Astrid Lindgren "Rasmuste raamat"

Raamatusse on koondatud kolm Astrid Lindgreni lasteraamatut, milles kõigis on peategelaseks Rasmuse nimeline poiss. Ekslikult võib arvata, et tegemist on ühe ja sama lapsega, kuid ei. Autor ise ütles asja kommentaariks järgmist: Rasmus on ju meil Rootsis nii levinud nimi, või kuidas?

"Hulkur Rasmus"
Üheksa-aastane lastekodupoiss Rasmus igatseb ülekõige päris oma kodu ning isa ja ema. Kas on maailmas keegi, kes tahaks endale pulksirgete juustega poissi? Seiklusrikka teekonna järel Paradiisi-Oskariga täitubki Rasmuse unistus.  
Üks mitmeid kordi loetud, ülilemmik raamat, mis näitab minu arvates selgelt, kui täpselt Astrid Lindgren laste hinge mõistis ning seda kirja panna oskas. Lisaks nii mõnusa huumoriga pikitud, võiksin siia palju tsitaate siia kirja panna, kuid alljärgnev on mu arvates nii hea näide elutervest loogikast ja ma parafraseerin "Mis asja sa lippad keset ööd ümber kiriku" oma peas päris tihti.

"Rasmus ei rahunenud.
"Aga tädi Olga köögist rääkis, et ta näinud ükskord ilma peata koera ja sellel tulnud kaelast otsekui tuld!"
Oskar haigutas.
"Paistab, et tädi Olga on ise ilma peata. Tonte pole olemas."
"On ikka," vaidles Rasmus. "Tead, mis Suur Peeter rääkis? Ta ütles, et kui sa öösel kell kaksteist jooksed kaksteist korda ümber kiriku, siis tuleb jõmm ja viib su ära."
"Ma arvan, et jõmm teeb pagana õigesti. Mis asja sa lippad keset ööd ümber kiriku". Selleks peab olema paras lollakas küll, ja siis oled ise süüdi!" (Lindgrem, Astrid, 1994, "Hulkur Rasmus", lk. 68)

"Rasmus, Pontus ja Lontu"
See raamat jutustab Rasmus Perssonist, kes on üksteist aastat vana. Järelikult ei räägi ta mitte kõigevähematki üheksa-aastasest Rasmus Oskarssonist ega ka nelja-aastasest Rasmus Rasmussonist.

Kui mu käest küsitakse kõige lemmikumat Lindgreni raamatut, siis vastan alati selle nimega. Kahe poisinaga ja taksikoera kooslus on lihtsalt ülilahe! 

"Kalle Blomkvist ja Rasmus" (Kalle Blomkvist III) 
Seekord satuvad Kalle, Anders ja Eva-Lotte inimröövi keskele. Kurjategijad loodavad saada tähtsa tehnilise avastuse dokumente ning röövivad professori ja tema viie aastase poja Rasmuse. 
Selles raamatus on üks tegelane, kelle vastu ei peaks lugejal üldse mingit sümpaatiat tekkima ning stseen, mis mu alati nutma paneb. Astrid Lindgren oli kirjanik, kes julges valusatest teemadest kirjutada ning tõi esmakordselt lastekirjandusse ka mõrva, kuid nimetatud stseeni lugedes olen ma alati kahevahel, kas ta sel korral mitte üle piiri ei läinud. Mis teie arvate?
Tegemist on ka Blomkvisti sarja kolmanda raamatuga ja natuke on tunda seda hõngu, et roosid hakkavad suureks kasvama ja varsti nad sedasi enam ei mängi.

Lõppkokkuvõttes, kas on vaja üldse kirjutada, et soovitan lugeda? Astrid Lindgreni raamatute puhul on see ju enesestmõistetav. 

pealkiri: "Rasmuste raamat"

autor: Lindgren, Astrid

keel: eesti
tõlkija: Vladimir Beekman

kirjastus: Eesti Raamat

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 344
ilmumisaasta: 1995

ISBN-13: 545002259X

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 (kolmas raamat tõmbas punktisumma veidi alla)