Tänu Usa tookordsele esimesele leedile, Eleanor Rooseveltile käivitus 1935. aastal Kentucky osariigis nn. rändraamatukogu projekt. Raamatukoguhoidjatest naised rändasid hobustel ringi ja viisid lugemisvara piirkonna isegi kõige kaugematesse ja unustatud nurkadesse. Ettevõtmine lõpetati 1943. aastal, kui riigi raha oli mujale vaja. See rändraamatukogu projekt ongi Moyes'i raamatu baasiks.
Peategelased Alice ja Margery on nii oma päritolu, kui olemuse poolest täielikud vastandid. Alice on inglanna, kes abiellus linnakese rikkuri poja, Bennet van Cleve'ga ning tuli Ameerikasse hoopis teistsuguse ettekujutusega kohalikust elust ja abielust, kui Kentucky väikelinn ning Bennet pakkuda suudavad.
Margery on kohalike silmis must lammas. Ta isa oli salaalkoholiga äritsev, vägivaldne ja ebameeldiv mees ning sellest piisab, et ka tütrele plekk külge jääks.
Kuna kohalikud elanikud on ülikonservatiivsed ja jumalasõna tsiteerivad (ning silmakirjalikud), siis on ilmselge, et neile on nii Alice, kui Margery oma olemuse ja käitumisega pinnuks silmas.
SISURIKKUV TEKST
Bennet on kelgunööri iseloomuga mees, kellest ei saagi lõpuks aru, kes ta on ja kuhu poole ta oma eelistustes kaldub. Alice'i Inglismaa elu põhjal jäi mulje, et ta teab ikka (intiim)elust ühtteist, kuid, et ta nii asjatundmatu on, see tuli mulle küll üllatusena. Raamatu tegevus toimub ju 1937. aastal, mitte sada aastat varem ja naine ei suuda isegi raamatu abiga aru saada, kas ta on vahekorras olnud või mitte? No ei usu.
VÕID EDASI LUGEDA
Lõpparvamus on nii ja naa. Esiteks, mulle meeldis rändraamatukogu idee, millest ma polnud enne kuulnud ega lugenud. Ka on raamatus väga häid peatükke, mille lugemist ma tõeliselt nautisin, kuid see kõik ei päästnud tervikpilti.
Kui Kentucky ja sealsete inimeste osas ei saa ma otseselt midagi kurta, sest raamatukogu oli ju ajalooliselt just seal osariigis, siis ütlen lihtsalt, et selline usu ja konservatiivsuse kooslus ajab mu alati turri, ükskõik, kus see aset leiab.
Väljamõeldud tegelastes oli mulle kõige enam vastumeelt Alice, kes oli oma ülimas headuses ja naiivuses nii ebausutav, kui vähegi olla saab.
Kuigi neid stseene, mis mind uskumatusest kulmukergitama panid, oli raamatus muidugi rohkem, siis üks neist oli skunkiga seotud. Alice on kontsertile minemas ja juhtub skunki otsa, loom pritsib ta täis ja selle asemel, et kuhugi pesema minna, läheb ta ikkagi üritusele. Uskuge mind, sellises olukorras ei tahaks sa mitte ühegi inimese lähedusse minna. Skunk haiseb taevani. Kas oli Alice lõhnatundetu või autor asjatundmatu?
Ei teagi nüüd, kas soovitada või mitte, sest raamatukoguga seonduv osa raamatust on väga hea, ülejäänu mitte eriti.
pealkiri: "Giver of the Stars"
autor: Moyes, Jojo
kirjastus: Pamela Dorman Books
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 390
ilmumisaasta: 2019formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 390
ISBN-10: 0399562486
ISBN-13: 9780399562488
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Wie ein Leuchten in tiefer Nacht"
Goodreadsi hinnag: 2.5/5
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Wie ein Leuchten in tiefer Nacht"
Goodreadsi hinnag: 2.5/5
Ainult 2.5? Sa oled karm :) ma annaks rohkem, isegi 3.5-4. Mu meelest oli hea ja huvitav, raamat hoidis mu tähelepanu. Aga jah, see konservatiivsete silmakirjatsemine ajas mind ka turri (kuigi nii see vist käibki) ja sellega olen ka nõus, et Alice’i tegelane oli natuke väga sinisilmne, kuigi nagu sa ütlesid - ta Inglismaa elust jäi mulje, et ta pisut asjalikum oli.
VastaKustutaVõibolla tõesti, aga see 2.5 tuli lõpliku tulemusena. Raamatu alguses olin kindel, et sellest saab viie punkti teos, kuid hinnang hakkas iga leheküljega vaikselt langema. Alice'i asi oli üks miinuspunkt, kuid minu arvates sai lõpuks kõike liiga palju. Iga raamatu puhul on piir, kui palju süžeemuutusi suudab see välja kanda ja siin läks liiga kirjuks ning sellega ka ebausutavaks.
KustutaMiskipärast sundis mind anonüümselt vastama.
Kustuta