2013. aastal lugesin ma ühe tuttava soovituse peale Helene Hanffi raamatut "84, Charing Cross Road". See pisike teos sisaldab briti raamatumüüja Frank Doeli ja New Yorgis elava kirjaniku Helene Hanffi kahe aastakümne pikkust kirjavahetust ja on täpselt nii mitteminulik, et poes poleks ma selle raamatukese poole vaadanudki. Kuid lugesin läbi ja olin vaimustuses.
Hiljem sain teada, et autor kirjutas ka järje: "The Duchess of Bloomsbury Street". Olin veendunud, et tahan seda raamatut omada, mitte laenutada ja nii ootasingi kannatlikult, mil see lõpuks mu koju jõuab.
Sisust nii palju, et pärast "84, Charing Cross Road-i" ilmumist, paranes Helene rahaline olukord nii palju, et ta sai lõpuks ometi 1971. aastal Inglismaale lennata. Frankiga tal enam kahjuks kohtuda ei õnnestunud, sest mees suri 1968. aastal, kuid ta sai võimaluse külastada kõiki vaatamisväärsusi, millest ta nii palju kuulnud oli, nt. Buckinghami Paleed, Windsori lossi ning Dickensi maja. Kõigi suureks üllatuseks ei tahtnud ta käia raamatupoodides ning põhjendas oma seisukohta järgmiselt:
"And he (Colonel) and Laura agreed they must take me down the main street to Blackwell's Bookshop, very famous bookshop and they both knew how interested I was in bookshops. (I despair of getting it through anybody's head I am not interested in bookshops, I am interested in what's written in the books. I don't browse in bookshops, I browse in libraries, where you can take a book home and read it, and if you like it you go to a bookshop and buy it.) (Hanff; Helene, 2016 (1973),"The Duchess of Bloomsbury Street", lk. 73)
Pärast läbilugemist oli minu esialgne arvamus niisugune: "Raamat annab küll "84, Charing Cross Road-ile" lõpetatuse ning mul on hea meel, et seda ka lõpuks lugeda sain, kuid minu arvates oleks see võinud ka olemata olla. Ausalt öeldes pole Helene üksinda kuigi tore vestluskaaslane. Seega võib lugeda, aga tingimata ei pea." Järele mõeldes olen leebem.
Tõsi, esimene raamat meeldis mulle ikkagi rohkem, sest just Franki ja Helene omavaheline suhtlemine tegi kirjapandu eriliseks. Antud raamatus Franki enam pole ning sõna ja sulg on vaid Helene käes. Jäi mulje, et ta polnud selle raamatu kirjutamiseks veel valmis ja haaras suurema tüki, kui ta kanda jõudis. Helene mõjub närvilise ja eneseiroonilisena ning väga avameelsena. Näiteks ei varja ta oma rahahädasid ning on valmis kohtuma kõigi lugejatega tingimusel, et need vaid ta restoraniarve kinni maksavad, sest nii jääb talle rohkem raha hotelli jaoks ning reis saab kauem kesta.
Siiski arvan, et esimeseta poleks käesolevatki ning keegi poleks seda igatsenud, mis on karm, aga tõsi. Kuid nüüd on mõlemad olemas ning lugeja saavad "84, Charing Cross Road-is" alanud loole joone alla tõmmata. Kas tal on seda vaja või mitte, peab juba igaüks ise otsustama. Mina lugesin ja vaatamata kriitikale, ei kahetse.
pealkiri: "The Duchess on Bloomsbury Street"Hiljem sain teada, et autor kirjutas ka järje: "The Duchess of Bloomsbury Street". Olin veendunud, et tahan seda raamatut omada, mitte laenutada ja nii ootasingi kannatlikult, mil see lõpuks mu koju jõuab.
Sisust nii palju, et pärast "84, Charing Cross Road-i" ilmumist, paranes Helene rahaline olukord nii palju, et ta sai lõpuks ometi 1971. aastal Inglismaale lennata. Frankiga tal enam kahjuks kohtuda ei õnnestunud, sest mees suri 1968. aastal, kuid ta sai võimaluse külastada kõiki vaatamisväärsusi, millest ta nii palju kuulnud oli, nt. Buckinghami Paleed, Windsori lossi ning Dickensi maja. Kõigi suureks üllatuseks ei tahtnud ta käia raamatupoodides ning põhjendas oma seisukohta järgmiselt:
"And he (Colonel) and Laura agreed they must take me down the main street to Blackwell's Bookshop, very famous bookshop and they both knew how interested I was in bookshops. (I despair of getting it through anybody's head I am not interested in bookshops, I am interested in what's written in the books. I don't browse in bookshops, I browse in libraries, where you can take a book home and read it, and if you like it you go to a bookshop and buy it.) (Hanff; Helene, 2016 (1973),"The Duchess of Bloomsbury Street", lk. 73)
Pärast läbilugemist oli minu esialgne arvamus niisugune: "Raamat annab küll "84, Charing Cross Road-ile" lõpetatuse ning mul on hea meel, et seda ka lõpuks lugeda sain, kuid minu arvates oleks see võinud ka olemata olla. Ausalt öeldes pole Helene üksinda kuigi tore vestluskaaslane. Seega võib lugeda, aga tingimata ei pea." Järele mõeldes olen leebem.
Tõsi, esimene raamat meeldis mulle ikkagi rohkem, sest just Franki ja Helene omavaheline suhtlemine tegi kirjapandu eriliseks. Antud raamatus Franki enam pole ning sõna ja sulg on vaid Helene käes. Jäi mulje, et ta polnud selle raamatu kirjutamiseks veel valmis ja haaras suurema tüki, kui ta kanda jõudis. Helene mõjub närvilise ja eneseiroonilisena ning väga avameelsena. Näiteks ei varja ta oma rahahädasid ning on valmis kohtuma kõigi lugejatega tingimusel, et need vaid ta restoraniarve kinni maksavad, sest nii jääb talle rohkem raha hotelli jaoks ning reis saab kauem kesta.
Siiski arvan, et esimeseta poleks käesolevatki ning keegi poleks seda igatsenud, mis on karm, aga tõsi. Kuid nüüd on mõlemad olemas ning lugeja saavad "84, Charing Cross Road-is" alanud loole joone alla tõmmata. Kas tal on seda vaja või mitte, peab juba igaüks ise otsustama. Mina lugesin ja vaatamata kriitikale, ei kahetse.
autor: Hanff, Helene
keel: inglise
kirjastus: Harper Perennial
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 160
ilmumisaasta: 2016 (esmatrükk 1973)
lehekülgede arv: 160
ilmumisaasta: 2016 (esmatrükk 1973)
ISBN-10: 006244218X
ISBN-13: 9780062442185
ISBN-13: 9780062442185
saksa keeles: "Die Herzogin Der Bloomsbury Street"
eesti keeles: pole ilmunud
Goodreadsi hinnag: 3.5/5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar