1986. aastal toimus Ukraina väikses linnakeses tuumakatastroof, mille ulatus tollaste võimude poolt edukalt maha vaikiti. Ma ei tea kui paljud teist seda õnnetust mäletavad, kuid mina olin tollal 9 aastane ja mäletan, et midagi mainiti ning kõige elavamalt on meeles vaid see, et me ei tohtinud õnnetuse järgselt esimese vihma ajal õue minna. Pärast räägiti, et neil, kes seda ikkagi tegid, langesid juuksed maha. Hiljem oli sõna Tšernobõl ikka aegajalt inimeste huultel, kuid õnnetuse mõju ja täisõudust ei tajunud ma kuni selle raamatu lugemiseni. Raamat on üles ehitatud monoloogidena - sõna saavad nii haiged lapsed, mehed kaotanud naised, teadlased, kui kodudest välja aetud vanakesed ja paljud teised. See on nii valus-nii valus lugemine. Raskeid teemasid käsitlevaid raamatuid on teistele soovitada alati raske, sest sa tead, mida tulevased lugejad tunnevad, kuid see on hea raamat. Lugege, sest nende paljukannatanud inimeste hääli peab kuulma ja kuulama.
Autor sai 2015. aastal Nobeli kirjandusauhinna.
eesti keeles: "Tšernobõli palve"
saksa keeles: "Tchernobyl: Eine Chronik der Zukunft"
Goodreadsi hinnang: 5/5
eesti keeles: "Tšernobõli palve"
saksa keeles: "Tchernobyl: Eine Chronik der Zukunft"
Goodreadsi hinnang: 5/5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar