2013. aasta kokkuvõtte

Aasta tagasi tekkis mul mõte raamatublogi pidama hakata. Sel oli kaks eesmärki, esiteks teada saada, mitu raamatut ma aastaga läbi lugeda jõuan ja teiseks jagada oma arvamust loetust, mis mõnele teiselegi ehk kasulikuks võiks osutuda. Arvasin, et 100 raamatut aastaga läbi lugeda pole mingi probleem kuid nüüd näen, et jäin sellest numbrist päris kaugele. Kas 61 62 raamatut aastas on palju või vähe? Vaadates veel lugemist ootavate raamatute virna, siis kindlasti vähe, lugemismaterjali puuduse üle kurta ei saa. Arvamuse kasulikkuse üle peavad otsustama juba bogi lugejad.

1. Sofi Oksanen "Kui tuvid kadusid"

2. Caleb Carr "The Alienist"

3. Liza Klaussmann "Tigers in Red Weather"

4. Robin Sloan “Mr. Penumbras’s 24-Hour Bookstore“ 

5. Will Schwalbe "The End of Your Life Book Club“

6. Rachel Joyce "The Unlikely Pilgrimage of Harold Fry"

7. Jojo Moyes "Me Before You" - e.k. "Mina enne sind"

8. Kieran Shields "A Study in Revenge"

9. Neil Gaiman "The Graveyard Book"

10. Meelis Friedenthal "Mesilased"

11. Jussi Adler-Olsen "The Keeper of Lost Causes"

12. Jussi Adler-Olsen "The Absent One"

13. Neil Gaiman "Coraline"

14. Sebastian Faulks "A Possible Life: A Novel in Five Parts"

15. Mary Ann Shaffer, Annie Barrows "The Guernsey Literary and Potato Peel Pie Society" 

16. Ruta Sepetys "Between Shades of Gray" e.k. "Hallaaegade algus"

17.  Jojo Moyes "The Last Letter from Your Lover" 

18.  Justin Cronin "The Passage" e.k. "Teekond" I ja II raamat

19.  J. K. Rowling "The Casual Vacancy" e.k. "Ootamatu võimalus"
20.  J.R. Ward "Lover at Last"
21. Nele Neuhaus "Eine unbeliebte Frau"
22. Jussi Adler-Olsen "Erlösung" 
23. Thomas Brussig  "Am kürzeren Ende der Sonnenallee"  
24. Isaac Marion "Warm Bodies" e.k. "Soojad kehad
25. Helene Hanff "84, Charing Cross Road" 
26. Andrew Pyper "The Demonologist"
27. Jussi Adler-Olsen "Verachtung"
28. Helene Wecker "The Golem and the Jinni"
29. Camilla Läckberg "The Stranger"
30. Charlaine Harris "Dead Ever After"
31. Matthew Quick "The Silver Linings Playbook" e.k. "Õnneteraapia"
32. Cassandra Clare "City of Bones" e.k. "Luude linn" Surmav arsenal I

33. Cassandra Clare "City of Ashes" e.k."Tuhast linn" Surmav arsenal II

34. Cassandra Clare "City of Glass" e.k. "Klaaslinn" Surmav arsenal III

35. Cassandra Clare "City of Fallen Angels"

36. Cassandra Clare "City of Lost Souls" 
37. Kate Atkinson "Case Histories"
38. Stephen King "Joyland" 
39. Maggie O'Farrell "Instructions for a Heatwave"
40. Khaled Hosseini "And the Mountains Echoed" e.k. "Ja mägedelt kajas vastu"
41. Mats Traat "Harala elulood"
42. Neil Gaiman "The Ocean at the End of the Lane" e.k. "Ja tee lõpus on ookean"
43. Robert Galbraith "The Cuckoo's Calling"
44. Philipp Meyer "The Son"
45. Emily Croy Barker "The Thinking Woman's Guide to Real Magic"  
46. Avo Kull "Haigla"
47. Justin Petrone "Misjonäripoos"
48. Kristiina Kass "Samueli võlupadi"
49. Kristiina Kass "Petra lood"
50. Kerrelyn Sparks "Vampire withe the Dragon Tattoo"
51. Chris Bohjalian "The Light in the Ruins"
52. Yangsze Choo "The Ghost Bride"
53. Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja" 
54. John Searles "Help for the Haunted" 
55. Oliver Pötzsch "The Ludwig Conspirarcy"
56. Diana Gabaldon "The Outlander" 
57. Val McDermid "Cross and Burn"
58. Nele Neuhaus "Mordsfreunde"
59. Dana Thomas "Deluxe: How Luxury Lost Its Luster" 
60. Bee Ridgeway "The River of No return" 
61. Mihhail Jelizarov "Raamatuhoidja"
62. Indrek Hargla "Süvahavva"

Tinglikult loetud ehk käsitööraamatud:

1. Maruta Grasmane „Latvieša cimdi" 

2. Vedis Jonsdottir "Knitting with Icelandic Wool"  

3. Helene Magnusson "Icelandic Handknits" 
4. Alice Starmore "Tudor Roses" 

Selles lugemisaastas on olnud nii toredaid avastusi kui ka pettumusi. Kõige enam on meelde jäänud kaks raamatut "The Golem and the Jinni" ning "The Thinking Woman's Guide to Real Magic". Mõlemad on kirjanike esimesed raamatud ja ootan nende järgmisi teoseid suure huviga. Kriminullidest valmistasid suure üllatuse Rowlingu "The Cuckoo's Calling", mis on tõesti põnev lugemine (tema "Ootamatu võimalus" oli aasta suurim pettumus, ma tõesti püüdsin, aga see raamat ei meeldinud mulle) ning Jussi Adler-Olseni ja Nele Neuhausi kirjutatud sarjad. Ilukirjandusest märgiksin Hosseini uut raamatut, mis on sama hea, aga hoopis erinev tema eelmistest teostest. Kõige pikema nutumaratoni pidasin "Mina enne sind" lugedes.  Käsitööraamatutest valmistasid rõõmu "Tudor Roses" kordustrükk ning läti kinnaste raamat. Esimene neist on imeilus raamat, mis on väärt koduses raamaturiiulis olemist, isegi kui kudumid on järgi tegemiseks liiga keerulised. Kinnaste raamat on aga väga põhjalik, mustrid imeilusad ning selgelt üles märgitud. Tasub kindlasti ostmist!
Ilusat lugemisrohket head uut aastat teile kõigile!

Indrek Hargla "Süvahavva" (I)

Tavaline perekond saab päranduseks Süvahavva talu ning kolib linnast maale elama. Vanemad Peep ja Kristi on uue alguse üle õnnelikud ning loodavad tänu sellele oma abielukriisi(de)st üle saada. Tütar Arnika on 17 aastane ning pole elukoha vahetusest eriti vaimustuses, aga lepib olukorraga, sest valikut ju pole. Poeg Arno on kummaline, autistlike joontega poiss, kes räägib täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, emotsioone välja ei näita, aga on absoluutse kuulmisega ja arvutab peast paremini kui taskukalkulaator. 

Üsna ruttu saavad nad kohalike elanike reaktsioonidest aru, et Süvahavva pole tavaline maja (või vähemalt nii arvatakse). Asi muutub veelgi omapärasemaks, kui nad oma maja pööningult kadunud poisi Kevini leiavad. Loo arenedes tulevad mängu mingi Vaigutaja, salaühing, kohalik nõid Teele jt. Peep, Kristi ja Arnika  hakkavad asja oma käe peal uurima ning avastatu pole sugugi mitte tavapärane.

Esimese asjana olgu öeldud, et telesarjana meeldis mulle "Süvahavva" väga, eriti esimene hooaeg, milles toimunud sündmused ongi raamatuks kirjutatud. Seega ei tulnud miski suure üllatusena, kuid meeldis, et raamatu lõpp on seriaali omast natuke erinev. Muuhulgas saame rohkem teada ka Felixi ja Ludwigi kohta (oleksin ma raamatut enne teise hooaaja algust lugenud, oleksin selle tegelase tegutsemismotiividest hoopis paremini aru saanud). Kahjuks ei oska ma hinnata, kui hirmutav raamat tegelikult on, sest üllatusmomenti ju enam polnud. 
Lõppkokkuvõttes ütlen, et mulle meeldis. "Süvahavva" on mõnus ja ehe Eesti õudukas, milles on meie oma kodused tondid ja no kus mujal kui eestlaste teispoolsuses end saunas puhtakse pestakse? Jään järge ja lõpplahendust ootama.

saksa keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Mihhail Jelizarov "Raamatuhoidja"

Ostin selle raamatu endale peale seda kui lugesin järgnevat tutvustavat teksti - „Raamatuhoidja“ on Harkivist pärit ja pikalt Saksamaal elanud noore kirjaniku Mihhail Jelizarovi, kes näeb välja nagu rokkstaari ja Kuuba revolutsionääri segu, neljas teos. Frantsiskaanlaste kloostris kirjutatud teos pälvis 2008. aastal Vene Bookeri preemia, põhjustades sellega enneolematu skandaali ja kirjanduskorüfeede protesti. ...ja soodushinnaga oli see ka.

Elas kord nõukogude kirjanik Dimitri Gromov, kes kirjutas sotsrealistlikke raamatuid kolhoosnikest. Üldiselt peetakse tema kirjutatut suuremat sorti jamaks, mistõttu pole ka raamatuid enam kerge leida. Ühtäkki avastavad inimesed, et kui Gromovi raamatuid sõnasõnalt ja väga hoolikalt lugeda, siis on neil maagiline jõud. On olemas Mäluraamat, Kannatusteraamat, Võimuraamat jne. Olemasolevate raamatute ümber moodustuvad salajased lugejate grupid, keda juhivad nn. raamatuhoidjad. Need salaseltsid on omavahel suurel sõjajalal ja peavad raamatute nimel veriseid lahinguid. "Raamatuhoidja" peategelaseks on ootamatult sellesse ametisse sattunud igavene üliõpilane ja luuser.

Hakkasin lugema ja no ei saa pihta, mis asi see olema peaks. Nõukanostalgia on hästi kirja pandud, see aga vaheldub lahingute kirjeldustega, millest ma lõpuks lihtsalt üle libisesin. Kohati on lihtsalt rõve. Ma pole siiani aru saanud, miks inimesed mingi raamatu pärast tapavad või tappa lasevad, aga kogu raamat ongi just sellele üles ehitatud.

Mina ei oska selle raamatu kohta eriti rohkemat öeldagi, lugege hoopis Postimehes ilmunud raamatuarvustust.

saksa keeles:
inglise keeles:

Bee Ridgway "The River of No Return"

Juhtusin vaaatama Goodreadsi selle aasta parimate raamatute kohtadele kandideerivate nimekirja ja nimetatud teos oli nende hulgas. Sajad lugejad ei valiks ju seda raamatut, kui see halb oleks (no tagasivaates meenutasin, et sajad peavad ka halli varjundeid üliheaks raamatuks ja mina nende hulka ei kuulu)? Amazonis oli negatiivseid kommenaare ka, aga ma otsustasin neid ignoreerida. 

Nick on 19. sajandist pärist aadlik, kes hopsti ajas 200 aastat edasi 21. sajandisse hüppas. Siin tervitasid teda Vennaskonna liikmed, kes peavad ajahüppajate üle arvet ja neil uue eluga kohaneda aitavad. Mingi hetk selgub, et ajahüppamistega on mingi jama ja probleemi põhjus näib olevat täpselt selles ajas ja kohas, kust Nick pärit on, st aastas 1815. Ta rändab ajas tagasi ja saabub sõjas kadunuks jäänud ja amneesia käes kannatava pojana koju tagasi.  

Raamat oligi loetav täpselt selle hetkeni, st umbes esimesed 100 lehekülge. Edasi muutus  igavaks, segaseks ja venivaks,  Nick moondub tagasi 19. sajandi aadlikuks, kes naabermajas elavat neidist võrgutama asub. Mis seal siis ikka toimub ja miks need ajahüpped raskendatud on, jäigi mulle arusaamatuks, võibolla oli see info ridade vahel olemas, aga mina seda üles ei leidnud. Jäi mulje, et autor pole enne kirjutama asumist enda jaoks täpselt selgeks mõelnud, mis ja kuidas olema peaks. Nii ongi raamat täis kummalisi ja ebaolulisi fakte, aga point ja selgitus kui selline puudub. Ei soovita.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Alice Starmore "Tudor Roses"

Täna jõudis minu postkasti imeilus raamat, mille ilmumist ma kannatamatult ootasin. See on kordustrükk Alice Starmore'i raamatust "Tudor Roses". Esmatrükk ilmus 1998. aastal ning oli kudujate poolt väga hinnatud ning tagaotsitud. Ma nägin kunagi ühte raamatut Ebays müügil ja see hind oli kehvemas seisukorras olevas köite kohta üle 100 dollari. Seda oli minu eelarve jaoks liiga palju.

Autorit innustas kudumeid looma Tudorite dünastia naised. Oma kampsun on Mary Stuartil, Elisabethil ja paljudel teistel ajaloolselt tuttavatel inimestel.
See on suur raamat, kõrguses sama, mis "Haapsalu sall", laiust on natuke rohkem, riidest köites ja kõvakaaneline. Tõeliselt ilus! Lahti tehes näed imelisi kudumeid, millest ma ka mõned pildid tegin. Vaata pilte mu käsitöö blogist.

Mustrid on esitatud teksti ja skeemina, st palmikuid ei pea regilauluna nuputama. Isegi kui ma ühtegi neist kunagi reaalselt ära ei koo, siis on see minu jaoks tõeline kudumisraamatute pärl ja igat kulutatud senti väärt!

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Dana Thomas "Deluxe: How Luxury Lost Its Luster"

Natuke aega tagasi lugesin sellest, kuidas Eesti rikkamad naisterahvad ülikallite Hermese käekottidega tabati. Selle taustal oli sobivaks lugemiseks raamat, mis räägib kunagi kõrgklassile ja väga valitud seltskonnale kuuluvate luksuskaupade muutumisest ihaldusobjektideks ning omamoodi laiatarbekaupadeks, autoriks on moeajakirjanik Dana  Thomas.
Kui firmade asutamise alguses lähtuti sellest, et pigem toodame vähe, aga kvaliteetselt, siis nüüd on eesmärgiks võimalikult suurema rahasumma teenimine ja selle nimel on tehtud palju muudatusi. Näiteks on tuntud firmamärgid on oma toodete nimistusse lisanud odavamaid tooteid (t-särgid, parfüümid jne.), mis on taskukohased ka väiksema sissetulekuga inimestele. Kui Chanel käekott maksab $3500, siis huulepulk vaid $35 ja ostes huulepulga, on inimene oma Chaneli unistusele natukenegi lähemal, sest käekotti ei saa enamik inimesi endale lubada.

Raamatust jääb mulje, et ostja on see jobu, keda suurfirmad haledalt alt tõmbavad ja pärast siis rõõmust käsi kokku hõõruvad, sest on su viimase raha kätte saanud. Küllap see nii ongi, aga tõde on valus lugeda.
Väga huvitav lugemine, mis paneb tõsiselt järele mõtlema, miks igatsetakse ja ostetakse ühe kuupalga või korteri ulatuses maksvaid käekotte. Lisaboonusena saab ka hea ülevaate erinevate disainerite taustast ja firmamärkide kujunemislugudest.

saksa keeles: pole ilmunud
eesti keeles: pole ilmunud

Nele Neuhaus "Mordsfreunde" (Bodenstein-Kirchhoff-Krimi II)

Jätkan kriminullide lainel ja lugesin lõpuks läbi juba tükk aega riiulil seisnud teise raamatu Bodensteini ja Kirchhoffi sarjast (esimesest kirjutasin siin.).
Loomaaiast leitakse tapetud mees, kelles tuntakse ära kohalik õpetaja ja keskkonnakaitsja ning kes oma tegevusega paljudele ärimeestele pinnuks silmas oli. Kes ta tappis ja miks, selgub raamatu lõpuks. Kuritegu on küll uus, kuid peategelaste elu jätkub samast kohast, kus eelmine raamat lõppes. Pia üritab vallalise elu ja uute kolleegidega leppida ning oma talus hakkama saada. Oliveril on eraelus omad probleemid.
Neuhausi raamatuid on mõnus lugeda, sest need on leebed kriminullid, milles puuduvad  detailsed mõrva ja kuriteo kirjeldused (võrdlusena eelmise postitsuses mainitud McDermidi raamatutes on palju vägivaldseid ohvri ja kurjategija vahelisi steene), kuritegu on küll olemas, aga sellest hoopis põnevam on peategelaste elu ja tegemised.

inglise keeles: pole ilmunud
eesti keeles: pole ilmunud

 

Val McDermid "Cross and Burn"

See on Val McDermidi krimisarja kaheksas raamat,

eelmine "The Retribution" lõppes väga kurvalt. Lõpuks ometi oli Tony ja Caroli vahel midagi suhte laadset kujunema hakanud, kui seeriamõrvar Jacko Vance Caroli venna ja vennanaise mõrvab. Carol arvab, et Tony oleks pidanud suutma seda ette näha ja ära hoida. "Cross and Burn-ist" saame teada, et Carol pani ameti maha ning on end kadunud venna majja pagendanud. Tony püüab süütunde ning Caroli lahkumisega leppida. Ülejäänud meeskond on laiali pudenenud. 

Loomulikult on tegutsemas ka seeriamõrvar, kuid tema tabamine polnudki minu kui lugeja jaoks kõige olulisem. Hoopis tähtsam oli teada, kas ja kuidas Tony ja Carol oma suhteid lappida suudavad. Kriminullina pole see kõige parem raamat, sest põnevust polnud piisavalt ja ka lahendus saabus liiga lihtsalt, kuid loo jätkumise huvides, on see oluline kild. 

Päris uuele lugejale soovitaksin alustada algusest (esimesed raamatud on väga head), sest siis saab peategelaste taustast paremini aru. Raamatud järjekorras on:   
 "The Mermaids Singing", e.k. "Näkineiu laul", s.k. "Das Lied der Sirenen"

"The Wire in the Blood", e.k. "Tapakihk veres", s.k. "Schlussblende"

"The Last Temptation", e.k. pole ilmunud, s.k. "Ein kalter Strom"

"The Torment of Others", e.k. pole ilmunud, s.k. "Tödliche Worte"

"Beneath the Bleeding", e.k. pole ilmunud, s.k. "Schleichendes Gift"

"Fever of the Bone", e.k. pole ilmunud, s.k. "Vatermord"

"The Retribution", e.k. pole ilmunud, s.k. "Vergeltung"

"Cross and Burn", e.k. pole ilmunud, s.k. pole ilmunud

Kui mäletate, siis kunagi jooksis eesti pealt sari "Wire in the Blood" (eesti keelset pealkirja ei suuda ma meenutada), siis see on just nimetatud raamatusarjale toetudes tehtud.

Diana Gabaldon "The Outlander"

Juhtusin ühe sarja kaasfänniga rääkima ja ta ütles, et raamatu põhjal plaanitakse minisari teha, see tuleb välja 2014. aastal ning esimene võttepäevgi on juba selja taga. See vestlus tuletas ammuse lemmiku uuesti meelde ja nii ma seda jälle üle lugesingi. Raamat oli ikka sama hea, kui esimesel korral.

Frank ja Claire Randall on peale Teist Maailmasõda Šotimaal oma teisi mesinädalaid veetmas ning Franki esivanemate jälgi avastamas. Sel ajal kui abikaasa vanu pabereid uurib, rändab Claire kohaliku asjaarmastajast botaanikuga ringi ning otsib ravimtaimi. Craigh na Duni mäel näevad nad seisvaid kive, mis äratavad Claires huvi, järgmisel päeval läheb ta üksinda tagasi, puudutab ühte kividest ning rändab ajas tagasi, 1945ndast 1743ndasse.

18. sajandil jookseb Claire sõna otseses mõttes sülle oma abikaasa esivanemale kapten Randallile, kellele ta väidab end olevat paljaks röövitud inglanna, kuid kapten ei jää seda juttu uskuma. Juhuslikult möödaminev grupp šoti mägimaalasi päästavad / röövivad (sõltub, kuidas asjale vaadata) Claire Randalli käest ning võtavad ta endaga kaasa. Mehed kuuluvad MacKenzie klanni ja on teel koju Leochi lossi. Kui nad peatuvad noore mehe Jamie tohterdamiseks, siis Claire sekkub (ta töötas sõja ajal medõena) ning tõmbab liigesest väljasoleva käe uuesti paika. Lossi jõudes kohtub Claire klanni juhi Colum MacKenziega, kes naisesse küll väga kahtlustavalt suhtub, kuid lubab siiski paigale jääda.  Vähehaaval kohaneb Claire eluga lossis ning võtab üle ravitseja rolli. Vaikselt soojenevad suhted ka Jamiega.
Siinkohal jätan siin sisukirjelduse pooleli, sest kuigi raamatut pole eesti keelde tõlgitud, võib leiduda siiski keegi, kes seda lugeda tahaks ja ma tõesti ei taha lugemisrõõmu ära rikkuda. See on väga  kaasahaaravalt kirjutatud ja kuigi olen seda juba palju kordi lugenud, oli siiski raske käest ära panna. "The Outlanderis" on olemas kõik, mida ühest ajaloolisest armasturomaanist leida tahad ning üle 700 leheküljelist raamatut jätkub pikaks ajaks. Kõigi fännide rõõmuks on selles sarjas ilmunud seitse paksu raamatut (antud siis esimene) ja kaheksas tuleb järgmisel kevadel.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Feuer und Stein"

Oliver Pötzsch "The Ludwig Conspiracy"

Ludwig II oli 19. sajandil Baierimaa kuningas, keda tänapäeval tuntakse eelkõige muinasjutuliselt kauniste losside kaudu (ühte neist on kasutatud Disney logol). 1866. aastal tunnistati Ludwig hullumeelseks ja võim läks üle ta onu Luitboldile. Ludwig suri sama aasta 13. juunil, ametliku versiooni järgi oli surma põhjuseks uppumine, kuid see on rahvale algusest peale kahtlane tundunud ning liikvel on mitmeid surmateooriaid. Täpselt nendele kuulujuttudele ongi Oliver Pötzsch oma raamatu üles ehitanud. 

Münchenis vanade raamatute poodi pidav Steven Lukase kätte satub Ludwigi ihuarsti assistendi Theodor Marot päevik. Steven ja kunstiajaloolane Sara Lengfeld hakkavad päevikus kirjutatut desinfitseerima ja lahendust otsima ning üsna pea selgub, et selles väikeses raamatus peituvatest saladustest on huvitatud teisedki inimesed. 

Tegevus vaheldub tänapäeva ja 19. sajandi vahel ning lõpplahendus on ootamatu. Lugedes tekkis mul kohe paralleel Dan Browni "Da Vinci koodiga" ja sellest tundest ei saanud ma lõpuni lahti, sest need kaks raamatut on ülesehituselt sarnased. Kahjuks ei saa ma öelda, et see raamat oluliselt parem oleks, kui lõpp paistma hakkas, siis tuli lahendus ülikiiresti ja läks aina absurdsemaks. Kuni selle hetkeni oli päris mõnus ja põnev lugemine. Mul on samalt autorilt veel üks raamat lugemisjärjekorras ootamas, vaatame, mida see toob, aga senini loetu põhjal, hindan tema timukatütre sarja paremaks.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Ludwig-Verschwörung".

John Searles "Help for the Haunted"

Sylvie Masoni vanemad teenivad elatist vaimude väljaajamise ning kurjast vaimust vaevatud inimeste aitamisega. Nende maja keldris on kogu kummalisi leide, näiteks kirves, millega terve perekond ära tapeti ja kaltsunukk Penny, mis jänesepuuris kindlalt paigal istub (puuril on silt, mis ei luba seda mingil juhul lahti teha).
Ühel öösel helistab vanematele Sylvie vanem õde Rose kes tahab isa ja emaga lähedalasuvas kirikus kokku saada. Sylvi jääb autosse, vanemad lähevad sisse ja tapetakse. Nende mõrvas süüdistatakse Albert Lynchi, kelle tütart nad samuti aidata püüdsid. Raamatu sündmustik hüppab mõrva eelse ja järgse aja vahel ning pikkamööda kujuneb pilditükikestest tervik, millest saame teada, mis tegelikult kirikus juhtus ja  mis selleni viis. Igal perel on saladusi, aga Masonitel veelgi rohkem.
See on väga kummaline raamat, mis tekitab hirmujudinaid, aga on täpselt sobiv, kui otsid natuke teistsugust lugemiskogemust. Suurema osa raamatust ei saa päris täpselt aru, mis on mis ja kogu aeg on õhus küsimus, et äkki ikkagi on seal midagi. Lõppkokkuvõttes ütlen, et üldjoontes mulle meeldis, aga kuna ma suhtun üliusklikkesse inimestesse alati teatud reserveeritusega ja ettevaatusega, siis pole see sajaprotsendiline veendumus. Minu jaoks päästis selle raamatu lõpp. Hea meelega räägiksin ja arutaksin selle raamatu teemal rohkem, kuid ei saa seda lõppu mitte ette äraütlemata teha, see aga rikuks lugemiselamuse täielikult.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja" (Apteeker Melchior IV)

1431, Tallinn, aeg on eelmise raamatu lõpust alates edasi läinud ja Melchior on juba vana mees, kelle lapsed valmistuvad oma elu elama. Ühel päeval kutsutakse ta ootamatult Pirita kloostrisse tarkade meeste konsiiliumisse, sest kahtlustatakse, et saatan on ühe nunna sisse läinud. Teel kloostrisse juhtub ta lume alt välja sulanud laiba otsa ning Melchior poleks loomulikult tema ise kui ta seda surmajuhtumit uurima ei hakkaks. Surnukehi ja saladusi jagub raamatu lõpuni.
Rohkemat ei tahaks ette öelda, sest muidu rikun teiste lugemisrõõmu ära. Ütlen vaid, et kui sulle meeldivad kriminullid ja ajalugu, siis on see täpselt sobiv raamat. Mõnele lugejale võib tunduda, et autor on liiga palju ajaloolist tausta sisse pannud, aga mulle see just meeldis. Kokkuvõttes väga mõnus lugemine!

Raamatu lõpu põhjal loodan, et autor kirjutab veel vähemalt ühe, kui keegi aga samalaadset kirjandust otsib, siis julgen soovitada Oliver Pötzschi timukatütre sarja. Neid on praeguseks ilmunud kokku neli ja kättesaadavad nii saksa kui inglise keeles. Kuigi peategelased on ameti poolest (apteeker ja timukas) nii vastandlikud kui vähegi olla saab, on sarnasusi enam kui erinevusi ja sarjade neljandad raamatud lõppevad teatud mõttes ühtemoodi.  

See on Melchiori lugude sarja neljas raamat, kui tahad järjekorras lugeda, siis esimesed kolm on:

1. "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"

2. "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus"

3. "Apteeker Melchior ja timuka tütar"

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Yangsze Choo "The Ghost Bride"

Li Lin on noor hiinlanna, kes elab 19. sajandi Malaias. Ta ema on surnud ning isa oopiumisõltlane, kes on oma pere majanduslikult laostanud. Ühel päeval tehakse isale ettepanek anda oma tütar rikka Lim pere hiljuti surnud poja vaimupruudiks, st abielutseremoonia viidaks läbi ja Li Lin jääks rikkaks leseks. Kuigi selline abielu annaks talle majandusliku kindlustatuse ja päästaks pere rahahädast,  lükkab Li Lin abielupakkumise tagasi. 

Siis aga hakkab potensiaalne peigmees Lim Tian Ching teda unes kummitama ning selgub, et Li Lin oli tegelikult kihlatud Lim Tian Chingi onupoja Tian Baiga, kellega abielu nüüd aga võimatu on. 

Li Lin võtab masendusest liiga palju ravipulbrit, langeb koomasse ning jätkab oma seiklust teispoolsuses, vaimudeilmas.
Lugema hakates ei tundunud see raamat midagi erilist, kuid see haaras mind endasse ja ei lasknud enne lahti kui olin viimase lehekülje läbi lugenud. Lisaks sellele, et lugu on köitev, on ka taustaks olev hiina kultuur ja uskumised väga põnevad. Lõppkokkuvõttes meeldis mulle väga!

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Chris Bohjalian "The Light in the Ruins"

Raamatus kirjeldatud sündmused toimuvad 1943. ja 1955. aasta Itaalias. 

1943. aastal elab Rosetide perekond elab oma villas ning nad loodavad, et see kaitseb neid sõja eest. Peretütar kaheksateistaastane Cristina igavleb ning veedab oma päevi basseinis ujudes ja oma vennalastega mängides. Ühel päeval saabuvad maja juurde itaalia ja saksa sõdurid, kes soovivad näha Rosetide valdusesse jäävat etruskide matmispaika. Selle sündmusega on pere "idüll" rikutud, Christina hakkab saksa sõduriga kurameerima ning natsid kolivad villasse sisse. 

1955. aastal mõrvatakse Christina vennanaine ning juhtumit määratakse lahendama  Serafina Bettini. Üsna ruttu selgub, et mõrvari sihtmärgiks on ka teised Rosati pereliikmed.
See on raamat noorusearmastusest  ning sõja ajal toime tulemisest. Kelle sead esikohale, kas oma pere või võhivõõrad inimesed?

Kuigi see autor on palju raamatuid kirjutanud, pole ma temalt enne midagi lugenud (ühte proovisin, aga see ei meeldinud mulle), aga selle raamatu põhjal võtan teda kindlasti veel kätte, sest raamat oli hästi ja põnevalt kirjutatud. Raske oli otsustada, kas tegemist on puhtalt ilukirjanduse või kriminulliga, aga paigutasin siiski viimase alla.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Kerrelyn Sparks "Vampire withe the Dragon Tattoo" (Love at Stake Series 14)

Šotlased on oma kiltides teatavasti seksikad, muuda nad ka vampiirideks ja nad on vastupandamatud. Suurepärane lugemine minu ajavahest vaevatud pea jaoks. 

See on "Love at Stakes" sarja 14. raamat ja loodetavasti hakkab autor nüüd ka otsi kokku tõmbama, sest kui aus olla, siis mina küll ei viitsi enam lugeda, kuidas vampiirid õnnelikku pereelu elavad.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Kristiina Kass "Petra lood"

Tüdrukutirtsu Petraga juhtub igasuguseid asju, näiteks käib ta isaga kelgutamas ning emaga allahindluste ajal poes shoppamas, võtab oma kaisukoera Pontu järve äärde kaasa ning hüppab vanemate voodi katki. 

Kõik lood on väga toredad "lapsesuu stiilis", aga samas väga tabavate tähelepanekutega. Näiteks lugu sellest, kuidas isa ja ema külas olles alati kasse ja koere silitavad ning räägivad kui toredad need kõik on, aga endale kunagi võtta ei taha, sest loomad ajavad karvu ja ronivad voodisse. Mul tekkis kohe võrdlus Tjorveniga, Petra on täpselt sama tore väike tüdruk. 

Väga lõbus raamat!

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Kristiina Kass "Samueli võlupadi"

Samuel on natuke laisk üheksa-aastane poiss, kes ajab oma nõudliku ja tänitava ema pidevalt närvi, sest ta pole nii tark ja tubli kui vanem õde Susanna. Ühel õhtul magama minnes paneb Samuel oma õpiku padja alla ja hommikul selgub, et talle on kõik sellest raamatust pähe jäänud. Kuidas lugu edasi areneb ja laheneb, saate juba lugedes teada. Väga mõnusalt kirjutatud ja tore lugemine ka täiskasvanutele!

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Justin Petrone "Misjonäripoos"

Lühijuttude (pigem mõtiskluste) kogumik, millest paljud juba kuskilt varem loetud ja tuttavad, aga mõned ka päris uued. Kui otsite samasugust eestlaste ja Eesti kommentaare kui olid tema eelnevates raamatutes "Minu Eesti 1 ja 2", siis seda eriti pole, on hoopis hea suvine meelelahutus. 

Kaks mõtet, no öelge mulle, kuidas saab raamatu inglise keelse pealkirja „Mission Estonia“ tõlkida "Misjonäripoosiks"? Teiseks,  miks pole Justin kunagi kirjutanud eestlaste madalatest palkadest ja second hand poodide rohkusest (parandage mind, kui tegelikult on). Viimased olid küll vähemalt aastaid tagasi vägagi olulised, kas enam pole või ei puutu Justin nendega lihtsalt kokku? Lihtsalt mõtisklen. 

saksa keeles: pole ilmunud

inglise keeles: "Mission Estonia"

Avo Kull "Haigla"

Tegevustik toimub 1978. aasta ENSV-s ja peateglasteks on Kalvi, kes on määratud uue haigla ehituse töödejuhatajaks, günekoloog Tiina ja KGB operatiivtöötaja Armin.  

Mida selle kohta siis öelda? Kalvi ja Tiina kahekõned on liialt kunstlikud ja väga mehelikult kirjutatud ning kui aus olla, siis ei meeldinud mulle neist kumbki, Armin oli hoopis põnevam tegelane. Lisaks sellele, et ma ei viitsi ma lugeda pidevast viinaviskamisest, häiris, et autor oli sisse pikkinud ohtralt nõukogudeaegseid nalju, mida sai ühtekokku liiga palju. Nooremale lugejale on see raamat arvatavasti õpetlik ja vanemale meeldetuletuslik, kuid mulle lihtsalt tüütu. Võibolla on minu kui lugeja viga see, et olen piisavalt vana, et midagigi nõukogude ajast mäletada, aga liiga noor, et sellest täpselt aru saada. Idee poolest võinuks sellest hoopis parem raamat saada, aga praegu on selline „ei liha ei kala“, mille sihtgrupiks ma ilmselgelt pole. 

saksa keeles: pole ilmunud

inglise keeles: pole ilmunud 

Emily Croy Barker "The Thinking Woman's Guide to Real Magic"

Nora Fisher on oma doktoritööga (inglise kirjandus) jännis olev, hiljuti mahajäetud ja igatepidi madalseisus olev kolmekümnendates naisterahvas. Ta sõidab nädalavahetuseks sõprade pulma ning üksi jalutama minnes, eksib teelt ning leiab vana surnuaia, kus ta loeb kõvasti ühel vanal hauakivil olevat kummalist teksti.

Edasi kõndides satub ta teise maailma, kus ta kohtub imeilusa ja šarmantse Ilissaga, kelle elu seineb pidevas pidutsemises ja elu nautimises. Nora tutvub ka Ilissa poja Racliniga, nad armuvad ja kiiresti hakatakse juba pulmigi organiseerima. Üsna varsti selgub, et kõik pole nii nagu pealtnäha paistab, Ilissa, Raclin ja teised on haldjad (Faitloren) ning Nora suures ohus. Võlur Aruendieli abiga õnnestub Noral oma abikaasa juurest põgeneda, ta hakkab võluri juures teenijana tööle ning Arundiel võtab ta endale ka õpilaseks.
Selle raamatu puhul köitis mind esimesena pealkiri, siis lugesin võrdlusest ühe mu lemmikraamatuga "Nõidade avastus" ning teadsin, et pean vähemalt sisse vaatama. Jah, need kaks raamatut on tõesti sarnased, eelkõige selle poolest, et kummaski raamatus ei toimu midagi kiiresti, autor võtab loo jutustamiseks aega, arutletakse ja selgitatakse. Üks arvustajaid kirjutas, et autor pole millegi uuega välja tulnud, sest sedalaadi süžeeliinid on juba erinevatest raamatutest läbi jooksnud ja see on tõesti nii, kuid E. C. Barker teeb seda väga nauditavas vormis ja ta raamat on kindlasti lugemist väärt ning peaaegu 600 leheküljelist teost jätkub kauaks (mulle meeldivad paksud raamatud). Ühte oleks mul siiski ette heita ka, Nora ja Arundiel on kui Elizabet ja Mr. Darcy, kuid kahjuks ei tule ligilähedastki lõpplahendust kui "Uhkuses ja eelarvamuses" ja sellest on natuke kahju. Jääb vaid loota, et autor kirjutab järje.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Philipp Meyer "The Son"

See on Teksase osariigis elava perekonna lugu 19. sajandi keskpaigast tänapäevani. Raamatus on kolm põhijutustajat. Kolonel Eli McCullogh oli 13 aastane, kui komantši indiaanlased ta röövisid ja lõpuks adopteerisid. Kolm aastat hiljem läheb ta tsivilisatsiooni tagasi ning püüab oma eluga hakkama saada. Tema poeg Peter kirjutab oma päevikusse üksikasjalikult mehhiklastest naabrite tapmisest ning sellega seotud enesevihkamisest. Kolmandaks kõnelejaks on Jeanne, kes on Eli lapselaps ja Peteri tütar. Ta jäi varakult perefirma eesotsa ja pidi hakkama saama ajal, mil mehi peeti naistest paremaks ja naise koht oli kodus, nüüd on ta surivoodil ja meenutab minevikku.

Sündmusi ei kirjeldata kronoloogilises järjekorras, vaid vaheldumisi läbi nende kolme inimeste silmade. Eli osa meeldis mulle kõige rohkem, kuid olles eelnevalt lugenud  Sam Gwynne raamatut: "Empire of the Summer Moon: Quanah Parker and the rise and Fall of the Comanches, the Most Powerful Indian Tribe in American History", siis ei tulnud miski ka üllatusena, pigem tundus, et vägivalla kirjelduste puhul on autor sama raamatu aluseks võtnud. Lugedes peatükke ameeriklaste ja mehhiklaste suhetest ei saanud ma aga teisiti kui mõtlesin oma Mehhikost pärit sõprade peale, kas nende rahvaskaaslate ajalugu ja reaalsus on tõesti selline? 

Kokkuvõttes on see hea raamat, mis väärib lugemist, sest see on hästi kirjutatud ja teistest erinev. Sobiks hästi näiteks isadepäeva kingituseks. 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Robert Galbraith "The Cuckoo's Calling"

Kriminaalromaani võib lühidalt kokku võtta ühe lausega: "Eradetektiiv Cormoran Strike uurib supermodelli võimalikku mõrva". Strike on sõjaveteran, kes kaotas oma jala Afganistaanis maamiini otsas, ta on  pankrotis ning magab oma kontoris, sest sõbranna viskas ta just välja. Ta võtab Lula Landry juhtumi uurimisse vaid seepärast, et talle pakutakse kahekordset töötasu. Watsonina toimib ajutine sekretär Robin.

Sama autori eelmise raamatu põhjal olin alguses natuke skeptiline, aga kuna mulle kriminullid väga meeldivad, siis mõtlesin, et katsetan. Mul on väga hea meel, et lugema hakkasin, sest see on väga hästi ja põnevalt kirjutatud raamat, mida on tõeline nauding lugeda ja raske käest ära panna. "Ootamatu võimalusega" ei saa seda üldse võrrelda, need nagu polekski sama autori kirjutatud.   Ma tõesti loodan, et sellest saab uus sari.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

14.07.2013 Postimees
 Harry Potteri raamatutega kuulsaks saanud J.K. Rowling tunnistas, et avaldas käesoleva aasta aprillis Robert Galbraithi pseudonüümi kasutades kriminaalromaani «The Cuckoo's Calling» («Käo kukkumine» eesti k.)

Neil Gaiman "The Ocean at the End of the Lane"

Keskeas meesterahvas (tema nime ei mainita kordagi) tuleb tagasi väikesesse inglise linna, kus ta lapsena elas. Tema lapsepõlvekodu pole enam olemas, aga lapsepõlvesõbra Lettie oma on. Ta läheb vaatama, kes seal majas veel elavad ja kohapeal olles meenuvad talle sündmused, mis juhtusid siis kui ta oli seitsme aastane. 

Lapsena oli ta eraklik ja eelistas lugemist teiste laste seltskonnale.  Kuna perel on rahalisi raskusi, siis üürivad vanemad poisi toa välja ja minategelane kolib õega ühte tuppa magama. Üürilisi on mitmeid, kuid seoses ühega neist hakkavad toimuma kummalised asjad. 

Poiss kohtub kolme põlevkonna Hempstocki naistega, kes elavad tee lõpus asuvas talus. Neist noorim Lettie on 11 aastane, kes räägib veidralt ja üritab poiss veenda, et raja lõpus asuv tiik on tegelikult ookean. Toimunust kuuldes, võtab Lettie poisi endaga kaasa kohta, mis asub selle ja järgneva maailma vahel. Seal poeb "kuri olend" poisi jala sisse,  pääseb nii välja ning kehastades kurja lapsehoidjat, tuleb poisi koju elama. Poisil õnnestub Lettie ja ta ema ning vanaema juurde põgeneda ja üheskoos saadakse sellest olendist jagu, kahjuks aga mitte kaotusteta.  

See on üsna sünge raamat ja vaatamata muinasjutusarnasele sisule, pole kindlasti tegemist lasteraamatuga, selles on stseene, mille pärast ma seda neile lugeda ei annaks. Kuigi ainuke, mida ma raamatule ette heidaks on lehekülgede arv (192), jääb "The Graveyard Book" siiski mu lemmikuks.  Mõlemad on head, kuid üks meeldis lihtsalt rohkem.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Mats Traat "Harala elulood"

Ma ei ole suur luuletuste lugeja, kuid mu raamaturiiulis on raamat, mida  aegajalt ikka uuesti loen, selleks on Mats Traadi "Harala elulood". Nägin seda kunagi ühe sõbranna raamaturiiulis ja järgmisel päeval läksin poodi ostma sest juba lühikese lugemise järel hakkas raamat meeldima.

Sellesse väikesesse raamatusse on koondatud 168 inimese elulood, mis kõik luuletustena kirja pandud. Üks kõik mitmendat korda ma neid ka ei loeks, hämmastab mind Traadi võime inimese terve elu ühe luuletusega edasi anda, nende hulgas on pikemaid ja lühemaid, kurvemaid ja õnnelikemaid elusaatusi, aga külmaks ei jäta neist ükski.

Traat on avaldanud ka "Vastsed Harala elulood", aga too raamat mulle miskipärast nii väga ei meeldi.

saksa keeles: pole ilmunud

eesti keeles: pole ilmunud

Khaled Hosseini "And the Mountains Echoed"

Khaled Hosseini pole mulle võõras kirjanik, nautisin tema eelmiseid raamatuid (e.k. "Lohejooksja" ja "Tuhat hiilgavat päikest") väga ning ootasin uue teose ilmumist kannatamatult. 

Raamat algab looga muinaslooga sellest, kuidas isa pidi oma pojast loobuma. Kui ta lapse lõpuks uuesti üles leiab, siis antakse talle valida, kas ta viib poja vaesusesse elama või jätab küllusesse kasvama. Isa valib viimase variandi. See lugu on valus sissejuhatus järgnevatele sündmustele.
1950ndate Afganistaanis lahutatakse vaesest perest ja emata jäänud õde ja vend üksteisest, isa annab tütre rikkase perekonda kasvatada. Nende eelnevast ja järgnevast elust kuuleme edaspidi enamasti läbi teiste inimeste silmade. Raamatus vahelduvad nii toimumispaigad kui jutustajad ja mõnikord peab peatükki juba päris palju lugenud olema, et aru saada, kes seekord "räägib" (ma ei saa aru, miks see on mu viimase aja põhiline etteheide loetule).

Kui olete Hosseini teisi raamatuid lugenud, siis teate, et ta kirjutab väga valusatest teemadest ülima detailirohkusega. Uus raamat on selles osas palju leebem, Talibani õudustest räägitakse ka, aga see on rohkem möödaminnes. Veendusin jällegi, et ta on hea kirjanik, isegi nii hea, et olen eelnevate raamatute Hollywoodi lõpud ammu andeks andnud. Kui te olete Hosseinist just nende jubeduste kirjelduste pärast eemale hoidnud, siis soovitaksin tema raamatute lugemist just sellest "Ja mägedelt kajas vastu-st", sest ta on hea kirjanik ja on kahju, kui te sellisest lugemiselamusest loobute!

eesti keeles: "Ja mägedelt kajas vastu"

saksa keeles: "Traumsammler"

 

Maggie O'Farrell "Instructions for a Heatwave"

Minu esimene kokkupuude Maggie O'Farelli raamatutega oli tänu Maia soovitusele loetud "The Hand That First Held Mine" ja kuna see mulle väga meeldis, siis tahtsin sama autori uut raamatut kindlasti lugeda.

"Instructions for a Heatwave" tegevustik toimub  tohutu kuumalaine ajal 1976. aasta Londonis. Gretta Riordani abikaasa Robert läheb ühel päeval kodust välja ja jääb kadunuks. Isa kadumisest kuuldes tulevad nende kolm juba täiskasvanud last loomulikult koju. Michael Francis on vanim, ta unistas ajalooprofessoriks saamiseks, kuid sõbranna ootamatu rasedus ja abielu ajas need plaanid sassi ja nüüd töötab ta keskkoolis ajalooõpetajana nind vihkab iga hetke. Monica on teistkordselt abielus ja pole oma valikutes õnnelik, ta igatseb oma esimest meest ning vihkab võõrasema rolli, millesse uus abielu teda sundinud on. Noorim tütar Aoife on sünnist saati pere must lammas olnud, teda peeti väga raskeks lapseks. Tal on düsgraafia ja düsleksia, mida keegi ei avastanud ning nüüd ei oskagi ta lugeda ega kirjutada. Ta on oma saladust väga edukalt varjanud ja keegi ei tea seda. Õed ei ole omavahel kolm aastat suhelnud, sest Monica süüdistab Aoifet oma esimese abielu purunemises. 

Raamat on väga kaasahaaravalt kirjutatud, kuid jäi poolikuks, sest mitmed küsimused, millele ma vastuseid ootasin, jäid tegelikult vastamata. Minu arvates pole see sama hea kui postituse alguses mainitud raamat, kuid siiski hea suvine meelelahutus.    

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Stephen King "Joyland"

On aasta 1973. ja 21. aastane Devin Jones asub tööle Põhja-Carolina väikelinna "Joyland" nimelises lõbustuspargis. Joylandi kõige hirmutavaks atraktsiooniks on kummitav maja, milles räägitakse ka tegelikult vaim pesitsevat, nimelt tapeti seal mõned aastad tagasi noor tüdruk, kelle mõrv on ikka veel lahendamata. Devin otsustab koos oma kaastööliste Erini ja Tomiga maja vaatama minna ja Tom näebki kummitust. 
Selles raamatus on kõike - rõõmu, kurbust, armastust, vaime ning kuritegu, kuid see pole puhtalt ei armastus- või kriminaalromaan ega õudusjutt, vaid kombinatsioon neist kolmest. Kui teile juhuslikult meenub film "Stand by Me", mis on tehtud Stephen Kingi lühijutu põhjal, siis "Joylandi" lugedes tekkis mul samasugune tagasivaatav ja nostalgiline tunne, kui filmi vaadates.
Väga kiiresti loetav ja nauditav lugemine isegi neile, kes tavaliselt Stephen Kingi raamatutest eemale on hoidnud. Tegelikult kuulun minagi nende hulka, sest olen lugenud vaid üksikuid Kingi raamatuid, näiteks "Rohelist miili", mis on väga hea.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Joyland"

Ära hinda raamatut tema kaante järgi ehk kuidas otsustada, kas raamat on lugemist väärt või mitte?

Juhtusin lugema kohaliku USA suure raamatuketi Barnes and Noble'i raamatublogi ja seal oli huvitav arutelu, mida mõtlesin teiega jagada.  Küsimus on selles, mille põhjal otsustada, kas raamat tasub lugemist või ostmist? Autor nimetab kahte võimalust:

1) "69. lehekülje lugemine" - kui sa tahad teada, kas sa naudiksid selle raamatu lugemist, siis ava 69. lehekülg ja hakka lugema, kui see sulle meeldib, siis osta raamat ära.

2) "alguse lugemine" - raamatu alguse eesmärgiks on sind lugema meelitada ning anda täpselt õigel ajal õiges koguses infot (kirjutaja eelistas seda varianti).

Kolm näidet:

"Kesköö lapsed" Salman Rushdie

algus: "Ma sündisin Bombay linnas... ükskord ammu. Ei, see ei kõlba, kuupäevast ei ole pääsu: sündisin doktor Narlikari sünnitusmajas 15. augustil 1947. aastal. Ja kellaaeg. Ka kellaaeg on oluline. Olgu siis: oli öö. Ei, siin tuleb olla veelgi... Täpselt keskööl, kui aus olla."

 69. lehekülg: "- ei kostnud! - ta oli peaaegu jalul, karje lipsamas ülearu täidlasilt huulilt, kui Rashid teda märkas ja samuti hääle tagasi sai. Paanilises unisoonis huilates tegid mõlemad kannapöörde ja andsid jalgadele valu." 

Antud juhul tundub mulle algus põnevam. Olles seda raamatut lugenud, ütlen, et kui te end esimesest 50st leheküljest läbi närite, siis läheb huvitavamaks. Algus on tegelikult väga raskelt loetav. 

"Tuule vari" Carlos Ruiz Zafon

algus: "Mäletan ikka veel koidikut, mil isa viis mind esmakordselt Unustatud Raamatute Surnuaeda. Oli 1945. aasta varasuvi, me kõndisime mööda tuhkja taeva alla aheldatud Barcelona tänavaid ning hämune päike valgus läbipaistva vase karva vanikuna üle Rambla de Santa Monica.

69. lehekülg: "Clara alasti keha lebas valgetel linadel, mis helendasid nagu äsja pestud siid. Maestro Neri käed libisesid üle tema huulte, kaela ja rindade. Clara valged silmad vaatasid lakke ja tema laud võbelesid, kui muusikaõpetaja ta kahvatute ning värisevate reite vahele tungis"

Hmm, 69. lehekülge lugedes saab  raamatust küll vale ettekujutuse, minu jaoks võidab jällegi algus.

"Maag" John Fowles

algus: "Olen sündinud 1927. aastal perekonna ainsa lapsena; mu vanemad olid mõlemad inglased ja nende sünniaastatele langes tolle koletu kääbuse, kuninganna Victoria hiiglapikk groteskne vari, millest nad oma puuduliku ajalootunnetuse tõttu iial ei suutnud vabaneda."

69. lehekülg: "Sellest esimesest kuriteost üles ärritatud, ei rahuldunud need koletised juba kordasaadetuga: nad surusid vaesekese kõhuli suurele lauale, süütasid küünlad, asetasid meie lunastaja pildi tema silma ette ja panid selle õnnetu naisolendi niuetel toime meie kõige hirmuäratavama müsteeriumi."

Selle 69. lehekülje lugemise peale ma seda raamatut küll kätte ei võtaks.

Kolmandana lisaksin:

3) "teiste arvamuste/hinnangute usaldamine"

Sellele variandile toetun ma ise väga palju, eriti peale seda kui mulle lähim raamatupood uksed kinni pani. Enamasti vaatan Amazonist järgi, kuidas teised lugejad raamatut hinnanud on ja mida postiivse või negatiivsena välja toonud. Kui pole just tegemist kirjanikuga, kes mulle üldiselt meeldib, siis suhtun raamatutesse, mille hinnang jääb 5 palli süsteemis 3-3.5 piiridesse, eelarvamusega. Muidugi olen selle variandiga eksinud ka, sest raamat mis teistelt ülikiitvaid hinnanguid on saanud, pole minu jaoks midagi erilist. Näitena tuleb meelde Vanessa Diffenbaugh "Lillede keel", mis on küll päris hea raamat, aga minu arvates kindlasti mitte 5 punkti vääriline.

Barbaara soovitusel lisan ka neljanda (aitäh Sulle!):
4) "lugemist armastava sõbra raamatusoovitus"
Jah, kui sul on sõber, kellega raamatu- ja lugemishuvi kattuvad, siis on alati võimalus häid raamatuid avastada ja leida. Mina olen raamatusoovitustele alati väga avatud!

Kuidas teie oma raamatuid valite?

Kate Atkinson "Case Histories"

Raamat algab kirjeldustega kolmest erinevast kuriteost, väikese tüdruku salapärane telgist kadumine, noore naise mõrvamine ja mehe tapmine. Tegelikult pole neil juhtumitel mitte midagi ühist ja ainukeseks omavahel ühendavaks lüliks saab eradetektiiv Jackson Brodie. 
Iseenesest on tegemist hea krimkaga, kuid mis mind tõsiselt häiris, on minategelaste ja sündmustiku hüppamine. Korra räägitakse sündmustest, mis toimuvad 1970ndatel, siis jälle tänapäevast jne. Peaaegu iga peatükk on erineva inimese vaatevinklist. Loos järje pidamiseks tuli mõnikord tõsist vaeva näha.
Uuesti ei loeks.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Cassandra Clare "The Mortal Instruments" seeria

Mõned nädalad tagasi juhtusin televiisorist "City of Bones" nimelise filmi reklaami nägema, mis tundus piisavalt põnev, et kunagi vaatama minna ja filmi aluseks olev raamat välja otsida. Tegemist on esimese raamatuga kuueosalisest noorteraamatutesarjast, praeguseks on neist ilmunud viis. Kuna ma nad kõik ühe jutiga läbi lugesin, siis ei hakanud viit erinevat postitust tegema. Raamatud järjekorras on:

1. "City of Bones"

2. "City of Ashes"

3. "City of Glass"

4. "City of Fallen Angels"

5. "City of Lost Souls"

Neis raamatutes saavad kokku tavainimeste ja varjudeküttide maailmad ning peategelasteks on New Yorgis elavad teismelised:
Clarissa "Clary" Fray elab koos emaga, ta isa on surnud. Claryle meeldib joonistada ning koos oma parima sõbra Simoniga aega veeta. 

Simon on mängib bändis ja natuke nohik, kes on salamisi Clarysse armunud. 

Jace Wayland,  Isabelle Lightwood ja Alec Lightwood on varjudekütid, st osaliselt inglid, kes jahivad deemoneid. Lisaks deemonitele eksisteerivad nende maailmas ka vampiirid, libahundid, võlurid ja haldjad. Oletan, et Jace võtab selle koha üle, mis "Videviku" sarja lõppemise järel Edwardist tühjaks jäi.
Clary arvab, et ta on täiesti tavaline tüdruk, kuni ta ühel päeval klubis istudes juhtub nägema, kuidas kaks poissi ja tüdruk kolmandat poissi ründavad. Kui ta hirmust karjuma hakkab, siis selgub, et keegi teine peale tema, neid inimesi ei näinud. Loomulikult äratab see ründajate tähelepanu, sest tavainimesed neid üldiselt ei näe. Selgub, et miski Clary maailmas pole nii nagu ta senini arvas, näiteks on ta samuti varjudekütt, kuid ta ema põgenes tavamaailma ja kasvatas teda lihtinimesena. Siinkohal lõpetan, tean, et seda pole viie raamatu sisekirjelduseks kuigi palju, kuid pikemalt kirjutades ütleksin tulevastele lugejatele liiga palju ära.
Tegevus läheb väga kiiresti edasi ning  kogu aeg tahad edasi lugeda, et teada saada, kuidas lugu edasi läheb. Neist viiest on minu arvates kõige kehvem neljas, aga lõppkokkuvõttes mulle see sari väga meeldis ja jään kuuendat ootama.

eesti keeles: 1. "Luude linn", 2. "Tuhast linn".

saksa keeles: kõik on ilmunud, "Die Chroniken der Unterwelt 1-5" nime all

 

Matthew Quick "The Silver Linings Playbook"

Pat Peoples, kes usub, et tema elu on Jumala loodud film ning sellel on õnnelik lõpp. Nii ongi ta "halvast kohast" (loe psühhiaatriahaiglast) lahkudes veendunud, et tema lahusolek abikaasa Nikkist on vaid ajutine ning kui ta kõvasti püüab ja vaeva näeb, siis saab ta oma naisega lõpuks kokku ja nad elavad õnnelikult kuni oma elu lõpuni. Aja jooksul tuleb teiste inimeste poetatud infost välja, miks Pat seal haiglas oli ja kuidas tema ja naise vaheline suhe tegelikult on.

See raamat on saanud väga häid hinnanguid, kuid minu jaoks jäi natuke nõrgaks ning Pati tegelaskuju muutus tüütavaks. Ei teagi, kas põhjus on minu enda elukogemustes, mida ma siinkohal lahkama ei hakka või selles, et mul pole õrna aimugi, mis mängu Eagles'i võistkond mängib. 

eesti keeles: "Õnneteraapia"
saksa keeles: "Silver Linings"

Charlaine Harris "Dead Ever After"

Iga (hea) asi saab ükskord läbi ja nii ka Charlaine Harrise Sookie Stackhouse'i raamatusari (nende raamatute põhjal toodetakse ülipopulaarset "True Blood" telesarja). Olen nüüd terve sarja läbi lugenud ja mul on tõsiselt kahju, et autor neljanda või viienda juures ei lõpetanud ja 13 (!) välja venitas. Juba viimased neli olid äärmiselt nõrgad ja selle raamatuga on ta oma fännid tõsiselt välja vihastanud (Amazonis on hetkel hinnangu andjaid olnud üle 1200, neist 600 on andnud vaid 1 punkti 5st, mis on madalaim võimalik hinne). Millega siis kirjanik hakkama sai...

KES EI TAHA TEADA, KUIDAS SARI LÕPPEB, EDASI EI LOE.

Arlene saab vangist välja ja tapetakse. Kuna ta kägistati Sookie salliga, siis pole kahtlusalust vaja kaugelt otsida. Suurem osa raamatust püütaksegi Sookie süütust tõestada.
Ericu ja Sookie abielu on läbi ning pärast lahutust räägivad mõlemad suu puhtaks, lisaks vastastikustele süüdistustele, selgub, et kuigi Eric teadis, et Sookie ei taha vampiiriks saada, plaanis ta teda siiski muuta. Sookie kinnitab veel kord, et talle meeldib inimene olla ning ta naudib päikesepaistet ja päevavalgust. Sookie läheb otsib lohutust sõpradest ning Eric (sund)abiellub 200ks aastaks Oklahoma vampiiride kuningannaga.

Terve raamat kannab "otsade kokkutõmbamise" vaimu, läbi jooksevad paljud eelmistes raamatutes olnud tegelased, kes siis Sookiet vastavalt, kas toetama või tapma tulevad. See pole ei parem ega halvem kui eelnevad neli, kuid lõpplahendus on minu jaoks kiirustatud ja ebaloogiline. Mitte, et sellises kirjanduses loogikat taga ajama peaks, aga vähem kui kuu aega pärast ühe suhte lõppemist teisega abiellumine on minu seisukohast veidi kiirustav.
Nüüd aga vastus küsimusele, miks fännid nii pahased on?
Lugejate kindlaks lemmikuks on viikingvampiir Eric ja telesari pole tema poolehoidjate hulka kindlasti mitte kahandanud. Proua Harris on juba enne välja öelnud, et tema vampiire ei fänna ja Eric on üldse paha tegelane ning teda paneb imestama, et ta lugejatele nii väga meeldib. Seega pole üldse mitte imestada, et Sookie valib omale elukaaslaseks Sami, kes on kujumuutja (ma ei oska paremat shapeshifteri tõlget välja mõelda), aga  siiski surelik ja nö. päevainimene, kellega Sookie ka lapsi saada võib. Enamik raamatule hinnangu andjaid sooovis, et Sookie ja Eric kokku jääks ning süüdistavad kirjanikku Ericu vihkamises ja tegelaskuju rikkumises. Vat nii. Lohutuseks on vaid see, et 16. juunil algab uus "True Bloodi" hooaeg.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Camilla Läckberg "The Stranger"

Lõpuks ometi ka midagi kirjanikult, keda on ka eesti keelde tõlgitud. Siinkohal vabandan oma blogi lugejate ees, et mu lugemisvarasse enamuses need raamatud kuuluvad, mida  eesti keelde (veel) tõlgitud pole. Tavaliselt loen selles keeles, mis on mulle kättesaadavam ja kui mind huvitav raamat on inglise või saksa keeles juba ilmunud, siis ma eesti keelset tõlget ootama ei jää. Eestikeelseid raamatuid loen muidugi ka, aga sel aastal on neid lihtsalt piinlikult vähe kätte sattunud.  
Camilla Läckberg on rootsi krimiautor, kelle raamatute tegevus toimub Fjällbacka asulas. Eesti keeles on ilmunud sarja kaks esimest raamatut: 1. "Jääprintsess" ja 2. "Jutlustaja"

"The Stranger" on sarja neljas raamat. Kuna krimkade puhul on eriti oluline, et toimunut liiga palju ette ei teaks, siis ütlen vaid nii palju, et jätkuvad eelmistes raamatutes alguse saanud sündmused ning lahendamist vajavad kaks esmapilgul teineteisega mitte kuidagi seotud surmajuhtumit (kohalik autoõnnetuses hukkunud naine ning reality show osavõtja).
Olles neli raamatut läbi lugenud, ütleksin et kolmas on kõige parem. Selle raamatu päästis ootamatu lõpplahendus, muidu oleks üsna keskpärane. Lugemist väärib aga sellegi poolest.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Totgesagten"

   

Helene Wecker "The Golem and the Jinni"

Kuidas kirjutada raamatuarvustust, mis lugejaid kindlasti raamatut kätte võtma suunaks? Kui ma alustan lausega: "Unustage vampiirid, nõiad, zombied ja haldjad, uued üleloomulikud armastajad on hoopis golem ja džinn", siis arvate te, et see on arvatavasti üsna lääge ning rohkete (veidrate) seksisteenidega teos. Kui ütlen, et selles raamatus on palju arutelu usu ja kultuuri teemadel, siis tundub see lihtsalt igav. Seega ma püüan anda endast parima, et see raamat teilegi põnev tunduks.
19. sajandi lõpu New Yorgis  kohtuvad kaks täiesti erineva taustaga  ning olemuselt vastandlikku olendit. Golem (Chava) on tehtud savist ning tema olemuses on oma peremehele alluda. Chava valmistati poola juudile abikaasaks. Teel Ameerikasse mees sureb ja jätab just elluäratatud golemi üksi. Golem jõuab linna ja kohtub juhuslikult vana rabiga, kes teda uue elu ja kultuuriga tutvustab.
Džinn (Ahmad) oli 1000 aastat pudelisse vangistatud ja Väike-Süüria linnaosas elav plekksepp laseb ta sealt juhuslikult välja. Ahmad on olemuselt kui tuli, mis on harjunud vabana liikuma ja olema, kuid nüüd peab ta õppima uues inimekehas ja olukorras elama.
Autor on küll loonud müstilise maailma, milles elustuvad nii juudi kui araabia kultuuri müstilised tegelased, kuid tegelikult on see raamat uues olukorras ja maailmas kohandumisest, enda leidmisest ja iseenda ning ühiskonna aktsepteerimisest. Lääget armastust ja seksisteene selles pole, on hoopis väga hästi kirjutatud raamat, millele pole mul mitte midagi muud ette heita kui see, et oleks võinud veelgi paksem olla.
Lugege kindlasti!    

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Golem und Dschinn"

Jussi Adler-Olsen "Verachtung"

Neljas osa Carl Mørcki raamatute sarjast.

Autor on toetunud 1923-1967. aastal Taanis aset leidnud sündmustele. Sel ajaperioodil eraldati paljud naised ühiskonnast, sest neid peeti debiilseteks või kerglaste elukommetega inimesteks. Tuues põhjenduseks eugeenika ja rassipuhtuse, paljud neist ka sundsteriliseeriti. Raamatus kirjeldatud kurjategija Nete ongi naine, kes seda kõike omal nahal üle elab. Nete ema suri kui ta oli väike ning tüdruk jäi hoolimatu isa kasvatada, koolis ei suutnud ta õpiraskuste tõttu lugema ega kirjutama õppida. Ainuke, mida ta elus kogeb on kaasinimeste hoolimatus.
Ma ei õigusta mõrvu, kuid lugedes Nete lugu saan temast aru ning on vähe kriminulle, mida lugedes olen kurjategija suhtes nii suurt kaastunnet tundunud. 

See on neljast raamatust parim! Jään kannatamatult sarja viiendat raamatut ootama (no mis selle Assadiga siis ikkagi lahti on?), taani keeles on see juba ilmunud.

eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles: pole ilmunud

Andrew Pyper "The Demonologist"

David Ullmann on üks juhtivaid teadlasi demonoloogia ning spetsialist eelkõige Miltoni "Kaotatud paradiis" alal. Ühel päeval ilmub ta kabinetti Kõhn Naine (Thin Woman), kes palkab ta ühele juhtumile hinnangut andma ning kuigi David keeldub, jätab naine talle lennupileteid Veneetsiasse. Järgnevalt saab David igasuguseid halbu uudiseid, et naine jätab ta teise mehe pärast maha ning parimal sõbral on vähk, nii pakibki ta kotid ja lendab koos tütre Tessiga Itaaliasse. Minnes Kõhna Naise antud aadressil, näeb ta kurjast vaimust vaevatud meest ning enne kui ta Veneetsiast lahkuda jõuab, on üks deemonitest ta tütre sisse pugenud ning sunnib lapse katuselt alla kanalisse hüppama. David on veendunud, et tütar on elus ja hakkab järgides igasuguseid "märke" ning Miltoni teost, last taga otsima. 

Kohati on see õudukas, milles deemonid inimese kuju võtavad või kellegi sisse poevad, samas on selles palju kirjanduslikke viiteid eelkõige "Kaotatud paradiisile". Kui aus olla, siis ei oskagi ma sellest raamatust midagi arvata. Uuesti ei loeks, aga kulutatud ajast ka päris kahju pole.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Helene Hanff "84, Charing Cross Road"

Londonis on tänav Charing Cross Road, mis raamatu- ja lugemishuvilisele inimesele näib maapealse paradiisina, sest tänav on täis raamatupoode (ning seal asub ka Harry Potteris mainitud Lekkiva Katla kõrts). 

Raamat "84, Charing Cross Road" on ongi seotud ühe sellel tänaval asunud poega. 1949. aastal kirjutab ameeriklanna Helene Hanff Marks & Co raamatupoele, sooviga osta mõningaid raamatuid. Tema ja poe töötaja Frank Doeli ning hiljem ka teiste töötajate vahel algab tihe kirjavahetus. Alguses on kirjade põhirõhk raamatutel, kuid siis kirjutatakse ka muust elust ja olust. Helene ja Franki kirjavahetus ning sõprus kestab kaks aastakümmet kuni Frank 1968. aastal ootamatult sureb.
Tegemist on tõestisündinud looga ning raamatus olevad kirjad on ehtsad. Nad ei kohtunud kunagi, elasid erinevates riikides ja kultuurides, kuid ometi olid nad head sõbrad.  

Seda raamatut soovitati mulle aastaid tagasi ja alles nüüd jõudsin selleni. Aitäh, Mary lugemissoovituse eest! Väga armas lugemine (vaatamata sellele, et 99.9% mainitud raamatutest on mulle täiesti võõrad), ainuke mida võiks ette heita on see, et umbes 100 leheküljelist raamatut ei jätku kuigi kauaks. Raamatu esmatrükk ilmus 1970.aastal.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "84, Charing Cross Road: Eine Freundschaft in Briefe"

Isaac Marion "Warm Bodies"

Kui kõik päris ausalt ära rääkida, siis mulle zombied ei meeldi. "Warm Bodies" võtsin kätte seepärast, et nägin raamatu järgi tehtud filmi treilerit ja see mulle meeldis.

Tsivilisatsioon on hävinenud ja maailmas elavad Elavad (inimesed) ja Surnud (zombied). Inimesed elavad vanal staadionil, zombid resideeruvad lennujaamas, kust nad siis aegajalt elavatele jahti pidamas käivad. Ühel jahiretkel kohtab minategelane zombie R neiu Juliet (olles just enne tüdruku poisssõbra Perry ära söönud). Miskipärast tunneb R, et peab Juliet kaitsma ja endaga kaasa võtma. Edasi jätkub sündmustik juba ootuspäraselt ning selle võib kokku võtta lausega, et "Armastus võidab kõik".

Mitte eriti hea, aga kerge lugemine. 

Zombide suhtes pole mu arvamus muutunud. 

eesti keeles: "Soojad kehad"

saksa keeles: "Mein fahler Freund"


EDIT: Lõpuks vaatasin ka filmi ära ja see meeldis mulle tõesti väga, selline mõnus meelelahutus, milles parasjagu huumorit sees. Soovitan!

Thomas Brussig "Am kürzeren Ende der Sonnenallee"

Üks juba vana tuttav ja eelnevalt loetud raamat, mille nüüd uuesti kätte võtsin. Brussigi raamat räägib DDR-i aegsest Ida-Berliinist, täpsemalt Sonnenallee tänaval Ida-Lääne piiriületuspunkti lähedal elavatest noortest. Ma pole päris kindel, aga lapsepõlvest on meeles, et DDR oli meie jaoks peaaegu välismaa, kus võimalused palju suuremad ja kaubavalik tohutult suurem. Olles ise endises Ida-Berliinis elanud ning mitmeid kordi Leipzigis käinud, võin öelda, et arhitektuuri osas oldi nii Nõukogude Liidus kui DDR-is ühel meelel, vaevata võib öelda, milline hoone on lasteaed, milline kool ning suured Annelinna tüüpi elamurajoonidki on sarnased. Seda raamatut lugedes tuleb teisigi äratundmishetki ja  leiab kinnitust, et tegelikult oli sarnane ka muu elu-olu Väga lõbus tagasivaade.  Kui teile raamatut ette ei juhtu, siis samanimelist filmi tasub kindlasti vaadata.

eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Jussi Adler-Olsen "Erlösung"

Olen jätkuvalt kriminullide lainel ja lugesin läbi kolmanda osa Jussi Adler-Olseni Carl Mørcki sarjast. 

Kalamehed leiavad pudeli, milles on verega kirjutatud appikutse. Läbi mitme inimese jõuab see lõpuks Mørcki lauale, kes koos Assadi juhtumit lahendada püüab. On see kiri ja häda ehtne või poisikeste rumal nali?

Carl on jätkuvalt mu üks lemmikumaid raamatudetektiive, selline natuke tige ja torisev, mis aga tema kirju eraelu puhul pole ka mingi ime. 

Väga mõnus lugemine! Ainuke, mida ette võib heita on see, et see on kirjutatud liiga paljude inimeste vaatenurgast, see teeb küll sündmustiku selgemaks ja põnevamaks, aga ka raskemalt jälgitavaks.  

eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles:  "Redemption" (UK) "A Conspiracy of Faith" (US - ilmub mais)

Raamatud, mida ma ei suutnud lõpetada

Hakkasin mõtlema, et raamatublogis peaks olema ka nimekiri raamatutest, mille lugemist olen alustanud, aga mingil põhjusel jälle käest ära pannud. Kindlasti pole need halvad ega lugemist mitteväärivad raamatud, mulle need lihtsalt ei sobinud.

"This Is How You Lose Her" Junot Diaz - lühijutud pole eriti minu teema

"The Edge of Nowhere" Elizabeth George - tuntud krimiautori esimene noorsooraamat, minu jaoks tundus lihtsalt igav.

"The Legend of Broken" Caleb Carr - sama autori "The Alienist" meeldis mulle väga ja ma tõesti proovisin ka seda lugeda, umbes 20 lehekülje järel andsin alla, sest laused pikad ja keerulised ning väga raskesti mõistetavad, ühtekokku lihtsalt igav.

"The Twelve Tribes of Hattie" Ayana Mathis - ma ei suuda lugeda raamatut, mille juba esimestel lehekülgedel väikesed lapsed surevad.

"Remarkable Creatures" Tracy Chevalier - sama autori  "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga" on üks parimaid raamatuid, mida ma lugenud olen, kahjuks pole ta suutnud teist samaväärset raamatut kirjutada.

"Edge of Dawn: A Midnight Breed Novel"  Lara Adrian - kui tegemist on sarja 12. raamatuga, siis pole enam midagi uut ega üllatavat oodata, sirvisin läbi aga lugeda ei viitsinud, kõik on juba tuttav.

"Mrs. Robinson's Disgrace: The Private Diary of a Victorian Lady" Kate Summerscale - nii palju kui ma aru saan, siis tõetud tõestisündinud sündmustele. Nimetatud daam on õnnetus abielus, armub abielumehesse ning tulemuseks on väga räpane ja avalik abielulahutus. See on hea lugemine kui tahad selle ajaperioodi elust-olust täpsemalt teada, minu jaoks tuli lihtsalt valel hetkel.

"Bared to You" Sylvia Day - miks ma selle raamatu üldse laenutasin??? Midagi "Viiekümne varjundi" sarnast ja ma ka ise imestan, et selle lause siia kirja panen, aga need varjundid on isegi parem kui see raamat.

"Iced" Karen Marie Moning - samalt autorilt on ilmunud viieosaline "The Fever Series", milles   keskmes on inimeste ja haldjate (maailmade) vaheline võitlus. Tookord lugesin seda, sest muud paremat polnud võtta ja ju siis nii halb polnud, sest jõudsin lõpule ka. "Iced" on selle sarja spin-off, aga tundus lihtsalt igav (ja mul on paremat lugemist ka).

"1356" Bernard Cornwell - ajaloolised raamatud mulle meeldivad ning seegi on hästi ja huvitavalt kirjutatud. Minu jaoks polnud hetkel lihtsalt piisavalt köitev. Ei välista, et sama autorit veel lugeda püüan.

"The Painted Girls" Cathy Marie Buchanan - raamatu tegevus toimub 19. sajandi lõpu Pariisis ning peategelasteks on õed, kes pärast isa surma endale ise elatist peavad teenima hakkama. Ühest saab näitlejanna, teisest tantsijanna. Ei suutnud huvi üleval hoida.

 "A Natural History of Dragons: A Memoir by Lady Trent" Marie Brennan - ei saagi päris täpselt aru, millest saa raamat olema peaks, lugesin esimese lehekülje ja pani käest ära.

 "The Accursed" Joyce Carol Oates - vabandust, aga üks suuremat sorti jama, mille esimestest lehtedest ma kaugemale ei jõudnud.

"The Enchanted Life of Adam Hope" Rhonda Riley - mul olid selle raamatu suhtes väga suured ootused ja millise ootusärevusega ma selle raamatukogust ära tõin ja lugema hakkasin ... suutsin lugeda täpselt ühe peatüki, sest siis läks lugu väga veidraks.

"The Rathbones" Janice Clark - ühe vaalapüüdjate perekonna saaga, idee poolest tundus põneva, aga juba esimesed lehed polnud eriti köitvad, siis aga juhtusin lugema Amazonist seda arvamust 
ja jõudsin järele, et ma ei hakka üritamagi, see pole minu raamat.

"A Treacherous Paradise" Henning Mankell -  mulle meeldivad selle autori Wallanderi lood väga, aga teised miskipärast eriti köita ei suuda.

"Fin & Lady" Cathleen Schine - seda raamatut soovitas kohalik suur raamatupoekett "Barnes & Noble", aga mina esimestest lehtedest kaugemale ei jõudnud. Raamat polnud halb, aga ma tundisin, et ei viitsi lugeda katoliku kiriku piirangutest jne.

"The Shining Girls" Lauren Beukes - mõrvar, kes liigub ajas edasi tagasi ja tapab nn. helendavaid tüdrukuid ning üks tema ellujäänud ohver, kes siis mõrvarit kätte saada üritab. Tundus päris huvitav, kuigi ma ei saanud ikka päris täpselt aru, kuidas see edasi-tagasi hüppamine käib, aga lugesin poole raamatu pealt lõpu ära ja jõudsin järeldusele, et tegelikult mind ei huvitagi, mis selles lugemata pooles juhtub.

"Sisterland" Curtis Sittenfeld - raamat kahest õest, tahtsin väga lugeda, aga juba esimesed leheküljed ei köitnud piisavalt, et lugema jäädagi.

"The Girl You Left Behind" Joyo Moyes - olen samalt autorilt sellel aastal juba kahte raamatut lugenud ja ootasin kolmandat põnevusega. Osa sündmustikust leiab aset Esimese Maailmasõja aegsel Prantsusmaal, mil sakslased riigi okupeerinud on, rohkem ma edasi ei lugenud. Usun, et raamatul pole tegelikult häda midagi, aga ma olen viimasel ajal nii palju sõja ajal toimuvaid raamatuid lugenud, et on saabunud küllastus, (armastus)romaanide puhul pole ju seda varieerumisvõimalust nii palju.

"Fifth Grave Past Light" Darynda Jones - Oleksin tahtnud teada küll, kuidas lugu edasi läheb, aga no ma tõesti ei suutnud. Sarja esimese raamatu lugesin läbi ja järgmised sirvisid läbi, aga no rohkem ma enam ei suutnud. Sarja peategelaseks on naisterahvas, kes on enda arvates äärmiselt teravmeelne ja vaimukas, olles pannud nimed oma rindadele ja munasarjadele, kuid tegelikult on lihtlabane ja tüütu. 

"Life After Life" Kate Atkinson - kriitikute ja lugejate poolt väga positiivseid hinnanguid saanud, aga ükskõik, kuidas ma ka ei püüdnud, ei saanud ma seda loetud. Vähemalt kolm korda alustasin, no ei sobi selle kirjaniku stiil mulle.

"The Healer" Antti Tuomainen - mõnikord on nii, et hakkad lugema raamatut, millel polegi tegelikult midagi viga ja päris loetav on ka, aga siis tuleb midagi paremat vahele ja siis paned esimese kahjutundeta käest ja lõpuks viidki läbilugemata raamatukokku tagasi.  "The Healer" on täpselt selline raamat.

"Alex" Pierre Lemaitre -  arvatavasti hea kriminull, mis mulle ei meeldinud.

Nele Neuhaus "Eine unbeliebte Frau" (Bodenstein-Kirchhoff-Krimi I)

Kuidas ma selle raamatuni jõudsin? Selle aasta alguses ilmus inglise keeles Nele Neuhausi "Snow White Must Die", mida lugema hakates ei saanud ma kahe detektiivi taustast päris hästi aru, googeldades selgus, et  see on ka mõistetav, sest see on juba sarja neljas raamat. Igal juhul panin tolle raamatu kõrvale ja alustasin algusest. Ma ei saa aru, miks hakatakse sarja tõlkima mitte esimesest vaid x-ndast raamatust?
Nele Neuhausi krimisarja tegevus toimub Frankfurdi lähedal ja peategelasteks on Oliver von Bodenstein ja Pia Kirchhoff. Leiatakse mõrvatud naine ning enesetapu sooritanud mees, hiljem selgub, et need kaks juhtumit on omavahel tihedalt seotud. kuidas täpselt, seda ma ära kirjutama ei hakka. Kuigi lõpp on veidi segane, sest on raske järge pidada, kes ja kuidas kuritegudega täpselt seotud oli, on tegemist väga loetavalt kirjutatud raamatuga. Kindlasti loen ka järgmised osad läbi.

eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud 

J.R. Ward "Lover at Last" (Black Dagger Brotherhood XII)

Arvepidamise huvides panen kirja, aga ei kommenteeri ;)

saksa keeles: pole ilmunud
eesti keeles: pole ilmunud


*kaanepilt Goodreadsist  

Barbaara Lohe soovile vastu tulles:

See on sarja "The Black Dagger Brotherhood" 11. raamat. Praeguseks on ilmunud:

1. Dark Lover
2. Lover Eternal
3. Lover Awakened
4. Lover Revealed
5. Lover Unbound
6. Lover Enshrined
7. Lover Avenged
8. Lover Mine
9. Lover Unleashed
10. Lover Reborn
11. Lover at Last
Raamatute tegevustik toimub Caldwellis, kus elavad lisaks tavalistele inimestele ka vampiirid ja lesserid  (inimesed, kelle eesmärgiks on vampiire hävitada). Vampiiride siseselt on olemas vennaskond, mille eesmärgiks on lesserite hävitamine. Kõik vennaskonna liikmed on armastusromaanidele iseloomulikult igas mõttes ülimehelikud, aga pole miskipärast aastasadade jooksul suutnud omale naisi leida :). Nii ongi igas raamatus neist ühe kaaslase leidmise lugu. Mulle meeldivad sarja esimesed viis raamatut kõige rohkem, edasi läheb asi traditsioonilisest armastusromaanist üha kaugemale ja tegelasi tuleb hulgikaupa juurde.

Soovitan lugeda, kui sulle meeldivad vampiirid,  suudad lugeda seksisteene ja otsid kerget lugemist. Häirivad liigne slängi ja vandesõnade kasutamine. 

*punastades* Mul on jätkuvalt piinlik, et neid loen.