Ostin selle raamatu endale peale seda kui lugesin järgnevat tutvustavat teksti - „Raamatuhoidja“ on Harkivist pärit ja pikalt Saksamaal elanud noore
kirjaniku Mihhail Jelizarovi, kes näeb välja nagu rokkstaari ja Kuuba
revolutsionääri segu, neljas teos. Frantsiskaanlaste kloostris
kirjutatud teos pälvis 2008. aastal Vene Bookeri preemia, põhjustades
sellega enneolematu skandaali ja kirjanduskorüfeede protesti. ...ja soodushinnaga oli see ka.
Elas kord nõukogude kirjanik Dimitri Gromov, kes kirjutas sotsrealistlikke raamatuid kolhoosnikest. Üldiselt peetakse tema kirjutatut suuremat sorti jamaks, mistõttu pole ka raamatuid enam kerge leida. Ühtäkki avastavad inimesed, et kui Gromovi raamatuid sõnasõnalt ja väga hoolikalt lugeda, siis on neil maagiline jõud. On olemas Mäluraamat, Kannatusteraamat, Võimuraamat jne. Olemasolevate raamatute ümber moodustuvad salajased lugejate grupid, keda juhivad nn. raamatuhoidjad. Need salaseltsid on omavahel suurel sõjajalal ja peavad raamatute nimel veriseid lahinguid. "Raamatuhoidja" peategelaseks on ootamatult sellesse ametisse sattunud igavene üliõpilane ja luuser.
Hakkasin lugema ja no ei saa pihta, mis asi see olema peaks. Nõukanostalgia on hästi kirja pandud, see aga vaheldub lahingute kirjeldustega, millest ma lõpuks lihtsalt üle libisesin. Kohati on lihtsalt rõve. Ma pole siiani aru saanud, miks inimesed mingi raamatu pärast tapavad või tappa lasevad, aga kogu raamat ongi just sellele üles ehitatud.
Mina ei oska selle raamatu kohta eriti rohkemat öeldagi, lugege hoopis Postimehes ilmunud raamatuarvustust.
saksa keeles:
inglise keeles:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar