 2018

ISBN-10: 150118203X
ISBN-13: 9781501182037
  

eesti keeles: "Brockwelli ujuja"

saksa keeles: "Im Freibad"

Goodreadsi hinnang: 1.5/5 

Chris Carter "Der Kruzifix Killer" (Robert Hunter I)

Tühjast majast leitakse noore naise laip, kelle kaelale on lõigatud topeltrist. Rist tuletab detektiiv Robert Hunterile meelde nn. krutsifiksi sarimõrvarit, kellel oli kombeks oma ohvreid just sedasi märgistada. Kuid mõrvar on juba kätte saadud ja hukatudki? Nüüd tuleb Hunteril ja ta uuel partneril Garcial välja selgitada, kas uurijad tegid eelmisel korral suure vea või kopeerib keegi tookordseid mõrvu.
Teoreetiliselt pidanuks see raamat mulle väga meedima, kuid tegelikult ei saanud kuidagi vedama. Kõik vajalik oli olemas - atraktiivne detektiivide paar, verised mõrvad, kuid ikkagi venis. Võibolla oli põhjus vales ajastuses, kuid ühtegi krimka lugemine ei tohiks võtta nädalaid.
Soovitamise koha peal olen ettevaatlik, Goodreadsi põhjal paljudele ju meeldis.

pealkiri: "Der Kruzifix Killer"
autor: Carter, Chris

keel: saksa keel

kirjastus: Ullstein

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 447
ilmumisaasta: 2009

ISBN-10: 3548281095
ISBN-13: 9783548281094
  

eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles: "The Crucifix Killer"        

Goodreadsi hinnang: 2/5 

Samalt autorilt olen lugenud veel:
Chris Carter "I am Death. Der Todmacher" (Robert Hunter VII)

Linda Goodnight "Das Flüstern der Magnolien" (I)

Linda Goodnighti raamat viib meid Usasse, Tennessee osariiki. Kuus aastat tagasi oli Julia elu ideaalne, ta oli abielus ja väikese poja ema. Ühel päeval laps rööviti ning aja jooksul purunes ka abielu. Nüüd peab Julia koos õega Virsikuaia külalistemaja ja pole kaotanud lootust poega leida.

Eli on just vangist välja saanud ning püüab oma elu järje peale saada.  Enne vangi minekut oli Elil suhe, mis lõppes naise raseduse ning poja sünniga. Kuigi mehel polnud mingit kavatsust isakohustusi täita, pole tal nüüd enam valikut, sest Alexi ema on surnud ja ainuke olemasolev sugulane ei suuda lapse eest hoolitseda. Olukord on meeleheitlik, sest  keegi ei taha kurjategijat tööle võtta. 

Eli satub Julia võõrastemajja, kuhu ta end peavarju ja ülimadala palga eest tööle pakub. Julia aimab, et Elil on must minevik, kuid otsustab riskida, sest kallimat tööjõudu pole tal võimalik palgata.

Paralleelselt Julia-Eli looga jookseb Usa kodusõjaaegne armastuslugu.

Julia ja Eli armumine ei tule üllatusena, kuid teekond sinnani kulgeb üliaeglaselt, kohati lausa teosammul. Harva tuleb ette raamatuid, kus tahaks tegelasi tagant utsitada. Kuid nii mõjub see suhteareng ka ehtsana, sest kui tegeliku elu peale mõelda, siis pole ju loogiline, et need kaks inimest kohe pärast kohtumist voodisse hüppaksid. Mõlemad kõhklevad-kahklevad ja koguvad julgust.
Kui teile meeldib raamatus intiimsuhete kirjeldusi lugeda, siis see raamat pole teile. Autor piirdub vaid mõne üksiku suudlusega ja keskendub emotsiooniaalsele küljele.

Kui aus olla, siis olin lausa üllatunud, kui väga see raamat mind endasse haaras. Hakkasin lugema ja enam käest panna ei suutnud. Loodan, et saan varsti ka triloogia järgmisi osi lugeda, sest mulle tõesti meeldis ning soovitan teilegi. Minu koroonakarantiini tegi see raamat küll oluliselt helgemaks.

pealkiri: "Das Flüstern der Magnolien"
autor: Goodnight, Linda

keel: saksa 

kirjastus: HarperCollins

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 448
ilmumisaasta: 2016 (esmatrükk 2015)

ISBN-10: 3959670311
ISBN-13: 9783959670319
  

eesti keeles: "Mälestuste maja"

inglise keeles: "The Memory House"

Goodreadsi hinnang: 4/5 

Nina George "Väike prantsuse restoran"

Sakslanna Marianne on kuuekümneaastane naisterahvas, kes on pikalt halvas abielus kannatanud. Ta otsustab lõpuks ometi ohjad enda kätte võtta ning midagi ise otsustada - nimelt end ära tappa. Ta hüppab Pariisis jõkke, kuid loomulikult ta päästetakse (sest kui peategelane juba alguses surma saab, siis pole ju mõtet edasi kirjutada). Marianne pannakse enesetapukatse järel haiglasse, kuid selle asemel, et sealt tagasi abikaasa juurde minna, põgeneb ta bretooni kalurikülla maagilist kohta otsima.
Milline suurepärane algus, kas pole? Juba peategelase valik tundus õnnestunud, sest tavaliselt keskendutakse raamatutes nooremate inimeste õnne-armastuse otsingutele. Kuid neis lugudes peab olema natukenegi tõepärasust ja Marianne lugu tundus mulle täiesti uskumatuna. Ta külla kohalejõudmine oli veel võimalik, kuid ülikiire edulugu ning asendamatuks muutumine, ei  mõjunud isegi žanri piires usutavana.
Vaimselt vägivaldsest abielust väljatulemine, keeleõpe ning "jumalannaks" moondumine ei toimu üleöö. Arvan, et kui autor oleks uue eluga kohanemise protsessi kirjeldanud natukenegi reaalsemas tempos, siis oleks ka arvamus raamatust parem olnud, sest nagu ma eelpool kirjutasin, mulle meeldis mõte keskealise inimese uuesti elu alustamisest. Praegu läks kõik liiga kiirelt ja kergelt.
Teised arvustajad on seda raamatut Goodreadsis kiitnud, kuid mina seda kahjuks soovitada ei julge. 

pealkiri: "Väike Prantsuse restoran"
autor: George, Nina
tõlkija: Räni, Krista

keel: eesti

kirjastus: Varrak

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 229
ilmumisaasta: 2020

ISBN: 9789985348192

inglise keeles: "The Little French Bistro"

saksa keeles: "Die Mondspielerin

Goodreadsi hinnang: 1.5/5 

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Edward Rutherfurd "London"

Kirjanik jutustab linna 2000 aasta pikkust lugu ja sellesse ajaperioodi mahub väga palju erinevaid sündmusi ning inimesi. Mõelge ise koolitundide peale tagasi, mis kõik selle aja jooksul (tulevases ja juba olemasolevas) Londonis juhtuda võis.
Tinglikult võib öelda, et jälgime samade suguvõsade järeltulijate lugu, kuid tegelikult pole sel mitte mingisugust tähtsust. Iga peatükk keskendub kindlale ajaperioodile ning omab algust ja lõppu, st igas osas on ka omad, uued tegelased, kelle seos eelmiste põlvkondadega pole üldse oluline.
Ma lugesingi neid lühijuttudena ja algus läks väga ludinal, kuidagi ei jõudnud ära oodata, millal edasi lugeda saan. Kuid 19. sajandi juures läks asi igavaks. Ei julge seda ainult autori süüks ajada, sest see on aeg, mis mind kirjanduses üldse ei tõmba - kui loen teose sisukokkuvõttest, et tegevus toimub 18..., siis 99% juhtudest ma seda raamatut kätte ei võta. Pärast langust ei suutnud raamat mind enam samamoodi köita ja viimased peatükid lugesin sunniviisiliselt.

Sellegi poolest julgen soovitada. Ajaloolist faktitäpsust pole vist mõtet otsida, aga meelelahutust küll. Olen teiste lugejate arvamusest aru saanud, et see lõpp segas vaid mind.

pealkiri: "London"
autor: Rutherfurd, Edward

keel: inglise

kirjastus: Crown Publishing Group

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 829
ilmumisaasta: 1999

ISBN-10: 0517591812
ISBN-13: 9780517591819
  

eesti keeles: "London"

saksa keeles: "London"

Goodreadsi hinnang: 3.5/5 

Niklas Natt och Dag "1794" (II)

"1794" ülesehitus on identne esimese raamatu (e.k. "Stockholm 1793") omaga. Teos on jagatud neljaks osaks, üks iga aastaaja kohta, mis ei esine traditsioonilises "kevad, suvi, sügis, talv" järjestuses, vaid segamini aetult. Tervikpildi saamiseks tuleb terve raamat läbi lugeda. 

Väikeste mööndustega võib öelda, et peategelasedki ning kurjategija-ohver on samad inimesed. Suhtumine kaasinimestesse pole vahepeal muutunud, suurem osa tegutseb ikka oma ihadest-tahtmistest lähtudes ja vaatab teisi ussikestena, keda võib süümepiinadeta jalge alla talluda. 

Esimene neljandik räägib kurjategija ja ohvri kohtumisest ning seda lugedes olin valmis raamatut käest panema, sest teadsin täpselt, kuidas see asi laheneb. Süžee oli lihtsalt nii ettearvatav. Kuid sundisin end edasi lugema ning järgmistes osades muutusid kolm peategelast ohvrist olulistemaks. 

Olen selle raamatu postituse otsas istunud juba tükk aega, sest kui aus olla, siis ei teagi, mida ma lõppkokkuvõttes arvan. Mu hinnangut mõjutab üks-ühele kattuvus esimese osaga.  On see hea, sest  meil on tegemist sarjaga ja nii on kõik raamatud ühesugused või halb, sest näitab selgelt, et autoril on kindel raam, mida ta lihtsalt uuesti täidab? Ütlen ausalt, et minu jaoks jäi loomingulisusest vajaka. Polnud tunnet, et see on järg, vaid lihtsalt esimese raamatu uuesti kirjutatud variant. Suurim erinevus on, et "1794-s" pole nii palju igasugu sopa ja jälkuse peale rõhutud, see pole "püüan nina kinni hoida ja mitte oksendada" vastik, vaid inimlikke kannatusi ja kaotusi täis, valus lugemine. Kõik hea, millega esimene raamat lõppes, kadus. 

Kui triloogia viimane osa ilmub, siis loen, sest tahan teada, mida kirjanikul meile veel varuks on, kuid "The Wolf and the Watchmani" järgset vaimustust minus enam kahjuks pole.

pealkiri: "1794"
autor: Natt och Dag, Niklas

keel: saksa 

kirjastus: Piper

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 560
ilmumisaasta: 2020

ISBN-13: 9783492061940
  

eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 2.5/5

Samalt autorilt olen lugenud veel:
Niklas Natt och Dag "The Wolf and the Watchman"