Katrina Kalda "Jumalate aritmeetika"

"Jumalate aritmeetikas" on kaks jutustajat - noor eestlanna Kadri Raud, kes 1980. aastate lõpul koos emaga Prantsusmaale välja rändas ning Siberisse küüditatud Liisi, kes Kadri vanaemale kirju saadab.
See on küll Prantsusmaal auhinna vääriliseks tunnistatud raamat, kuid mind oma erilisuses kahjuks veenda ei suutnud. Tõsi, Katarina Kalda kirjutamisstiil meeldis mulle väga, kuid raamatu sisu jättis pigem külmaks. Tegelastest Kadri, on selline inimene, kelle virisemist võib küll mõista, sest tal on elus ühtteist tulnud läbi teha, aga ta tundus kuidagi ebameeldiv, nii et ta "kannatused" ei läinud mulle eriti korda. Liisi seevastu, on tugev naine, kes siberiraskustega silmitsi seistes, alla ei vandunud ja tekitas minus austust ning kaastunnet, kuid ta loos polnud midagi uut, eestlasena olen neid küüditamislugude variatsioone juba mitmeid kordi kuulnud ja lugenud. Võibolla on tõesti vale öelda, et ühe inimese läbielamised on rohkem väärt, kui teise omad ja tekib küsimus, miks ühe puhul tekib vastumeelsus ja teisel juhul kaastunne,  aga ma ei saa sinna midagi parata kui oleksin tahtnud Kadrile  öelda, et lõpeta ometi oma kurtmine.
Internetist teisi arvustusi lugedes jäi mulle mulje, et ma pole raamatu pointile üldse pihta saanud, aga lugege ja otsustage ise. 

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5

Mart Sander "Litsid" (I)

Romaanitriloogia esimeses osas kirjeldatud kirjeldatud sündmused leiavad aset aastail 1939-1940, mil maailmas olid väga ärevad ajad ning algas Teine maailmasõda. Eestis toimunust räägitakse läbi Tallinna bordellis töötavate ning külastavate inimeste, sest neid naisi on ilmselt iga valituse ajal vaja.

"Litsid" on viimasel aja eestikeelses raamatublogimaailmas nii palju tähelepanu ja ülevaateid saanud, et mul polegi midagi uut lisada. Üks süžeeliin oli küll selline, mis mind kulmu kergitama pani, kuid üldjoontes oli huvitav lähenemine. Ma olin küll varem kuskilt lugenud, et Mart Sander maalib, kuid milline ta kirjanikuna on, seda ei osanud ette arvata. Mulle meeldis ta natuke teistsugune kirjutamisstiil, võibolla saate aru, mida ma mõtlen kui ütlen, et tekstist on tunda, et inimene kirjutab oma lõbuks ning ei püüagi tohutut kirjandusklassikat teha. Soovitan lugeda.

saksa keeles: pole ilmunud

inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5

Dawn Huebner "What to Do When You Worry Too Much: A Kid's Guide to Overcoming Anxiety"

See on 6-12 aastastele lugejatele mõeldud eneseabiraamat, milles õpetakse lastele võtteid ärevusest ja hirmust ülesaamiseks. Näiteks:

- kasuta murede vastu loogikat,

- käsi muredel minema kaduda,

- meenuta mõnda ilusat mälestust,

- ole vaimult ja kehalt tugev,

- lukusta mured kindlasse kujutletavasse kasti ja ära lase neil sealt välja tulla, 

- kehtesta kindel 15 minutiline "muretsemise aeg", mil sa istud vanemaga maha ja räägid oma muredest, muul ajal ära neile asjadele mõtte.

Hea ja arusaadavalt kirjutatud!

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5

Robert Girardi "Vaporetto 13"

Jack Squire on ameerika valuutamaakler, kes läheb ajutiselt Veneetsiasse tööle, emafirma jaoks finants- ja poliitanalüüse kirjutama. Ajavahe tõttu pole tal öösiti und ja nii uitab ta mööda magavat linna ringi. Ühel sellisel jalutuskäigul kohtab ta salapärast  naist, Caterinat, kes väljakul kodutuid kasse söödab. Lugu areneb omasoodu ning Jackist ja Caterinast saavad armukesed.

Saan aru, et raamatule lühikest ja tabavat sisututvustust kirjutada, on keeruline asi, kuid antud juhul rikub see üksainuke lause kõik ära. 

"Vaporetto 13" on tänapäevane kummituslugu iidvanas Veneetsias, kus autor on veenvalt tabanud ajaloolist atmosfääri"

Seda lugedes ning loogilist mõtlemist kasutades on kohe selge, Jack ei saa vaim olla, naine aga küll. Caterinat puudutav lõpp oli minu jaoks ootamatu ning jättis mõnusalt kõheda tunde sisse, kuid see preestriga jutuajamine oli lihtsalt veider. Oleksin ka tahtnud teada, kuidas Jacki ja ta isa suhted edasi arenesid, kuid sellele kahjuks vastust ei saanud.

Lugedes tabasin end mitmeid kordi mõtlemast, et raamat on küll hea, kõik need linna kirjeldused olid nii elavad, et mulle tundus nagu kõnniksin ise peategelasega koos, aga kui tegemist oleks paksema raamatuga, siis oleksin ma selle arvatavasti käest ära pannud. Miks täpselt, ei teagi, võibolla pole ta stiil päris minu oma. Proovin kunagi sama autori "Madeleine's Ghost-i" lugeda ja see ei meeldinud mulle üldse.

inglise keeles: "Vaporetto 13"

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5

Graeme Macrae Burnet "His Bloody Project“

1869. aastal Šotimaal tappis teismeline Roderick Macare kolm inimest. Raamatu põhiküsimusteks on, mis viis nooruki tapateoni ning kas ta oli teo sooritamise ajal süüdiv või mitte. 
Iga raamat jõuab lugejani mingit oma teed pidi. Burneti teose saabumine minuni oli täiesti ootamatu. Olin Bookdepositoryst mitmeid raamatuid tellinud ja kui paki lahti tegin, jäin jahmunult ning isegi piinlikustundega seda raamatut vaatama, sest ei suutnud "His Bloody Project“ tellimist kuidagi meenutada. Häbi oli - kas ostan tõesti nii palju raamatuid, et ei mäletagi enam, mida täpselt. Pakki lähemalt uurides, mõistsin, et mu mäluga on kõik korras ja raamat polnud tegelikult üldse mulle mõeldud. Nimelt teeb Bookdepository nii, et saadab UK-st pakid siinsesse USA jaotuskeskusesse, kus kleebitakse uus silt peale ning pakk läheb tellijani edasi. Sel korral tegid nad vea, sest vana kleepsu peal minu aadress küll polnud. Muide, too inimene sai mu Poe "Raveni", mis polnud ka väga halb vahetuskaup, ma arvan.

Ütlen ausalt, et ma poleks seda raamatut kunagi ise tellinud, kuid mul on hea meel, et seda asjaolude kokkulangemise tõttu lugesin. Kirjelduse järgi ei osanud ma midagi arvata ning sisu tuli üllatusena. Nimelt on "His Bloody Project“ kui kaust, milles sisalduvad nii Rodericku enda, külaelanike ja arsti arvamused ning hinnangud, kui ka ülevaade kohtuprotsessist. Iga kõneleja esitab oma versiooni ja nägemuse juhtunust ning lõpuks jääb lugeja otsustada, mis oli tõde ning kas Rodericku karistus oli õiglane või mitte. Kuigi on tegemist ilukirjandusega, mõjub see kõik väga ehedana.
Seda raamatut on raske soovitada, sest oma ülesehituse tõttu ei sobi "His Bloody Project“ ühegi kindla kategooria alla. Kui peaksin nimetama sarnast teost, siis valiksin Truman Capote "Külmavereliselt", kuid see sarnasus on pigem otsitud, kui tegelik.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5

PS. Selle vahetusse läinud asja klaarisin ma Bookdepositoryga ära, nad saatasid mulle uue Poe ja "His Bloody Project“ jäi mulle nö. kahjutasuks.

Shirley Jackson "The Haunting of Hill House"

On teada, et Hill House's kummitab ning kõnealusel suvel saabuvad sinna neli üürilist - Dr. Montague, kes otsib paranormaalsetele nähtustele teaduslikke tõestusi, kaks noort neiut, Eleanor ja Theodora ning Luke, kes on maja tulevane pärija. Varsti hakkab maja näitama, mis temas peidus on ning tõesti kuulevad inimesed kummalisi hääli ja näevad vaime. Näib, et kõige rohkem avaldab juhtunu mõju Eleanorile, kes samm-sammult kontakti reaalsusega kaotama hakkab.
"The Haunting of Hill House"  ilmus 1959. aastal ja seda peetakse jätkuvalt õuduse klassikasse kuuluvaks. Nii olid minugi lootused enne lugema hakkamist väga kõrgele kruvitud, kuid kahjuks pettusin. Raamat on küll hästi kirjutatud, kuid kõhedust ei tekitanud kordagi. Isegi Stroudi Lockwoodi sarja raamatud olid hirmutavamad. Siiski, kui otsite kirjandusklassikat, siis lugege kindlasti, kui aga tahate õudsaid vaimujutte, siis lugege hoopis M. R. James'i "Kummitused nukumajas". Mul tulevad siiani hirmujudinad peale kui mõnede lugude peale tagasi mõtlen.  

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Spuk in Hill House"

Goodreadsi hinnang: 3/5

Dave Eggers "The Circle"

Kui Mae Holland võetakse tööle Ringi, maailma kõige võimsamasse internetifirmasse, siis ei suuda ta oma õnne uskuda, sest nüüd on tal lõpuks ometi võimalus nüristavast töökohast loobuda ja väiksest kodulinnast lahkuda. Samm-sammult hakkab ta mõistma, et töö Ringis pole hoopiski selline nagu ta ette kujutas, tööajad pole kellast kellani ja lisaks ametikohustuste täitmisele, eeldatakse temalt ka aktiivset (virtuaalset) seltsielu.
Ringi põhiküsimuseks on piir privaatse ja avaliku info vahel. Nad on seisukohal, et indiviid ei tohiks teiste eest mitte midagi varjata, kõik peab olema avalik. Küsimus, kui palju jagada ja mida enda teada hoida, on juba praegu väga aktuaalne. Internet ja Youtube on täis fotosid ja videosid, kus inimesed julgelt oma eraelust räägivad ning isegi aadresse näitavad. Piir hägustub üha enam ja loomulikult kasutavad paljud kurjategijad seda ära.  Näiteks, oli ühes foorumis juhus, kus naisterahvas näitas avalikult oma uhke kodu ja käekottide ning ehete pilte. Hindades natuke orienteerudes, julgen oletada, et tal oli varandust umbes miljoni dollari eest. Juhtus see, mida oligi arvata - keegi nägi vabatahtlikult üleslaetud fotosid ja varastas ta paljaks. Vaevalt, et see ainujuhus on.
Ringis suhtlevad inimesed on mõnikord ülitundlikud (seda saab vabalt üle kanda ka tänapäeva internetisuhtlemisse). On tekitatud illusioon, et kunstlikult loodud virtuaalmaailmas on kõik kõigi sõbrad ja seepärast peaksid ka üksteise vastu kenad ning pidevalt kättesaadavad olema. Mõned kasutajad ei mõista, et see pole reaalne maailm ning solvuvad ja saavad pahaseks, kui nende küsimustele koheselt ei vastata/reageerita või aidata või hoopis eriarvamust esitatakse. Nad ei kujuta ette, et teisel pool istuval inimesel on ikkagi oma elu. Reaalses elus ei suhelda ka kõigiga, sest kõigi inimestega ei klapita kokku, mõnikord tekib arusaamatusi või segadusi, kuid need klaaritakse ära ja elatakse õnnelikult edasi.

Kuigi Eggers esitas hirmutava (ja loodetavasti mitte tõese) pildi maailmast, kuhu poole me virtuaalne suhtlemine liigub, sai raamat mu käest Goodreadsis siiski vaid kolm punkti. Esimeseks põhjuseks on, et peategelane Mae ei meeldinud mulle. Alguses tundus ta natuke naiivne ja elukauge, kuid oli lootus, et ta areneb ning küpseb. Raamatu kulgedes jättis ta üha enam lamba mulje, kes uskus pimesi kõike, mida ülemused talle ette ladusid ja muutus reatöötajast innukaks osalejaks, kes ei kõhelnud hetkekski, kui tal tuli võimalus oma elu igat aspekti avalikult näidata, sest "jagamine on ju hoolimine". Ma lootsin kuni lõpuni, et ta ärkab ja mõistab, et kõigi inimeste elu ei pea pöörlema virtuaalsete suhete ümber ja on asju, mida ei pea kõik teadma ning inim(intiim)suhteid ei saa hinnata 1-100 skaalal ning mis siis kui 3% kaastöötajatest ei pea sind vaimustavaks. Kuid sellist hetke ei tulnud ja see on ka teine põhjus, miks ma raamatule kõrgemat hinnet ei pannud.
Mind pani see raamat mõtlema. Aastaid tagasi, kui Eestis mobiiltelefonid laiemalt levima hakkasid, ütles üks mu ülikooliaegsetest õppejõududest prohvetlikud sõnad: "Ükskord tuleb aeg, mil kättesaamatus muutub luksuseks" ja vahel mõtlen ma kui õigus tal oli. Tänapäeval on enamikel mobiilid ja kõik eeldavad, et saa teistele oma tegudest pidevalt aru annad. Mis juhtus maailmaga, kus kõik teadsid, et teist tuleb oodata akadeemilise veerandtunni jagu ja siis võib ära minna, ilma et keegi pahaseks saaks? Või sai sõpradega nii väljas söömas käidud, et kõik oma mobiiliekraane ei vahtinud. Kui paljud meist saavad pidevalt nii olulisi sõnumeid, et need  pool tundi oodata ei kannata? Mõelgem sellele ning suhelgem ka päriselt - silmast silma ja südamest südamesse.

eesti keeles: "Ring"

saksa keeles: "Der Circle"

Goodreadsi hinnang: 3/5

Amy Ewing "The Jewel" (Lone City I)

Raamatu tegevus toimub väljamõeldud maailmas, milles inimesed on jagatud erinevateks klassideks ning elukohad piirkondadeks. Kõige kõrgemal positsioonil olevad, sh. kuninglik perekond elavad Juveelis. 
Juveeli kuuluvad naised ei saa ise tervete ja elujõuliste laste sünnitamisega hakkama ning seepärast valitakse ülejäänud piirkondadest välja neiud, kellest koolitatakse ülemklassi jaoks surrogaatemasid. Üheks neist on Violet Lasting. 
Pärast põhjalikku koolitust osalevad kõik neiud oksjonil, kus ülikunaised neile pakkumisi teevad. Oksjonist alates pole neil tüdrukutel enam oma nime ega identiteeti, seda asendab number. Violetist  saab number 197 ning uue omaniku koju minnes, taipab ta, et elu pole Juveelis hoopiski nii ilus ja unenäoline kui arvata (loota) võinuks. 

Selle raamatu lugemine oli hea näide, kuidas eelnevalt loetud raamatu kogemus järgnevat mõjutab. "The Juwel-iga" alustades meeldis see mulle päris hästi, siis aga panin raamatu kõrvale ja lugesin vahele hoopis Affinity Konari "Mischling-ut", mis räägib natsiarsti Mengele eksperimentidest inimestega Auschwitzi vangilaagris. Pärast Konari raamatu lõpetmist võtsin Ewingu oma uuesti kätte ja tunne polnud enam endine, sest tajusin seda läbi hoopis teise prisma, nägin neid tüdrukuid Mengele katseloomadena ja see omamoodi rikkus raamatu ära, sest tegi Juveeli maailma veelgi kohutavamaks kui autor võibolla oma plaanides ette kujutas. Violeti esmapilgust tekkinud armastus ei tundunud samuti usutavana.
Tegemist on triloogia esimese osaga ja ma plaanin sarja siiski edasi lugeda, sest tahan teada, kuidas lugu lõppeb.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Die Gabe"

Goodreadsi hinnang: 3/5

Rupi Kaur "milk and honey"

Rupi Kauri raamat on ehedalt naiselik, see räägib südamevalust ja lahkuminekust, enda üleskorjamisest ning edasielamisest. Värskelt lahkuläinule võib isegi teraapiliselt mõjuda.

Ma ei ole luuleinimene. See tähendab, et lasteluuletusi loen küll, aga täiskasvanute omadest ei saa ma eriti aru. Nii oli mulle endalegi suur üllatus, et olin võtnud pähe nimetatud luulekogu lugeda (ja võibolla isegi koju osta). Pärast läbilugemist võin öelda, et need on nii arusaadavalt kirjutatud, et isegi mina sain aru, mida luuletaja öelda tahtis.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3.5/5

Sherrilyn Kenyon "The Dark-Hunter" I-II

Dark-Hunters (Tumedad kütid) kaitsevad inimkonda vampiiride eest. Nad on surematud ja hingetud, päikesele allergilised iidsed sõdalased, kes on truudust vandunud jumalanna Artemisele. Kyrian on üks küttidest ning ootamatult kaotab ta nii oma võimed kui ka oma surematuse ja muutub tagasi inimeseks. Kahjuks ei saanud see kõik juhtuda halvemal ajal, sest Desiderius on ründamas ja Kyrian ning Amanda peavad vaenlasega võitlemiseks oma jõud ühendama. 
Ostsin need mangad koju aastaid tagasi, kui olin Kenyoni loodud Dark-Hunteri maailmast suures vaimustuses. Pärast "Fantasy Lover" lõppu tekkis mul tahtmine Kyriani lugu ülelugeda, aga päris raamat oli kuhugi liiga hästi ära pandud ja ma lihtsalt ei viitsinud seda otsima hakata. 
Lugu polegi mõtet kommenteerima hakata, sest eks kõik need raamatud ole natuke sarnased, Kyriani oma oli küll üks mu lemmikuid, aga mangad pole siiski minu teema. Panin raamatud annetuskasti, et need uue kodu leiaksid. 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5 (päris raamatule paneksin kõrgema hinde)

Winston Graham "Ross Poldark" (Poldark I)

1783. aasta Cornwall, Inglismaa. Ross Poldark naaseb Ameerika iseseisvussõjast ning avastab, et miski pole ta äraolekul samaks jäänud - ta isa on surnud, armastatud neiu Elizabeth Rossi onupojaga kihlatud ning kodumaja räämas ja hooletusse jäetud, sest teenijad pole viitsinud selle eest hoolitseda. Inglismaa majandus on sõja kaotuse järgselt samuti kehvas seisus ning kaevurid ja kalurid nälgivad.
Ross ei lase end sellest heidutada ja hakkab oma elu uuesti üles ehitama. Kui ta ühel päeval toob laadalt kaasa peksasaanud ja nälginud tüdruku Demelza, siis on kuulujuttudel uus põhjus ning teema.  
Ega ma tegelikult polekski selle raamatu lugemiseni jõudnud, kui televiisorist poleks "Poldarki" sari jooksma hakanud. Kunagi uurisin Goodreadsist, mida raamatu kohta kirjutatakse ja siis polnud hinnangud kuigi kiitvad, seda loeti pigem igavaks. Uues telesarjas nimitegelast mängiv Aidan Turner on aga mulle meeldiv juba kunagi jooksnud "Being Human" sarjast ning mõtlesin nii raamatu kui sarja oma silmaga ülevaadata. Innustust andsid ka Facebooki Lugemise väljakutse grupis olnud arvustused.

Ma ei tea, kuidas eestikeelne variant lugeda olnuks, kuid ma olin inglisekeelse raamatu esimese poolega päris hädas, see oli igav ja aeglane ning keeleliselt natuke raske (eriti Judi dialekt). Tundus, et kirjanik oli juba ette plaaninud, et tulemas on mitmeosaline raamatusari (lõpuks sai neid kokku 12) ja seepärast võttis endale loo käimalükkamiseks nii aega kui lehekülgi. Tunnistan, et minu jaoks läks asi huvitavamaks sellest hetkest, mil Ross ja Demelza nö. paariks said, siis ei suutnud ma enam raamatut käest ära panna ja niipea kui viimased leheküljed läbi said, haarasin teise osa järele. 

Usun, et seda hakatakse kindlasti võrdlema Gabaldoni "Võõramaalase" sarjaga, kuid tegelikult pole neil minu arvates erilist sarnasust. Seega, kui üks meeldis, siis ei pruugi automaatselt teine meeldida ja vastupidi. Lisaks, "Ross Poldark" ilmus esmakordselt juba 1945. aastal ja on oma intiimsteenide puudusega tänapäeva lugejale natuke liiga "korralik". Nüüdsete raamatute puhul kohtame ka pigem naiskangelasi, kelles pole madala enesehinnangu raasugi ning selle kõrval oli Demelza oma kõhkluste ja kahtlustega ootamatult ehe ja värskendav. Mulle meeldis, et tegemist polnud sellise esimesest pilgust armastusega, nii et kui lõpuks need sõnad tulid, siis mõjusid need seda usutavatena.
Mina loen ja vaatan sarja kindlasti edasi ja kui ma eelpool nimetasin "Võõramaalase" sarja, siis kui tolle peategelaste näitlejatevalik pole mu meelest eriti õnnestunud, siis Rossi ja Demelza omad küll.  

eesti keeles: "Ross Poldark"

saksa keeles: "Poldark - Abschied von gestern"

Goodreadsi hinnnag: 3.5/5 (aeglase alguse tõttu)

E. M. Delafield "The Diary of a Provincial Lady"

1930. aasta Inglismaal elaval (ülem)keskklassi kuuluval provintsidaamil on kena maja ja hea abikaasa (kes tavaliselt ajalehe taha magama jääb) ning kaks last. Daam ei käi küll tööl, kuid rabeleb siiski mitmel rindel, ta hoolitseb mehe ja laste eest ning proovib teenijatega läbi saada, seltsielu elada ja raamatuid lugeda.

Jilly Cooper täpsustab raamatu eessõnas, et tollele ajastule oli iseloomulik, et teatud klassi kuuluvad inimesed pidid vaatamata oma rahahädadele ikkagi seisusekohaselt käituma, st vastuvõtte korraldama, aegaajalt Londonisse reisima ning uusi riideid soetama. Nii ongi palju päeviku sissekandeid rahateemadel, kuidas majapidamisraha võimalikult kokkuhoidlikult kasutatakse, ehteid panditakse ja riideid komisjonipoodi müüakse ning pangale kirju kirjutatakse, et natukenegi krediiti saada. Kuid kõiki neid raskusi esitatakse lõbusas ja lootusrikkas vormis, teadmises, et kuidagi saadakse ikkagi hakkama ja kui lõpuks suurem rahasumma saabub, siis ei panda seda mitte hoiule, vaid korraldatakse hoopis suurem pidu.

Keeleliselt olid üksikud  lõigud natuke rasked, sest autor kasutab prantsusekeelseid lauseid, millest ma aru ei saanud ning sõnu, mis mulle tundmatud. Ma olen lugedes üldiselt laisk inimene ja ei viitsi sõnaraamatut otsima minna, seega ei tea ma siiani, mida need tähendavad, aga ega see lugemiselamust vähendanud. 

See raamat sobiks kindlasti neile, kellele tolle ajastu Inglismaa põnev tundub ja lõbusat lugemist otsivad. Päevikuvorm võimaldab seda ka tükihaaval lugeda.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Tagebuch einer Lady auf dem Lande"

Goodreadsi hinnnag: 4/5

Marcus Pfister "The Happy Hedgehog"

"The Happy Hedgehog" on lugu väikesest siilikesest Mikkost, kes armastab oma aeda ja taimede raviomaduste tundmaõppimist. Ta vanaisa ei pea seda tõsiseks tegevuseks ja nii lähebki Mikko maailma avastama ja uurima, millega teised loomad tegelevad. Teel kohtub ta kilpkonnaga, kes plaanib maailma kõige kiiremaks kilpkonnaks saada ja usinalt trenni teeb; jänest, kes õpib, et targim olla, aga õpitavast midagi ei taipa; mäkra, kes tahab kõige tugevam olla ning sipelgaid, kes lihtsalt oma tööd teevad. Loomadega kõneldes, taipab Mikko, et tegelikult ongi ta juba õnnelik, ega vaja oma ellu enam midagi uut. Rõõmsalt läheb ta koju tagasi.

Armas raamatuke, mis on hetkel mu tütre lemmik, olen seda juba lugematu arvu kordi õhtujutuks lugenud. Kindlasti on selles ka mingi õpetussõna sees, aga tegelikult ei hooli ma sellest, piisab, et peategelaseks on siil ja pildid ilusad.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Der Glückliche Mischka"

Goodreadsi hinnnag: 4/5