Kaheteistkümne aastane Jonas elab tuleviku ühiskonnas, kus inimeste elu on väga täpselt reguleeritud: 8 aastased loobuvad kaisuloomast, 9 aastased saavad ratta ja 12 aastased saavad teada, millist ameti nad tulevikus pidama hakkavad.
Kehtib arusaam, et inimestele ei tohi anda võimalust valida, sest muidu valiksid nad valesti. Seepärast on olemas ametkond, kes kodanike elu väga täpselt reguleerib, nt valib kokkusobivad partnerid, et inimesed saaksid pereühingu (isa, ema, poeg ja tütar) luua.
Lapse saamiseks esitatakse avaldus ja kui see täidetakse, siis
eraldatakse perele laps, kelle emaks on "sünniema" ameti saanud tüdruk (igaüks neist sünnitab kolm last ja siis määratakse füüsilisele tööle kuskil madalmas asutuses). Vanad inimesed ja
ühiskonda mittesobivad inimesed "vabastatakse", mis ametlikult tähendab nende saatmist "kuhugi mujale", tegelikkuses aga mürgisüsti.
16 jaanuar 2015
Lois Lowry "The Giver" (Giver Quartet I)
Ametite jagamise tseremoonial saab Jonas teada, et tema tulevaseks tööks on Mälestuste saaja, st ta kannab endas terve inimkonna ajalugu. Kohtudes eelmise sama ameti pidaja ehk Andjaga, saab ta teada, et oli/on olemas maailm, milles mitu põlvkonda inimesi elavad koos, mitte pole üksteistest eraldatud, inimestel on mälestused, armastus ja ehtsad emotsioonid ning ümbritsev on täis värve ja ebakorrapärasusi. Seni polnud ta ühiskonnas kunagi kahelnud, kuid nüüd on ta teistest liikmetest erinev, sest teistel puuduvad mälestused minevikust.
Jonase isa töötab vastsündinute eest hoolitsejana ja üheks tema hoolealuseks on väike Gabriel, kelle tulevik on segane, sest ta ei maga öösiti ja seega ei sobi teiste hulka. Isa toob ta endaga koju kaasa ja kui Jonas Gabrieli eest hoolt kannab, siis magab laps ilusti. Tänu kodusele hoolitsusele saab Gabe aasta pikendust ja näib, et vabastamine teda ei ohusta, kuid kui Jonast ühel öösel pole, siis laps nutab ega rahune ja ta otsustakse vabastada.
Selleks ajaks on Jonas aga juba koos Andjaga otsustanud, et tal on aeg põgeneda ning otsida üles väljaspool elavad inimesed. Kui Jonas saab teada, et Gabriel kavatsetakse surmata, võtab ta lapse ja põgeneb. Raamatu lõpp jääb lahtiseks, jääb arusaamatuks, kas nad jäid ellu või mitte.
Olen sellest raamatust eemale hoidnud, sest mingi hetk sai mul igasugustest alternatiivsetest tulevikumaailmadest lihtsalt isu täis, aga kui "The Giver" raamatukogus vastu vaatas, siis mõtlesin laenutada ja lugeda. Olin täiesti haaaratud. Originaalis on see mõeldud lasteraamatuna, kuid täiskasvanuna näed ja loed seda hoopis teisiti. Mõnede stseenide puhul ei suutnud ma nuttu tagasi hoida, sest autor on loonud maailma, mis on säilitanud ja elustanud arusaamu, mis on minu põhimõtete ja arusaamadega täiesti vastuolus. Niipea kui olin raamatu lõpetanud, jooksin arvuti juurde, et vaadata, mis tegelastest edasi sai, kas nad jäid ellu või mitte. Jäid.
Ääremärkuse korras - selle ühiskonna puhul jäi mulle täiesti arusaamatuks, miks see üldse olemas oli. Mis mõtet on elul, kus sa vaid tundetu objektina funktsioneerid ja punktist A punktist B liigud. Kui sul pole mälestusi ja tundeid, kui sinu eluks on vaid töö ja reeglite täitmine. Siinkohal mõtlevad lugejad kindlasti, et selliseid inimesi on ju ka praegu olemas, kas minu arvates on nende elud mõttetud? Ei, seda ma ei arva, ma ei võta endale õigust teiste elude väärtu(setu)se üle otsustada, pealegi on meie ühiskond raamatust kirjeldatust väga-väga kaugel. Ja kui järele mõelda, siis on see minu kui väljaspool seisja hinnang, selle sees elaja teab kindlasti väga täpselt, miks ta olemas on ja ei näe selles, midagi kummalist.
eesti keeles: "Andja"
saksa keeles: "Hüter der Erinnerung"
Raamatu põhjal on valminud ka film, mis tuli välja eelmisel aastal.
Ääremärkuse korras - selle ühiskonna puhul jäi mulle täiesti arusaamatuks, miks see üldse olemas oli. Mis mõtet on elul, kus sa vaid tundetu objektina funktsioneerid ja punktist A punktist B liigud. Kui sul pole mälestusi ja tundeid, kui sinu eluks on vaid töö ja reeglite täitmine. Siinkohal mõtlevad lugejad kindlasti, et selliseid inimesi on ju ka praegu olemas, kas minu arvates on nende elud mõttetud? Ei, seda ma ei arva, ma ei võta endale õigust teiste elude väärtu(setu)se üle otsustada, pealegi on meie ühiskond raamatust kirjeldatust väga-väga kaugel. Ja kui järele mõelda, siis on see minu kui väljaspool seisja hinnang, selle sees elaja teab kindlasti väga täpselt, miks ta olemas on ja ei näe selles, midagi kummalist.
eesti keeles: "Andja"
saksa keeles: "Hüter der Erinnerung"
Raamatu põhjal on valminud ka film, mis tuli välja eelmisel aastal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar